13.09.2007, 00:00
Ministri nõuniku laenuralli
Põllumajandusministri poliitnõunik Alar Oppar ründab valusalt vana nomenklatuuri. Revanšina kaevati üles tema isiklikud võlad. Aga tegelik tüliõun on palju suurem – umbes miljard krooni väärt kinnisvara ümberjagamine.
MULTITALENT: Alar Opparit teatakse viljaka ideedegeneraatorina, kuid tema töökohad kipuvad olema lühiajalised ja päädivad pahatihti rahaliste sekeldustega. PEETER LANGOVITS / POSTIMEES
Keset suurt suvepalavat toob välkpost toimetusse
intrigeeriva kirja. “Ühe põllumajandusministeeriumi
kõrge ametniku sigatsemine on läinud juba üle igasuguse
piiri,” kütab anonüümsust paluv kirjasaatja huvi
üles. “Ta maksab kätte teatud inimestele ja
organisatsioonidele, kust ta aastaid tagasi on kinga saanud.”
Mõni nädal hiljem annab sama autor põhjalikuma ülevaate e-kirjas, mis kannab kõnekat pealkirja “Kartaago tuleb hävitada”.
Kui seda võrdlust jätkata, siis Hannibali rollis on põllumajandusministri poliitiline nõunik Alar Oppar. Elu jooksul eri ametites, kuid enamasti maamajanduses asjatanud põlvamaalane juhtis aastatel 2000–2001 Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK). Novembris 2001 andis koja nõukogu esimehele ootamatult kinga. “Koda oli aasta lõpuks võlgades. Tekkis oht, et võidakse välja kuulutada pankrot,” meenutabtoonane nõukogu liige ja hilisem juhatuse esimees Ants Käärma.
“See pankrot organiseeriti mulle otsitud põhjustel,” ütleb Oppar. “Ministeerium hoidis rahasid kinni ja niipea nagu minust vabanesti, olid rahad peal.”
Ta lisab, et tegelik lahkumise põhjus oli Tartu Agro erastamine. “Julgesin avalikult rääkida, et see on prganiseeritud riigivargus,” seletab Oppar.
Kuus aastat hiljem avastasid Käärma & Ko end järsku olukorrast, kus Oppar võib nad jälle põhja ajada. Oppar maandus tänavu põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi nõuniku toolil, kus tal on võimalus ekstööandja rahakraanid kinni keerata. Ta asuski pikema jututa seda lobitööd tegema, olnud ametis vaid mõne kuu. Oppar räägib, et koda peab end muutma ja hankima raha mitte ainult riigilt, vaid ka oma liikmetelt.
“Põllumajandusministri nõunik kuulutab avalikult, et EPKK-le tuleb “ära teha”,” kaebas Käärma augustis minister Seederile adresseeritud kirjas. Usus, et tegu on Oppari isikliku kättemaksuprojektiga omaaegse alanduse eest, astus Käärma augusti keskel EPKK esimehe kohalt tagasi. Ta lootis, et eneseohverdus tagab kojale jätkuva rahavoo riigi kaukast.
Oppar ei tee saladust, et EPKK on tema arust ebatõhus ja poliitiliselt kallutatud ühing, mis kulutas laialivalguvatele projektidele aastas miljoneid maksumaksja kroone. Tänavu sai koda riigieelarvest 24 miljonit. Teisisõnu – seal töötada ja sealt raha saada on mõnus, kuid millist kasu EPKKst tegelikult Eestile tõuseb, ei saa nõunik (ja teised kriitikud) aru.
Nomenklatuuri vastu võitlusesse tormanud rüütlil Opparil oli aga Achilleuse kand – isiklikud võlad. Piisas tal vaid maamajandusbürokraatide pirukat ähvardada, kui pinnale kerkis klassikaline kompromaat – ministri nõunik on krooniline võlgnik, kes laenas vassides ja valetades tuttavatelt kokku sadu tuhandeid kroone. “Ühelt mehelt pettis ta välja 5000 krooni jutuga, et tema vend on vaja operatsioonile viia, raha on seni tagasi maksmata ja vendki pole ilmselt lõikusel käinud,” illustreeris pahatahtlik allikas suvel.
