Millega tegeleb Avaliku Sõna Nõukogu?
Avalik kiri Eesti Ajakirjanike Liidule
/Epp Lauk/
/Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessor/
/Avaliku Sõna Nõukogu esimees/
Seoses Avaliku Sõna Nõukogu tauniva lahendiga Kanal 2 saate
"Võsareporter" kohta (kaebus nr 382,) sain 14.veebruaril Kanal 2
päevatoimetajalt Antti Oololt kirja, milles ta teatas, et Eesti
meediakanalid ei aktsepteeri ASNi, vaid Pressinõukogu otsuseid ja et
ma võiksin ASNi otsused meediakanalite asemel prügikasti saata.
Kuna kiri oli saadetud tööaadressilt ja ühtlasi edastatud mitmetele
uudistekanalitele, suhtun sellesse kui avalikku kirjavahetusse ja
panin selle üles ka ASNi koduleheküljele.
Ajakirjanik Antti Oolo informatsioon tema avalduse tagamaade kohta
paneb mind sügavalt muretsema meie ajakirjanduse vastutustunde ja
usaldusväärsuse pärast. Tsiteerin: /"//Eesti meediakanalid on juba
aastaid tagasi võtnud vastu üksmeelse otsuse ignoreerida ASN-i.
Meediakanalite ühine arvamus oli tookord, et ASN ei ole oma otsustes
erapooletu ja usaldusväärne." "Küsite, kust saaks näha seda
meediakanalite aastatetagust ühist otsust? Mäletan, et Eesti
Päevalehes töötades saadeti kõikide ajakirjanike postkasti e-mail, kus
kõik kirjas oli. Meiega vestles eraldi ka peatoimetaja, kelleks oli
tookord Priit Hõbemägi. Kokkuleppega liitusid tookord kõik suuremad
meediakanalid."/
Sama kirja tsiteerib ka SL Õhtuleht Online
(14.02. 2008), nüüd juba kui Kanal 2 kommentaari.
Seega on avalikult ja koguni meediaorganisatsioonide nimel välja
öeldud, et ASNi lahendite mitteavaldamise taga on meediajuhtide
rahulolematus enne Pressinõukogu loomist tegutsenud ASNi otsustega ja
omavaheline kokkulepe edaspidi ASN blokeerida, mille täitmist nad ka
oma töötajatelt nõuavad.
Ma näen siin kolme selget ohumärki. Esiteks, keegi ei või enam kindel
olla, et (pea)toimetajate sahtlites pole musta nimekirja teistestki
ebasoovitavatest inimestest ja organisatsioonidest, kelle suhtlemist
avalikkusega takistatakse. Kas sellist ajakirjandust saab usaldada?
Teiseks, ajakirjanik, esinedes koguni paljude ajakirjanike nimel,
käsitab oma isikliku sõna- ja otsustamisvabaduse piiramist (tööandja
otsustab, kellega tohib suhelda ja kellega ei tohi) kui väärtust, mida
tasub kaitsta. Kui ajakirjanikud loobuvad individuaalsest vastutusest
ja ameti-ideoloogiast tulenevast autonoomsusest, muutuvad nad kergesti
meediaorganisatsioonide kommertshuvide tööriistadeks.
Kolmandaks, ohus on kogu eneseregulatsiooni mõte. Kui ajakirjandus
kasutab oma vabadusi ja ühiskonnalt saadud võimu selleks, et oma suva
järgi summutada ebameeldivaid arvamusi, sealhulgas meedia suhtes
kriitilisi hääli, pole mõtet eneseregulatsioonist rääkida. Kui
meediaorganisatsioonid valivad, kellelt tulnud märkusi hea
ajakirjandustava rikkumise kohta nad tähele panevad, pole
eneseregulatsiooni tegelikult olemas.
ASN on ka pärast Pressinõukogu loomist 2002.a. jätkanud oma tegevust
sõltumatu ekspertiisi- ja analüüsikeskusena, pakkudes tuge inimestele,
kelle arvates meediakanalid on neid ebaõiglaselt kohelnud.
Ajakirjanik Oolo deklareerib oma kirjas kõikide ametikaaslaste nimel:
"Küsimus on lihtsalt selles, et ASN-i pole ajakirjanike jaoks enam
olemas ja ASN-i otsused meid ei mõjuta ja neid otsuseid me ei avalda."
Eesti Ajakirjanike Liit on Avaliku Sõna Nõukogus esindatud kolme
liikmega ja seega vähemalt Liitu kuuluvate ajakirjanike jaoks on ASN
igal juhul olemas. Ta on olemas ka kodanike jaoks, kes endiselt ASNi
poole pöörduvad ning oma küsimustele ja kaebustele vastused saavad.
2007. aastal sai ASN 21 kaebust, Pressinõukogu 24, kusjuures Eesti
Ajalehtede Liidu liikmeslehed kutsuvad igas lehenumbris inimesi saatma
oma kaebused üksnes Pressinõukogule. Kuigi ASNil pole olnud võimalust
niimoodi lehelugejate poole pöörduda, näitab lahendite peaaegu võrdne
arv inimeste soovi saada alternatiivselt ka ASNi arvamust.
