Haigla onkoloogiaosakond, kus patsiendid ukse taga tohtrite vastuvõttu ootavad, on vist üks õudsemaid paiku maailmas. Seal istuvad murtud inimesed, vanad ja noored, pilgus elujõuetus ja purunenud unistused. Ränk. Tänavu märtsis istun koos oma raskelt vähihaige emaga Tartu Ülikooli Kliinikumi kordioris, oodates onkoloog Peeter Padriku jutule pääsemist. Loen emale tahvelarvutist vaiksel häälel valitud salme Uuest Testamendist, aga ta on õhinas ega suuda jälgida.

Räägitakse, et ühiskonna teadmised vähist aina suurenevad. Ometi on see “hirmus elukas” endiselt võimeline täies elujõus inimesi mõne kuuga hauda langetama. Minu ema Hille Tänavsuu (71) elab vähiga seitsmendat aastat. Kui mõni veeretab tuimalt oma päevi õhtusse, tundmata elu värve ja maitseid, siis ema tervitab tänuga iga hommikut, nagu oleks ees parim päev. Ütleb, et imetleb täiskuud, millest lennuk otsejoones läbi sõidab, lumetuisku, pungade puhkemist. Naudib laste ja lastelaste seltsi.

Seitse aastat tagasi oli ta üks igati vinks-vonks pensionäriproua. Kasvatanud üksi üles kaks last, sai ta ema ametis suurepäraselt hakkama. Töötas ligi pool sajandit ajakirjanikuna. Siis aga diagnoositi tal ootamatult neeruvähk, hiljem ka kopsuvähk. Seljataga on üle kümne seansi kiiritusravi, üle kahekümne doosi keemiaravi, kolm operatsiooni, tabletikuurid ja lugematud konsiiliumid. Aga haigus pole alla vandunud.

Tallinna parimad spetsialistid Põhja-Eesti Regionaalhaiglast tõstsid juba mitu aastat tagasi alistudes käed üles. Osa arvasid juba mitu aastat tagasi, et haiguse pahaloomulisust arvestades peaks ema juba surnud olema.

Ei teagi, kas temalt on rohkem röövinud haigus või selle ravi.Ütlesin emale ükspäev, et ta on kõhn ja kahvatu nagu sõjavang koonduslaagris. “Nagu Buchenwaldi vang!” oli ta nõus. Tal pole söögiisu, mitte millegi järele.

Aga tol märtsipäeval on doktor Padrikul meile veel üks, võib-olla viimane õlekõrs.

Ta on emaga lõpetanud aastase tulemusteta raju keemiaravikuuri, mille käigus süstiti emale Tartus iga kolme nädala tagant verre mürki. Iga kord öökis ja vindus ta pärast mitu päeva. Padrik – ema raviarst alates 2011. aastast – on tunnistanud, et kuuril polnud toimet, ja tulnud järeldusele, et edasisel mürgitamisel puudub mõte.

Ent nüüd on ta leidnud maailmast veel ühe rohu, mis võib ema aidata.

Maailma suurim farmaatsiafirma Pfizer leiutas vähiravimi krisotiniib, mida müüakse Xalkori kaubamärgi all. Ravim annab teatud kopsuvähihaigetel väga häid ravitulemusi, aga maksab nii umbes 5000 eurot kuus! Haigekassa ei finantseeri, meil tuleks kõik oma taskust kinni maksta.

Ma ei tea, mida ema mõtles, kui arst meile seda Tartus rääkis, emotsioonid hoiab ta tavaliselt vaka all. Aga erilisi sääste pole ei tal ega mul.

Ometi libises minul tolle visiidi lõpus aimamatult huulilt signaal, mis sai päästikuks millelegi väga suurele. “Selle raha me leiame!” ütlesin ma.

Xalkori on uue põlvkonna nn personaalne ravim, mis Ameerikas on kasutusel juba mitu aastat, kuid Euroopas sai müügiloa alles läinud sügisel. Seda ei pritsita nagu napalmi kõigile, kellel on kopsuvähk, vaid manustatakse ainult teatud geenimutatsiooniga haigetele. Neile, kellele eelnev ravi pole oodatud mõju avaldanud. Xalkori on personaalsetest ravimitest üks kallimaid, kui mitte kõige kallim – enne seda juhtis edetabelit eesnäärmevähi ravim Provenge.

Kuna Xalkori on täpne, siis on ta ka tõhus – enam kui pooltel juhtudel keeratakse vähi kael kahekorra ja tõbi pidurdub. Kasvaja võib isegi taanduda. Aga selline ravim sobib vaid 3–5 kopsuvähihaigele sajast ning emal tuli “pääseda” nende hulka.