Oppar pole nõus: “Tegemist oli minu sõbraga. See ei olnud pettus ja see laenuasi on praeguseks ära lahendatud.”
Äripartner tegi tünga
Opparit teatakse viljaka ideedegeneraatorina, kuid tema töökohad kipuvad olema lühiajalised ja päädivad pahatihti rahaliste sekeldustega. Kui Ekspress augusti keskel Opparilt esimest korda võlgade kohta kommentaari päris, tunnistas m inistri nõunik pikalt keerutamata, et laenas mõne aasta eest kokku umbes 300 000 krooni. Põhjus on piinlik ja õnnetu – koos ühe tuttavaga alustati autoäri, aga too osutus petiseks ja kadus koos rahaga. Oppar oma sõnul politseisse pöörduda ei tahtnud ja võlad jäid tema kaela.
Nii algas Alar Oppari omapärane laenuralli. Mõtlemapanev tõik on, et ta laenas mitmetelt talumeestelt soliidseid summasid, et eelmisi võlgu kustutada. On omaette teema, kas see polnud mitte korruptsiooniohtlik olukord või võis see soodustada tööst ilmajäämist, kuid mitu võlausaldajat kinnitavad Ekspressile, et Oppar maksis võlgu ilusti, kuni ta kojast lahkuma sunniti.
Pärast seda proovis ta mitut ametit, kuid ree peale sai tänu Isamaaliidu ridadesse astumisele. See on erakond, kus on küll palju ajaloolasi, aga pole just liiga pikk pink maaelu asjatundjaid. Nii jõudiski ta põllumajandusminister Seederi nõunikuks. Poliitžargoonis nimetatakse temasugust ihunõunikku “juhtmeks”.
Ehkki nõunik möönab hilissügisel, et mõni summa on tänini tagastamata, on tal enda sõnul vastavad kokkulepped ajapikenduse osas olemas ning võlad pole probleem. Ta lubab viimsegi sendi sama päev ära maksta, et end ja ministeeriumi mitte piinlikku (loe: šantaažiohtlikku) olukorda seada. Tundub, et lugu on päevakorrast maas ja meedial pole mõtet oma nina sinna toppida.
“Kõik võlad on makstud,” kinnitab Oppar sel kolmapäeval.
Imelik autotehing ja aumeeste mäng
Septembri algul saatis juhatuse liige Olav Kreen põllumajandusministrile EPKK nimel mureliku pöördumise. Tuleva aasta eelarvekava vähendab kojale eraldatavat summat 12 korda ehk 24 miljonist jääb alles vaid vaid 2 miljonit krooni. Kui büdžett niimodi lukku lüüakse, tähendab see sisuliselt, et EPKK võib poe kinni panna.
Kired lõõmavad ja uuesti kerkib kuluaarides üles ministri “juhtme” isikliku finantsdistsipliini küsimus. Kontrollimisel möödunud nädalal selgub, et Oppar maksis kuu aega tagasi ära küll näiteks mainitud 5000 krooni, mille ta laenas Mooste vallavanemalt Ülo Needolt venna ravikuludeks, kuid teistele võlgneb ta endiselt soliidseid summasid.
Eriti markantne on Aavo Kruusla juhtum. Nimelt kasutas Oppar EPKK esimehena (!) põllumees Kruusla kulu ja kirjadega liisitud Honda Accordi. “Ta enda sissetulek ei võimaldanud liisida. Ta kasutas seda ja pärast jättis aasta aega mulle maksmata ning autot ei toonud,” räägib Kruusla, kelle mäletamist mööda maksis masin üle 200 000 krooni.