Nii Pressinõukogu, ASN kui kogu ajakirjandus peaksid tegutsema samal
eesmärgil: tagada arvamuste paljusus ja vabadus, võimaldada avalikku
diskussiooni ka meediat ennast puudutavates küsimustes, luua
meediakriitiline diskursus, milles osaleksid võrdselt kuuldavalt nii
eksperdid, ajakirjanikud kui tavainimesed. Ainult see tõstaks meie
ajakirjanduse kvaliteeti ja usaldusväärsust, mitte aga ebamugavate
häälte summutamine.
*Sellele avaliku kirjaga on samuti ühinenud ülejäänud ASNi liikmed:*
*Margarita Kornõševa*, ASNi aseesimees, vabakutseline ajakirjanik
(Eesti Ajakirjanike Liit)
*Enn-Toivo Annuk*, Eesti Tarbijakaitse Liidu juhatuse esimees (Eesti
Tarbijakaitse Liit)
*Maimu Berg*, Soome Instituudi kultuurisekretär (Eesti Ajakirjanike
Liit)
*Halliki Harro-Loit*, dotsent, Tartu Ülikooli ajakirjanduse- ja
kommunikatsiooni instituudi juhataja (Eesti Meediakoolitajate Liit)
*Tamara Kalantar*, BNSi ajakirjanik (Eesti Ajakirjanike Liit)
*Urmas Loit*, MTÜ Avalik Sõna juhataja (MTÜ Meediaseire)
*Heidi Tammar*, Eesti Rahvusringhäälingu dokumendiarhiivi arhivaar,
Kuristiku gümnaasiumi meediaõpetaja (Eesti Meediakoolitajate Liit)
*Tauno Teder*, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär (Eesti Kirikute
Nõukogu)
*Triinu Vernik*, Eesti Juristide Liidu volikogu liige (Eesti Juristide
Liit)
Lugupeetud Epp Lauk!
Kirjavahetus teiega pakub mulle suurt rõõmu. Lubage mul aga juhtida tähelepanu ühele ebatäpsusele teie tänases kirjas. Kindlasti mitte ei ole mina teile kirjutanud, et te võiksite ASN-i otsused prügikasti saata. Tegemist oli võrdluse, mitte soovitusega. Minu konkreetset lauset ei saa mingil juhul kontekstist välja rebida. Kogu lõik selles kirjas oli järgmine:
"Loomulikult ei saa keegi teil keelata oma otsuste tegemist ja nende laiali saatmist. Lihtsalt juhin hea inimesena tähelepanu olukorra lootusetusele. Sama hästi võite oma otsuseid ka prügikasti saata.
Kannatavad aga need inimesed, kes heas usus teie poole pöörduvad ja abi loodavad saada."
Suhtun teisse suure austusega ja minu kirjavahetus teiega sai alguse sellest, et mul oli ääretult kurb vaadata, kuidas te tühja tööd teete.
Kurb on ka see, et nüüd soovite teie mind justkui ründaja rolli asetada.
Austatud Epp Lauk. Kinnitan teile, et meedia seisukoht ASN-i suhtes ei ole minu välja mõeldud. Mina andsin teile lihtsalt teada kuidas asjalood on. Ja kindlasti mitte ei esinda mina tervet meediat ega isegi mitte Kanal 2-te. Räägin täielikult oma isiklikul vastutusel kui kodanik, kes elab riigis, kus kehtib sõnavabadus.
Te kirjutate oma avalikus kirjas, et ohus on ajakirjanduse eneseregulatsiooni mõte. Selles väite osas ei saa ma teiega kuidagi nõustuda. Sedasama eneseregulatsiooni teostabki Pressinõukogu. Miks kõik on niimoodi läinud ja miks ASN-i enam ei usaldata, see on juba eraldi teema ja küsimus teile enesele. Usaldus tuleb välja teenida. Usaldust ei saa kelleltki nõuda. Paraku on praegu nii, et teid ei usaldata. Mina näeksin siin ainuvõimalikku lahendust, et kogu ASN-i liikmeskond astub tingimusteta tagasi. Selline komme kehtib demokraatlikus maailmas. Aga tundub, et siia kivi alla ongi see koer maetud. Teie, lugupeetud Epp Lauk, lugupeetud Halliki Harro-Loit ja lugupeetud Urmas Loit on need isikud, kes mitte kunagi ja mitte mingil tingimusel ei ole nõus ASN-ist lahkuma.
Siia kirja lõppu toonitan veelkord, et ma räägin ainult iseenda nimel.
Kui teid jätkuvalt peaks huvitama minu isiklik arvamus selles küsimuses, siis olen rõõmuga valmis teiega oma mõtteid vahetama.
Lugupidamisega,
Antti Oolo