Ravimi sobivuse kindlakstegemine on peen protsess, kus labor otsib nn prediktiivseid markereid selle kohta, kas rohi võiks konkreetsele haigele mõjuda või mitte. Doktor Padrik organiseeris Tartus keerukad testid, mis maksid sadu eurosid. Selle eest tasus haigekassa. Paari nädalaga oli pilt selge: ema on esimene patsient Eestis, kellele Xalkori sobib!

Padrik kirjutas digiretsepti välja. Nüüd tuli leida see 5000 eurot. Soovitavalt kiiresti, sest ema tervis läks seletamatul kombel järsult, nädal-nädalalt viletsamaks. Talvel käreda pakasega tatsas ta veel kahe jalutuskepiga mööda linna. Nüüd kevadsoojaga ei julge ninagi välja pista, iga väiksemgi liigutus, isegi toidu mälumine lööb pulsi lakke. Emal on kodus hapnikuaparaat, kuid seda kolakat ei saa kaasa vedada.

Minu jaoks on see ühemõtteliselt Jumala ime, kui räägin ühel kevadhommikul tuttavale ettevõtjale kohvilauas ema viimasest õlekõrrest ja ta vastab: “Sa ära muretse mitte millegi pärast! Ma toetan sind.” Ta on inimene, kellel on raha, kuid kes mõistab ka väga hästi lahingut raske vähiga, olles seda ise lähedalt kogenud.

Pro Kapitali ärikeskuse apteegi farmatseut küsib 5408 eurot ja mu pangakaart libiseb pidulikult makseterminali. Xalkori on äsja saabunud Riiast Pfizeri laost, kust ta eelmisel päeval teele pandi. Nüüd pakib apteeker selle tavalisse kilekotti, tunnistades, et purustasin just nende hinnarekordi. Kunagi krooni ajal oli selles apteegis müüdud midagi 15 000 eest, kuid nüüd on hoopis teine suurusjärk.

Apteek teenib minu ostuga umbes 6 eurot – see on maksimaalne lubatud juurdehindlus. Aga pank korjab kaardimakse teenustasuna ligi 150 eurot!

Emale rohtu viies põikan läbi toidu poest, mõeldes endamisi, kas ikka peaksin jätma kalli varanduse parklasse auto kõrvalistmele. Tasku pistmiseks on karp natuke liiga suur.

Ema muretseb kõrvalnähtude pärast: kuidas magu reageerib, kas kops peab vastu. Kuid olgem ausad – ta on rõõmus, sest me ei alistunud. Võitlus jätkub! Näidanuks testid, et Xalkori emale ei sobi, olnuks see ilmselt lõplik alistumine. Võin ainult oletada, mida tähendab raskelt haigele teadmine, et nüüd on tõesti lõpp.

Padrik küll ütleb, et siis oleks ta emal soovitanud osaleda mõne uhiuue ravimi kliinilises uuringus. Ent see kõlab nagu vene rulett ning Eestist lähevad need uuringud tavaliselt ka mööda.

Tuhmi karbiga imerohust kuuldes küsivad kõik, millega on põhjendatud tema röögatu hind. Vanas rahas üle 84 000 krooni 60 pisikese kapsli eest, millest jätkub vaid 30 päevaks!

Aga see polegi midagi erakordset.

Esiteks, nagu seletab Pfizeri Eesti filiaali meditsiinijuht Marge Viira, on moodsad medikamendid kallid objektiivsetel põhjustel. See pole ju ometi mingi aspiriin, see on keeruline aine, mis tungib rakkudesse ja mõjutab seal teatud protsesse. Kuna ravimid peavad olema ohutud, nõutakse farmakompaniidelt aastatepikkusi kliinilisi uuringuid. Xalkori-laadse ravimi turuletulekule võib eelneda 10–15 aastat tööd. Selle maksavad patsiendid kinni.

Arst Padrik lisab veel, et “farmaatsiakompanii peab ka oma aktsionäridele börsil häid tulemusi näitama, muidu läheb kapital auto- või naftatööstusse ja uusi ravimeid ei tule lihtsalt peale”.

Teiseks pole Xalkori sugugi kalleim Eestis müüdud vähiravim. Doktor Padrik väidab, et meil on sadu vähihaigeid, kellest igaühe ravi eest tasub haigekassa tuhandeid eurosid kuus, ostes neile näiteks rinna- või neeruvähiravimeid.

