08.02.2007, 00:00
Minu imeline vanadus!
Nii muretut vanaduspõlve pole Prantsusmaal veel nähtud. Eestlanna Maris Podekrat kogus eluelamusi Euroopa vanimatelt elanikelt, kes on hõivatud oma heaoluühiskonna viljade maitsmisega.
ISTOCK
Paar aastat tagasi sain Bordeaux’ kandis veini
müües inetu tükiga hakkama. Peenest château butiigist
astus läbi umbes 90aastane vanadaam. Hõbedane peake värises,
kahelt poolt toetati teda, ent randmetel särasid kullast võrud,
kaelas olid kallid ehted, huulepulk punas ja soeng kui salongist tulnud.
Piisab, et sellist daami kaugelt näha, kui poodnike näod ahnelt
läikima löövad. Jooksime kiirelt tooli järele. Naeratasime.
Tänasime. Vältisime tuuletõmbust. Istuge, madame, palun
maitske meie jooki, madame.
“Millal see vein küpseks saab?”
Ei mäleta, kas ütlesin kõva selge häälega kaheksa või kümme aastat. Igatahes järgnes öeldule piinlik vaikus. Kiirustasin lisama, et paljud armastavadki just noori veine, aga see tegi olukorra veel hullemaks.
Väntasin jalgrattaga hiljem kodu poole ja mõtlesin: kehv lugu küll, kui raha pole, aga veel kehvem, kui pole enam aega veini küpsemist oodata.
Prantsusmaal elavad Euroopa ühed vanemad inimesed. Neid on järjest rohkem – umbes 26 miljonit üle 50aastast – ja nad elavad järjest kauem. Praegused pensionärid maitsevad kõiki heaoluühiskonna vilju. Õigel ajal soetatud kinnisvaralt on nad nüüdseks seitse nahka koorinud, samal ajal kui noored ägavad maksukoorma ja pangalaenude all. Nii muretut vanaduspõlve pole Prantsusmaal veel nähtud.
Palusin pensionäridel rääkida oma imelisest elust.
Esmaspäeva, 2. aprilli hommikul ärkab Prantsusmaal üks õnnelik inimene rohkem. Guy (60) vaatab vanast harjumusest kella, sirutab varbaid ja muheleb. Ta kujutab ette, kuidas tema kolleegid tööle lähevad. Varsti hakkab kontoris telefon helisema, aga tema numbril ei tõsta enam keegi toru. Nõupidamiste laua taga on tühi koht. Lille’i linna liiklusummikus on sellest hommikust alates üks auto vähem. Guy on nüüd pensionär.
Kas kahju ei ole pärast 40 aastat samas ettevõttes töötamist ära minna?
Küll nüüd küsis. Aitab. Ei ainsatki liigutust enam! Tänapäeva tööstiil on selline, mis vana kooli inimesel kopsu üle maksa ajab. Teate, kuidas direktor teda tööjuubeli puhul meeles pidas? Pistis medali nii pihku, et ei raatsinud pudelit šampustki avada. Vana koi.
Guy: “Oli, mis oli, aga kui inimene on harjunud 14aastasest peale töötama, siis hakkab tal kodus igav.”
Ja jätkab: “Igav mul küll ei hakka. Minu naine hoolitseb selle eest. Ta koostab juba nimekirja kõigest sellest, mis ma tegema pean, kui pensile jään.”
Prantsuse vanainimesed on erakordselt krapsakad ja hõivatud. Tundub, nagu algaks nende elu kõige tihedam periood esimesel pensionipäeval ja lõpeb siis, kui surm järele tuleb.
Guy nimekirjas on praegu: uue tapeedi panemine, värvimistööd kodus ja ämma juures, põrandakatete väljavahetamine, aiatööd, dieet, jalgrattasõit, kohalik puhkpilliorkester, hoida lapselast, hooldada haiget ema ja pöörata rohkem tähelepanu naisele.
“Ma luban, ma teen kõik tasa, mis töö ajal tegemata on jäänud.”
“Mis teil töö ajal tegemata jäi?”
“Kõige rohkem on kahju sellest, et ma ei näinud oma lapse kasvamist.”
