Mille Arnold lõhkus, selle Lennart parandas
Suvel 1984 peeti Torontos kogu maailma pagulaseestlasi ühendav suurüritus Eesti päevad ehk Esto. Need iga nelja aasta tagant maailma eri paigus toimunud kogunemised, kus alati nõuti ka vabadust ikestatud kodumaale, olid Nõukogude võimudele pinnuks silmas. Tavaliselt saatis Estot vihane propagandatulv. Sedapuhku süüdistas Moskva hääletoru TASS, et Esto on Lääne luureteenistuste poolt kinni makstud. Avaldus kandis Arnold Rüütli allkirja.
Laim Esto aadressil jõudis kiiresti Kanada eestikeelsetesse ajalehtedesse. "Moskva teadete järgi, Ülemnõukogu presiidiumi aseesimees A. Rüütel ütles, et Esto ‘84 on näitus, mis kasutab eksiileestlaste sentimentaalsust ja toetab Ühendriikide põhimõtteid, mitte tunnustades Eestit kui kommunistlikku riiki ja kasutab Esto ‘84, et kasvatada venevastast propagandat. Esto ‘84 on küll korraldatud eesti emigrantide poolt, aga kinni makstud Lääne salaluure poolt," kirjutas Toronto eestikeelne ajaleht Meie Elu.
Patiseis Tallinna ja Washingtoni vahel
Kuus aastat hiljem helises Eesti peakonsuli Ernst Jaaksoni telefon. Kui mees toru võttis, kostis sealt malbe hääl, kes tutvustas end Eesti ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütlina. Tõenäoliselt polnud Jaakson väga üllatunud, sest varem või hiljem pidi kontakt kahe mehe vahel nii või teisiti sündima.
"Oli 20. august 1990, kui Rüütel helistas mulle ja me esimest korda rääkisime. Meil ei olnud ametlikku vahekorda, sest seda valitsust, mis tol ajal Eestis valitses, ei olnud Ameerika pool tunnustanud. Samal ajal ma leidsin, et pean meie inimestega rääkima. Olgu nad kommunistliku mõju all või mitte, see on teine küsimus, aga eestlased, väike rahvas nagu nad on, peavad kokku hoidma," meenutas Jaakson aastaid hiljem.
Side püsis edasi, ja seda Rüütli initsiatiivil. 21. veebruaril 1991 saatis Rüütel Jaaksonile tervituse. "Õnnitlen Teid Eesti Vabariigi 73. aastapäeva puhul. Olen veendunud, et võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamise eest viib meid eesmärgile."
Ometi oli sellest kõigest vähe, et hajutada Esto varju, mis sisuliselt välistas Rüütli ja Jaaksoni tihedama lävimise. Seda aga oli hädasti tarvis. "Muidu ei oleks saanud edasi liikuda, see aga jätnuks Eesti ja Eesti esinduse Ühendriikides teineteise suhtes võõristavale positsioonile," iseloomustab toonast patiseisu Paul Goble väljaandes Diplomaatia. Tema sõnul ei saanud Rüütel niisama lihtsalt lahti öelda oma allkirjaga dokumentidest – see toonuks kaasa Moskva rünnakud ja Rüütli jalgealuse õõnestamise. Eesti aga vajas tegusat juhti.
Teiselt poolt, Jaakson ei saanud leppida vähema kui omaaegsete süüdistuste tagasivõtmisega. Järeleandmine selles küsimuses võrdunuks reetmisega. Keerulise, esmapilgul isegi väljapääsuta olukorra lahendas ei keegi muu kui Eesti välisminister Lennart Meri.
Meri elegantne lahendus
Täpselt kuu aega hiljem, 21. märtsil kirjutas Rüütel Jaaksonile tähendusrikka kirja. Lühidalt öeldes, see oli lepituse pakkumine, vabandamine Esto 1984 pärast. Goble’i väitel tuli sellele ideele Lennart Meri. Ja arvatavasti osales ta ka kirja teksti koostamisel.
"Lugupeetud härra Jaakson!
Kui kõik hästi läheb, olen tuleval nädalal Washingtonis ja loodan Teiega kohtuda.
Eelseisev kohtumine võib valmistada Teile hingelisi kõhklusi. Olen oma praeguses ametis olnud üle kümne aasta. Minu nimega seostatakse kirjutisi, mis on väliseestlastele solvavad. Üks neist, nagu mulle on öeldud, olevat ilmunud koguni Toronto ajalehes Globe and Mail.
Ma ei kavatse seda salata. Kuid mu kohus on rõhutada, et mu enda käsi ei ole ühtegi niisugust rida kirjutanud. See ja sellesarnane on kirja pandud ilma minu kaastegevuseta ja avaldatud minult luba küsimata. Niisugusel alatul viisil püüti inimesi tugevamini siduda nõukogude süsteemiga.
Kõigest hoolimata on Teil endal ja väliseestlastel võimalus kujundada minu suhtes oma erapooletu hinnang: ärge langetage seda mu sõnade, vaid mu tegude põhjal. Olen sündinud Saaremaa põlises taluperes. Pikki aastaid juhtisin Tartus põllumajanduse akadeemiat.