Kolmandaks teatab ravimikaupleja Magnum Medicali esindaja Kadri Tammepuu, et rohtusid, mille eest patsient laob ise apteegis letti vähemalt 5000 eurot, müüakse Magnumi ketis kaks-kolm korda kuus. Sel aastal olla kalleim ost olnud ligi 7400 eurot.

Aga mis tähtsust sel kõigel on? Kuidas hinnata raha väärtust, kui selle eest saab osta ema elule otsa mõne lisakuu või aasta? Just siit koorub selle loo eriti kurb tõsiasi.

Tipponkoloog Padrik hindab, et krisotiniibi võiks Eestis vajada 5–10 pat sienti aastas. Haigekassale on esita tud taotlus selle lisamiseks soodusravimite nimekirja, kuhu ta võib jõuda heal juhul 2014. aastal. Aga läinud aastal jäid haigekassa “meditsiiniökonoomiliste otsuste” tõttu soodusravimite hulgast välja mitmed kallid, ent vägagi hea kliinilise mõjuga vähirohud. Vabalt võib sama saatus tabada ka krisotiniibi, sest selle finantseerimine võidakse kuulutada mitte “kulutõhusaks”.

Padrik seletab, et moodsad ravimid on järjest tõhusamad ja kallimad, nende vajajate hulk kasvab, kuid raha ei tule kusagilt juurde. Ta hindab, et juba praegu ei suuda kümned patsiendid endale vajalikku vähiravi lubada, ja ütleb, et valdav enamik tema patsientidest ei suudaks iga kuu ravimile tuhandetki eurot välja käia. Loen tema jutust välja võika tõsiasja – et paljud haiged on valiku ees: maksa või sure!

Padrik aga kinnitab, et täieliku tervenemiseni viiv vähiravi on Eestis haigekassa poolt igati hästi finantseeritud. Probleem võib tekkida haigetega, kes enam terveks ei saa, kuid kelle elu võiks ühe või teise ravimiga pikendada. Ses osas on näiteks Lätis olukord Eestiga võrreldes tunduvalt nirum – lätlased müüvad ja pandivad oma kodusid, et rohtu osta. “Paljud asjad, mis on Lätis unistus, on Eestis rutiin,” ütleb Padrik.

Kuna ka Xalkori sobivuse testimine maksab kena kopika, siis pole haiglal mõtet kulutada selleks raha niisama. Nii leiab onkoloog Padrik end mõnikord arstieetilise dilemma eest: kas tasub rääkida moodsatest haigekassa alt välja jäävatest ravimitest patsiendile, kellel on raske saada kokku bussiraha Võrust Tartusse sõiduks? Padrik tunnistab, et vahel ta patsienti säästes neist ei räägigi!

Minu märtsikuine veendumus, et me raha ravimi ostuks leiame, andis arstile ajendi teha testid minu ema suhtes. Oleksin ma toona kõhelnud või käega löönud, poleks meil ka rohtu.

Mis edasi saab, näitab aeg. Xalkori soodusravimiks saamist me igatahes ära ei oota. Kuidas saame emale rohu juuniks – Jumal teab.

Sel esmaspäeval sõitsin üksi Tallinnast Tartusse, autos põhja keeratud lummav ülistusmuusika. Kuna auto oli muutunud liikuvaks kõlariks, saatsid Ardu rahva pilgud mind, kui nende asulast läbi tuiskasin. See oli minu isiklik selle hommiku jumalateenistus vapustavalt üleloomuliku, isegi egoistlikuna tunduva sisemise rahu eest, mis on minu südames oma ema pärast. Mis ka ei juhtu, ta on hästi hoitud ja õiges kohas.

Aga ema kirjutas oma päevikusse hiljuti järgmised read: “Nüüd jääb üle oodata imet. Üks ime oleks Jumala heategu – vastata sadadele palvetele ja anda mulle jõudu. Teine oleks väga kallis ja õhkõrn õlekõrs – ravim, mis võib mind aidata (see on emal nüüd siis olemas). Ja kolmas, et mul jätkuks jaksu vastu pidada [–] Jaanuari algul teatas mu kolmeaastane lapselaps rõõmsalt: emmel on tita kõhus! Nüüdseks on tita emmet kenasti paisutanud, ilmale peaks ta tulema juulis. Temaga sooviks küll kokku saada, oma viienda lapselapsega. Annaks kõigevägevam selleks tervist!”

Artikkel ilmus esmakordselt 2013. aasta mais