Pariisi konservatooriumi endine klaveriprofessor Philippe (65) jäi pensionile läinud kevadel, mistõttu kadus tal vähenegi vaba aeg. Ostis uue mugava korteri ja samasse kolimisjärgsesse seisu see ka jäi. Isegi köök on veel sisustamata. Vähe sellest – ta pole siiani aega leidnud, et korjata kokku oma eelmiste töökohtade tõendid, need vastavasse ametisse viia ja hakata lõpuks ausalt välja teenitud toetust saama.
Temal on eraõpilased, ujumine viis korda nädalas, korteriühistu, arvutikursused, õhtul restoranid, kontserdid, teatri- ja moderntantsuetendused. Tõuseb hommikul kell viis või pool kuus, et omadega õhtuks mäele jõuda. Kuidas küll tahaks lõpuks maha istuda ja pühendada terve päeva plaadikogu kuulamisele!
“Võib-olla te otsite nimelt endale tegevust, et...?”
“Ma saan suurepäraselt aru, mida te silmas peate. Aga see on minu loomulik olek. Pensionile jäämine ei muutnud selles suhtes midagi.”
“Kas te rabelete selleks, et vältida vanadusele, surmale mõtlemist?”
“Ei. Minu jaoks on surm jätkumine. Teekonna jätk vaimses maailmas. Kannatusi – neid ma kardan küll. Aga minu põhimõte on ette mitte karta.”
Kui on aeg, siis on aeg, käib krõks ja ongi valmis. Vaat teiste mähkida jääda või elada raugaeas üle kõige kallima kaotus – see on raske. Üks memm rääkis, kuidas ta öösiti kuulatab, kas vanamees ikka hingab. Kui juhtub norskamises liiga pika pausi tegema, siis toksab igaks juhuks vastu külge: kontrollib, ega surema ei hakka.
Naised on kaotuste suhtes sitkemad. Käivad haua peal, nutavad, elavad edasi. Vanad mehed on õrnemad. Üksi jäänud taatidel on ehmatanud peremeheta koera pilk. Kell tiksub keskpäeva, kõht läheb juba tühjaks, kuid pole kedagi, kes süüa annaks või poodi saadaks. Pole isegi, kelle käest mustade riietega diivanil lösutamise pärast näägutada saaks. Mis mõnu sest siis enam.
Papi Roger oli ligi 80, kui veel mune praadima ja makarone pudruks keetma õppis. Söögiga sai hakkama, aga vaikus ajas hulluks.
Aldo Mario (80) kaotas oma kaasa liiklusõnnetuses. Tema lapsed ja lapselapsed pressisid talt seejärel välja lubaduse kõik jutud ja meenutused kaante vahele panna. Nüüd kirjutab ta pikad päevad memuaare ja annab peatselt juba teise raamatu välja.
Kirjutamine on Aldo teraapia. Aeg-ajalt käib ta linnas lehti ostmas, poes, postkontoris, saia järel. Saia järel käimine on prantslastel ka nagu teraapiavorm. Sellepärast vist ei panegi keegi pahaks, et sai ruttu kõvaks läheb – siis on põhjust homme jälle poodi minna. Kõik ühel ajal, enne lõunasööki, et saaks ikka sabas ka seista. Kui te satute mõnda Prantsusmaa väikelinna, kus on mitu saiapoodi, minge sinna, kus ootab järjekorras kõige rohkem vanainimesi – see on kindel kvaliteedimärk.
“Ah, see üksindus,” ütleb Aldo. “See just vanu passibki. Eriti neid, kes ei saa enam liikuda ega autot juhtida. Või kel pole muud teha kui teleka ees istuda. Mõned magavad öösiti 10–12 tundi, sest päevad tunduvad muidu liiga pikad.”
“Aldo, millal inimene vanaks jääb?”
“Ausõna, mina küll end vanana ei tunne. Ehk ainult siis, kui ihuliikmed end tunda annavad, elujõudu on vähem. Oma peas pole ma üldse veel vana. Iga hommik tähistab uut rõõmupäeva. Lasen peast läbi oma universumi 16 elu (lapsed ja lapselapsed) ja olengi jälle valmis oma õnne maitsma.”