“Noor mees, tahtsin aidata,” eitab Kruusla korruptsiooni omapärase autotehingu taga. “Me saime temaga väga hästi läbi.” Pärast EPKK esimehe koha äkilist kaotust lõpetas Oppar maksmise. Kuus aastat hiljem on sõprus jahenenud ja Kruusla arvutuste järgi Oppar talle võlgu veel 50 000 krooni. “Ma ei usu, et ta laenas kavatsusega mitte maksta. Ma ei arva, et inimene on pahatahtlik suli. Pigem oli see asjaolude kokkusattumus.”
Sama kandi mehe Toomas Tobrelutsu käest laenas Oppar (kes kuulus toona Mõõdukate erakonda) mõne aasta eest kiireteks väljaminekuteks 30 000 krooni, millest ligi 15 000 oli tasumata. “See oli lihtsalt aumeeste mäng,” ei vormistatud Tobrelutsu sõnul laenu kohta pabereid.
Viimati küsis Oppar temalt arve numbrit umbes kuu tagasi.
Sel kolmapäeval teatab Oppar, et on võlgadest prii. “Jutt võlgadest ei ole adekvaatne. Ma olen nad tagasi maksnud.”
Näiteks Tobreluts saanud viimase osa selle nädala alguses.
Megadiil maaga
EPKK päevilt on Oppar ligi 14 000 krooni võlgu Tartu Agrole. “Ta liisis meie kaudu arvuti ja lubas maksta,” meenutab Tartu Agro juhatuse esimees Aavo Mölder. 2002. aasta septembrist (umbes aasta pärast arvutitehingut) on säilinud Oppari e-kiri Mölderile, milles ta lubab võla aasta lõpuks tasuda ja kirjeldab oma halba õnne. “See aasta ei ole mulle just kõige parem, kaks korda on mu Tallinna korteris käinud vargad ja kolm korda on auto puhtaks tehtud.”
Ühel hetkel Oppar unustas võla ja kui Mölder nüüd ministri “juhtmega” kohtub, siis see enam jutuks ei tule. “Me ei ole tema suhtes samme astunud ja oleme selle summa kahjumisse kandnud,” lööb Mölder käega.
Juhuslikult oli seesama härra Mölder omal ajal ja on praegu EPKK nõukogu esimees ning selles rollis ähvardab teda “optimeerimine”.
Isiklikud võlad ja kava mõnikümmend miljonit ühelt riigieelarve realt teisele ümber suunata on siiski köömes plaani kõrval, mida põllumajandusministeeriumis Oppari eestvõttel küpsetatakse. See võib puudutada härra Mölderit palju valusamalt kui EPKK rahakärbe.
Nimelt on ministeeriumi juristid juba mitu kuud pead murdnud, kuidas saaks üles öelda Tartu Agroga sõlmitud rendilepingu. See on tõeliselt rasvane pirukas. Nimelt õnnestus Tartu Agrol 2000. aastal rentida riigilt ülisoodsalt ja pikaks ajaks (25 aastaks) üle 3000 hektari põllumajandusmaad. Algul oli rendihind lisaks maamaksule naeruväärsed kolm (!) krooni hektarilt aastas. Seda on praegu tõstetud 250 kroonini (+ maamaks), mis on ikkagi konkurentide sõnul turuhinnast poole odavam.
Tegelik iva on aga selles, et need on sisuliselt kõige magusama arenduspotentsiaaliga krundid Tartu ääres vahetult väljaspool linna piiri, mille turuväärtus võib ulatuda miljardi kroonini. Seega on riik olukorras, kus on sõlmitud rumal leping väga pikaks ajaks.
Alar Oppar ei taha Tartu Agro rendimaadega seotud plaanide üksikasjadest kõnelda, kuid möönab, et taktikaline otsus langetatakse septembris. Ühe variandina kaalutakse väidetavalt ideed panna mõned tükid katse korras enampakkumisel müüki koos neid koormava 25aastase rendilepinguga.
“Ma tunnetan, kuidas riigil on villand ja ta tahab kõik selle maa müüki panna,” möönab Aavo Mölder, et on vastavaid kõlakaid kuulnud. Eesti ühe suurima põllumajandusettevõtte juht võib ministeeriumi ja selle värske nõuniku ponnistusi praegu jälgida suhteliselt rahulikult, sest järgmised 18 aastat on tal olemasoleva rendilepingu tõttu teiste pretendentide ees mäekõrgune konkurentsieelis.
