MINU ESIMESED JA VIIMASED: Helen Sildna
Minu esimesed
Minu esimesed
triibulised?
Eredalt mäletan punasevalgetriibulisi
sõrmikuid, mis ma umbes kaheteistaastasena töpas
(tööõpetuse tunnis) ise kudusin ja mille üle ma väga
uhke olin. Iga järgmise lumesõja ja pesuga hakkas aga ilus
maavillane valge aina punasemaks värvuma, kuni toredatest triipudest
jäi alles ühtlaselt määrdunud roosa.
Esimene murtud süda?
Umbes viieaastasena olin
kõrvuni armunud nii Ritari Ässa kui MacGyverisse.
Lõpuks aga jätsin mõlemad maha. Siiani puuduvad andmed, kas
murdsin nende südamed.
Esimene lugu
iPodis?
Usute või mitte, aga mul ei ole iPodi...
Mulle kuidagi meeldib, et muusika on seal, kuhu ma saabun, mitte hetkes, kus ma
ühest kohast teise torman (mul on kalduvus hilineda). Praegu kuulan aga
Susanna (Susanna & the Magical Orchestra) lugu “Stay”, mis on
imeilus. Nädala lemmiklugu on “Please Read the Letter” Robert
Planti ja Alison Kraussi plaadilt. Jimmy Page’i ja Planti kirjutatud
lugu, mis nüüd selle dueti kaudu on saanud uue elu. Tark ja ilus.
Kogu see plaat “Raising Sand” on tark ja ilus ja mis kõige
olulisem – üks mehe-naise duettplaat, mis pole kraadivõrdki
imal! Ja siin plaadil lööb kaasa üks kihvtimaid kitarriste Marc
Ribot.
Minu viimased
Viimane
palgatõus?
Siis, kui seda viimati küsimas
käisin. Kuidas küll aeg lendab...
Viimane
pohmell?
Iga pohmell on mul “elu viimane”.
Ammu olen aru saanud, et ilusad pühapäevahommikud on väärt
rohkem kui pikale veninud laupäevad.
Viimane SMS telefonis?
“Kelle poole
peaksin pöörduma, et saada homsele Fu Manchu kontserdile
külaliste/akrediteeringute listi?”