“Kas armastus on teie eas teistmoodi?”
“Muidugi on armastus teistsugune. Vanemas eas pole tunnetel ja füüsilisel armastusel enam nii kirglikku jõudu: siis on rohkem hellusevajadus kui lihahimu. Aga naise ees, kellega vaba aega v& otil de;i intiimseid hetki veeta, võib süda lüüa sama tugevalt kui 40–50aastaselt. Ütleme, et keskeltläbi alates 70. eluaastast ei põhine armusuhe enam tegudel, vaid kahe inimese teineteisemõistmisel, kes soovivad jagada hellust ja õrnusi.”
“Millised on teie põlvkonna naised?”
“Minu põlvkonna naised on vanad (oi, no tõesti on!). Neil on vaja autojuhti, kes neid restorani või juuksurisse sõidutaks. Nad ei viitsi enam süüa teha. Suurem osa neist ei soovi enam kellegagi koos elada, vaid veeta lihtsalt paar päeva ühe või teise juures. Hoiavad end vormis ja kenad, aga jutuajamise käigus virisevad oma hädakeste või reuma üle. Kõbusamad tahavad veel reisima minna. Minu vanuses mehi peavad nad koledateks, kuid on seejuures alati valmis härrade rahakotti tuulutama.”
Oodake, kui saabub laupäeva hommik. Siis te alles näete Prantsuse pensionäri elulusti.
Härrad pannakse rooli taha, prouad tagaistmele, pärlid kaela, südamerohud tasku, raadio Nostalgie FMi peale ning hoplaa! muuseumisse ja mere äärde, supermarketisse ja tantsule.
Elulusti kontrollimiseks toksisin nalja pärast populaarsesse tutvumisportaali meetic.fr kriteeriumideks mehed vanuses 65–99. Minu üllatuseks tuli vastuseks üle tuhande kuulutuse, piltide ja õilmitsevate tekstidega, paljud sel hetkel online’is istumas. Papid ja mammid tšätivad internetis! Alustavad lauset väikese tähega, kasutavad ohjeldamatult kolme punkti ja käivad pimekohtingutel!
Kes kuidas – mõni on väljas intelligentse vestluse, mõni sõbra või armukese leidmise peal.
Monsieur Michel (77) kinnitab, et aasta jooksul on ta saanud üle 5000 kirja (miskipärast on mul tunne, et vähemalt ühe nulli võib sealt tagant ära võtta) ja et tegu on üsna atraktiivse vanuserühmaga – rikkaid prantsuse pensionäre jahivad peale igavlevate eakaaslaste veel noored naised vaesematest riikidest, kes loodavad abielu kaudu oma elujärge parandada.
“Michel – milleks teile kõik need uued tutvused?”
“Ma ütlen selle peale niimoodi: mees, kes on tänu oma välimusele ja elegantsile harjunud naiste tähelepanu keskmes olema, vajab seda elu lõpuni.”
Igas maanurgas, linnakvartalis või külakeses on varitsemas vähemalt üks vanainimene, kes ootab hetke, et teid surnuks rääkida. Peotäis oma aia tšillipipraid; kadunud kassi otsingud või läheduses toimunud murdvargus – kõik põhjused on jutu alustamiseks head.
“Kopp-kopp, see teistsuguse numbrimärgiga auto tänava ääres peaks vist olema teie oma? Ma märkasin, et trahvikviitung oli kojamehe vahele pandud ja mõtlesin, et toon selle ära. Te ju ei käi sealt sageli mööda ja mul oli hirm, et äkki läheb ootamisega trahv veel suuremaks või lendab see lipakas tuulega minema.”
“No aitäh.”
“Töötasite vist varem Bordeaux’ haiglas, eks?”
“Tõesti?”
“Vaatasin, et auto akna küljes oli selle haigla kleeps. Ärge arvake, et siin midagi saladuseks jääb! Muide, mis aktsent see niisugune on? Inglane? Hollandlane?”
“Las jääb ikka mõni saladus ka. Muidu pole teil millegi üle pead murda, kui öösel uni ära läheb.”