Mõni nädal hiljem annab sama autor põhjalikuma ülevaate e-kirjas, mis kannab kõnekat pealkirja “Kartaago tuleb hävitada”.
Kui seda võrdlust jätkata, siis Hannibali rollis on põllumajandusministri poliitiline nõunik Alar Oppar. Elu jooksul eri ametites, kuid enamasti maamajanduses asjatanud põlvamaalane juhtis aastatel 2000–2001 Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK). Novembris 2001 andis koja nõukogu esimehele ootamatult kinga. “Koda oli aasta lõpuks võlgades. Tekkis oht, et võidakse välja kuulutada pankrot,” meenutabtoonane nõukogu liige ja hilisem juhatuse esimees Ants Käärma.
“See pankrot organiseeriti mulle otsitud põhjustel,” ütleb Oppar. “Ministeerium hoidis rahasid kinni ja niipea nagu minust vabanesti, olid rahad peal.”
Ta lisab, et tegelik lahkumise põhjus oli Tartu Agro erastamine. “Julgesin avalikult rääkida, et see on prganiseeritud riigivargus,” seletab Oppar.
Kuus aastat hiljem avastasid Käärma & Ko end järsku olukorrast, kus Oppar võib nad jälle põhja ajada. Oppar maandus tänavu põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi nõuniku toolil, kus tal on võimalus ekstööandja rahakraanid kinni keerata. Ta asuski pikema jututa seda lobitööd tegema, olnud ametis vaid mõne kuu. Oppar räägib, et koda peab end muutma ja hankima raha mitte ainult riigilt, vaid ka oma liikmetelt.
“Põllumajandusministri nõunik kuulutab avalikult, et EPKK-le tuleb “ära teha”,” kaebas Käärma augustis minister Seederile adresseeritud kirjas. Usus, et tegu on Oppari isikliku kättemaksuprojektiga omaaegse alanduse eest, astus Käärma augusti keskel EPKK esimehe kohalt tagasi. Ta lootis, et eneseohverdus tagab kojale jätkuva rahavoo riigi kaukast.
Oppar ei tee saladust, et EPKK on tema arust ebatõhus ja poliitiliselt kallutatud ühing, mis kulutas laialivalguvatele projektidele aastas miljoneid maksumaksja kroone. Tänavu sai koda riigieelarvest 24 miljonit. Teisisõnu – seal töötada ja sealt raha saada on mõnus, kuid millist kasu EPKKst tegelikult Eestile tõuseb, ei saa nõunik (ja teised kriitikud) aru.
Nomenklatuuri vastu võitlusesse tormanud rüütlil Opparil oli aga Achilleuse kand – isiklikud võlad. Piisas tal vaid maamajandusbürokraatide pirukat ähvardada, kui pinnale kerkis klassikaline kompromaat – ministri nõunik on krooniline võlgnik, kes laenas vassides ja valetades tuttavatelt kokku sadu tuhandeid kroone. “Ühelt mehelt pettis ta välja 5000 krooni jutuga, et tema vend on vaja operatsioonile viia, raha on seni tagasi maksmata ja vendki pole ilmselt lõikusel käinud,” illustreeris pahatahtlik allikas suvel.
Oppar pole nõus: “Tegemist oli minu sõbraga. See ei olnud pettus ja see laenuasi on praeguseks ära lahendatud.”
Äripartner tegi tünga
Opparit teatakse viljaka ideedegeneraatorina, kuid tema töökohad kipuvad olema lühiajalised ja päädivad pahatihti rahaliste sekeldustega. Kui Ekspress augusti keskel Opparilt esimest korda võlgade kohta kommentaari päris, tunnistas m inistri nõunik pikalt keerutamata, et laenas mõne aasta eest kokku umbes 300 000 krooni. Põhjus on piinlik ja õnnetu – koos ühe tuttavaga alustati autoäri, aga too osutus petiseks ja kadus koos rahaga. Oppar oma sõnul politseisse pöörduda ei tahtnud ja võlad jäid tema kaela.