See on ülikooli endisest põllumajandusteaduskonnast arenenud suureks kõrgkooliks. Olen uhke, et mul õnnestus seal säilitada eesti õppekeel eranditult kõigis teaduskondades. Suure osa oma elust olen pühendanud biotehnoloogia rajamisele Eestis. Ning poliitiliste eelduste tekkimisel olen algusest peale olnud seotud kõigi seadusandlike ettevõtmistega, mis on teeninud meie rahva vabadusaateid. Need ja sarnased ongi minu teod, minu elutöö, mida kaasmaalased hindasid möödunud aastal läbi viidud vabadel valimistel, esimestel valimistel eestis pärast Teist maailmasõda.
Loodan kohtumisest Teiega ühendada kodu- ja väliseestlaste jõud meie isamaa sõltumatuse ja iseseisvuse taastamiseks. Nagu Teilegi, lugupeetud härra Jaakson, on see ka minule olnud mu ainus siht ja unistus, ka kõige raskematel aastakümnetel.
Siiralt Teie
A. Rüütel"
Jaaksoni jah-sõna ei saanud sündida üleöö, kirjas mainitud hingelisi kõhklusi pidi tal tõesti olema. Kas Rüütli kiri ja seal esitatud vabandavad selgitused ikka olid siirad? Väga tõenäoline, et lõpuni ta seda staažikat kompartei juhtivtegelast ei uskunud ega saanudki uskuda. Aga Jaakson oli elukogenud mees ja sama kogenud diplomaat. Ta ei saanud lepituskatset tagasi lükata, sest kaalul oli Eesti saatus. Ning Jaakson otsustas Rüütli vastu võtta.
Uskumatu oli saanud teoks. "Lennart Meri vahendatud lepituskatse ei aidanud mitte ainult säästa mõlema mehe väärikust, vaid avas ka tee suhete edasisele arengule," iseloomustab seda Goble.
Lepitus võeti vastu
29. märtsil 1991 olid Rüütel ja Meri Washingtonis, kus kolme mehe ajalooline kohtumine sai teoks. See on jäädvustatud ka fotole. Kuid mitte kõik väliseestlased ei saanud Rüütlit kohe omaks võtta, mis on igati arusaadav. Washingtonis toimunud koosviibimisel, kus Rüütlile ja Merile esitati palju küsimusi olukorra kohta Eestis, meenutati Rüütlile ka Esto aadressil öeldud süüdistavaid sõnu.
Mida ülemnõukogu esimees vastas? "A. Rüütel ütles, et tema ei ole kirjutanud TASS-i poolt tema nimel levitatud teadet, milles ta halvustavalt käsitleb väliseestlasi ja ESTO ‘84 Torontos," vahendab Anne Kelami raamat "Ernst Jaaksonile".
Väliseestlane Priit Parming ei jäänud niisuguse selgitusega kaugeltki rahule. "Härra Rüütel, see kõik on fantastiline, et te olete parteist välja astunud ja leiate, et Eesti Vabariigi taastamine on õige samm. Aga millest see tuleb, et eelmisel nädalal jõite te oma kontoris kohvi niisugusest kruusist, kus ühel pool on Toompea lossi torn ja teisel pool sirp ja vasar?" küsis Parming.
Selle asemel, et vastata kas või naljaga, hakkas Rüütel hoopis puterdama ja vassima. "Tema vastas mu küsimusele kümme minutit. Esimene reaktsioon oli: niisugust kruusi seal ei ole. Või – ühes kohas siiski vist on... Juhtus, et mees, kes oli kruusi Toompeal näinud, ameeriklane Bill Hough, tuli pärast Rüütliga kohtumist ka Eesti Majja. Kõik hakkasid tema käest uurima: kuidas siis on selle kruusiga? Hough vastas muidugi, et oli küll niisugune kruus. Nii et see oli tüüpiline Rüütel!" meenutas Parming seda kohtumisõhtut.
Ernst Jaakson tegi mõni päev pärast Rüütliga kohtumist avalduse, milles kirjeldas viimase kohtumist USA presidendi George Bushiga ning tsiteeris ka Rüütli lepituskirja. Ta ütles, et on Rüütli selgituse vastu võtnud. "Jaaksoni artikkel tähistas Eesti rahvusliku ühtsuse taastamise ja okupatsiooni järel tekkinud mitme Eesti taaslähenemise algust," iseloomustas Goble. Kuigi visiidi ajal Jaakson siiski ei unustanud, kellega tal Rüütli kujul tegemist on. Valges Majas Jaakson Rüütlit ei saatnud, sest ta ei saanud esindada inimest, kes täitis kõrget riigiametit okupeeritud Eestis.
Rüütel jäi kohtumisega Washingtonis rahule. 17. aprillil 1991 saatis ta Jaaksonile tänukirja. "Minule, härra Lennart Merile ja teistele meie delegatsiooni liikmetele osaks saanud külalislahkus jääb kauaks meelde," kirjutas Rüütel.