Nii algas Alar Oppari omapärane laenuralli. Mõtlemapanev tõik on, et ta laenas mitmetelt talumeestelt soliidseid summasid, et eelmisi võlgu kustutada. On omaette teema, kas see polnud mitte korruptsiooniohtlik olukord või võis see soodustada tööst ilmajäämist, kuid mitu võlausaldajat kinnitavad Ekspressile, et Oppar maksis võlgu ilusti, kuni ta kojast lahkuma sunniti.
Pärast seda proovis ta mitut ametit, kuid ree peale sai tänu Isamaaliidu ridadesse astumisele. See on erakond, kus on küll palju ajaloolasi, aga pole just liiga pikk pink maaelu asjatundjaid. Nii jõudiski ta põllumajandusminister Seederi nõunikuks. Poliitžargoonis nimetatakse temasugust ihunõunikku “juhtmeks”.
Ehkki nõunik möönab hilissügisel, et mõni summa on tänini tagastamata, on tal enda sõnul vastavad kokkulepped ajapikenduse osas olemas ning võlad pole probleem. Ta lubab viimsegi sendi sama päev ära maksta, et end ja ministeeriumi mitte piinlikku (loe: šantaažiohtlikku) olukorda seada. Tundub, et lugu on päevakorrast maas ja meedial pole mõtet oma nina sinna toppida.
“Kõik võlad on makstud,” kinnitab Oppar sel kolmapäeval.
Imelik autotehing ja aumeeste mäng
Septembri algul saatis juhatuse liige Olav Kreen põllumajandusministrile EPKK nimel mureliku pöördumise. Tuleva aasta eelarvekava vähendab kojale eraldatavat summat 12 korda ehk 24 miljonist jääb alles vaid vaid 2 miljonit krooni. Kui büdžett niimodi lukku lüüakse, tähendab see sisuliselt, et EPKK võib poe kinni panna.
Kired lõõmavad ja uuesti kerkib kuluaarides üles ministri “juhtme” isikliku finantsdistsipliini küsimus. Kontrollimisel möödunud nädalal selgub, et Oppar maksis kuu aega tagasi ära küll näiteks mainitud 5000 krooni, mille ta laenas Mooste vallavanemalt Ülo Needolt venna ravikuludeks, kuid teistele võlgneb ta endiselt soliidseid summasid.
Eriti markantne on Aavo Kruusla juhtum. Nimelt kasutas Oppar EPKK esimehena (!) põllumees Kruusla kulu ja kirjadega liisitud Honda Accordi. “Ta enda sissetulek ei võimaldanud liisida. Ta kasutas seda ja pärast jättis aasta aega mulle maksmata ning autot ei toonud,” räägib Kruusla, kelle mäletamist mööda maksis masin üle 200 000 krooni.
“Noor mees, tahtsin aidata,” eitab Kruusla korruptsiooni omapärase autotehingu taga. “Me saime temaga väga hästi läbi.” Pärast EPKK esimehe koha äkilist kaotust lõpetas Oppar maksmise. Kuus aastat hiljem on sõprus jahenenud ja Kruusla arvutuste järgi Oppar talle võlgu veel 50 000 krooni. “Ma ei usu, et ta laenas kavatsusega mitte maksta. Ma ei arva, et inimene on pahatahtlik suli. Pigem oli see asjaolude kokkusattumus.”
Sama kandi mehe Toomas Tobrelutsu käest laenas Oppar (kes kuulus toona Mõõdukate erakonda) mõne aasta eest kiireteks väljaminekuteks 30 000 krooni, millest ligi 15 000 oli tasumata. “See oli lihtsalt aumeeste mäng,” ei vormistatud Tobrelutsu sõnul laenu kohta pabereid.
Viimati küsis Oppar temalt arve numbrit umbes kuu tagasi.
Sel kolmapäeval teatab Oppar, et on võlgadest prii. “Jutt võlgadest ei ole adekvaatne. Ma olen nad tagasi maksnud.”
Näiteks Tobreluts saanud viimase osa selle nädala alguses.
Megadiil maaga
EPKK päevilt on Oppar ligi 14 000 krooni võlgu Tartu Agrole. “Ta liisis meie kaudu arvuti ja lubas maksta,” meenutab Tartu Agro juhatuse esimees Aavo Mölder. 2002. aasta septembrist (umbes aasta pärast arvutitehingut) on säilinud Oppari e-kiri Mölderile, milles ta lubab võla aasta lõpuks tasuda ja kirjeldab oma halba õnne. “See aasta ei ole mulle just kõige parem, kaks korda on mu Tallinna korteris käinud vargad ja kolm korda on auto puhtaks tehtud.”
Ühel hetkel Oppar unustas võla ja kui Mölder nüüd ministri “juhtmega” kohtub, siis see enam jutuks ei tule. “Me ei ole tema suhtes samme astunud ja oleme selle summa kahjumisse kandnud,” lööb Mölder käega.
Juhuslikult oli seesama härra Mölder omal ajal ja on praegu EPKK nõukogu esimees ning selles rollis ähvardab teda “optimeerimine”.
Isiklikud võlad ja kava mõnikümmend miljonit ühelt riigieelarve realt teisele ümber suunata on siiski köömes plaani kõrval, mida põllumajandusministeeriumis Oppari eestvõttel küpsetatakse. See võib puudutada härra Mölderit palju valusamalt kui EPKK rahakärbe.
Nimelt on ministeeriumi juristid juba mitu kuud pead murdnud, kuidas saaks üles öelda Tartu Agroga sõlmitud rendilepingu. See on tõeliselt rasvane pirukas. Nimelt õnnestus Tartu Agrol 2000. aastal rentida riigilt ülisoodsalt ja pikaks ajaks (25 aastaks) üle 3000 hektari põllumajandusmaad. Algul oli rendihind lisaks maamaksule naeruväärsed kolm (!) krooni hektarilt aastas. Seda on praegu tõstetud 250 kroonini (+ maamaks), mis on ikkagi konkurentide sõnul turuhinnast poole odavam.
Tegelik iva on aga selles, et need on sisuliselt kõige magusama arenduspotentsiaaliga krundid Tartu ääres vahetult väljaspool linna piiri, mille turuväärtus võib ulatuda miljardi kroonini. Seega on riik olukorras, kus on sõlmitud rumal leping väga pikaks ajaks.
Alar Oppar ei taha Tartu Agro rendimaadega seotud plaanide üksikasjadest kõnelda, kuid möönab, et taktikaline otsus langetatakse septembris. Ühe variandina kaalutakse väidetavalt ideed panna mõned tükid katse korras enampakkumisel müüki koos neid koormava 25aastase rendilepinguga.
“Ma tunnetan, kuidas riigil on villand ja ta tahab kõik selle maa müüki panna,” möönab Aavo Mölder, et on vastavaid kõlakaid kuulnud. Eesti ühe suurima põllumajandusettevõtte juht võib ministeeriumi ja selle värske nõuniku ponnistusi praegu jälgida suhteliselt rahulikult, sest järgmised 18 aastat on tal olemasoleva rendilepingu tõttu teiste pretendentide ees mäekõrgune konkurentsieelis.
Tunnustatud Eesti Maitse ja koja muud projektid
- Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on oma pooldajate sõnul põllumajandusssektorile ülimalt vajalik katusorganisatsioon. Seal töötab kümmekond inimest. Koja kaudu suunatakse mitmesugustesse projektidesse miljoneid.
- Laiemalt tuntud projektid on seotud toidukaupade kvaliteediga (näiteks Tunnustatud Eesti Maitse). Lisaks tegeletakse turuinfo kogumise ja analüüsiga, põllumajanduslikel foorumitel osalemisega, infovahetusega ELiga (oma esindaja Brüsselis) ning üleriigilise nõustajate ehk konsulentide süsteemi arendamisega.