“Küll ma selle teada saan. Kui midagi peaks vaja olema – pikka redelit või –, siis ärge ostma hakake, tulge küsige.”
“Jah.”
“Seda veel, et ümbertöötlemisele mineva pr& ;uum l;gi auto käib kolmapäeval.”
“Hea küll. Vihma sajab, minge koju, saate märjaks selle trahvikviitungi pärast.”
“Mis see vihm mulle ikka teeb! Kas te teadsite, et need hooned seal on ka minu omad?”
“Ei teadnud. Mis te nende kõigiga peale hakkate?”
“Ei tea.”
“Müüge maha.”
“Mul pole raha vaja.”
“Mida teil vaja on?”
“Midagi pole vaja.”
“No midagi on inimesel alati vaja.”
“Raha ma ei taha. Lapselapsi tahaks. Lapselapsi mul kahjuks ei ole. Kuulge, kas ma võin teie lapsele redelit ja kanu näidata? Mul on naine ka praegu kodus, tal pole nagunii midagi teha...”
Igavus on hirmus asi. Selle vastu ei aita arstirohi ega tänavatäis kinnisvara.
Mind pani mõtlema üks asi – mitte ükski selles loos rääkinud pensionär ei olnud nõus end vanaks tunnistama. Küll aga rääkisid nad varjatud kahjurõõmuga töntsiks jäänud põlvkonnakaaslastest, kes aastate poolest nooremad. Sõna “vana” põhjustab pensionäridel allergiat.
“Miks te ütlesite “vana”? Mina küll enda kohta seda sõna ei kasuta. Ma pean ennast kaasaegseks inimeseks. Loen ajalehti, raamatuid, olen eluga kursis, mitte ei tuku laua taga nagu mõni rauk. Mulle pole isegi Viagrat vaja, võin naist rahuldada kaks korda nädalas!” Mis see on – hirm eemaletõugatuks, väljapraagituks jäämise ees? Ühiskonna surve kortsuvabaks surmaks?
Kortse võib siluda, võib pead värvida, vaimu treenida, noore armukese võtta. Aga on üks vanaduse märk, mida mingi väega ei peida: vanainimese lõhn. See lihtsalt hiilib ühel hetkel inimese juurde. Mõnel juba viiekümneselt, teisel seitsmekümneselt.
Võib parfüümi peale lasta, käia duši all – see ei aita. Vanainimeste juures lõhnab alati teistmoodi. Rohtude, bareti, poleerimisvaha, lillemustriga tapeedi, ammu surnud koera, lavendli, vahepitsiga voodiriiete, protseduuride, taimetee, pruunide sukkade, küüneseene, tubakapuru, vakstu ja nõudepesulapi segu.
Elamise, minemise ja ootamise lõhn. Jumalik. Ühes majas kestab see veel kaua pärast vanakeste lahkumist. Aga sinnani on neil kaua aega. Prantsuse vanadel on kiire kõige muuga, kuid mitte teise ilma minemisega.
Kui Surm uksele koputab, siis ütlevad nad talle lahkelt bonjour, pakuvad istet ja kavaldavad liiva-annuse klaasikese vana hea bordooga üle.
“Millal see vein küpseks saab?”
Ei mäleta, kas ütlesin kõva selge häälega kaheksa või kümme aastat. Igatahes järgnes öeldule piinlik vaikus. Kiirustasin lisama, et paljud armastavadki just noori veine, aga see tegi olukorra veel hullemaks.
Väntasin jalgrattaga hiljem kodu poole ja mõtlesin: kehv lugu küll, kui raha pole, aga veel kehvem, kui pole enam aega veini küpsemist oodata.
Prantsusmaal elavad Euroopa ühed vanemad inimesed. Neid on järjest rohkem – umbes 26 miljonit üle 50aastast – ja nad elavad järjest kauem. Praegused pensionärid maitsevad kõiki heaoluühiskonna vilju. Õigel ajal soetatud kinnisvaralt on nad nüüdseks seitse nahka koorinud, samal ajal kui noored ägavad maksukoorma ja pangalaenude all. Nii muretut vanaduspõlve pole Prantsusmaal veel nähtud.
Palusin pensionäridel rääkida oma imelisest elust.
Esmaspäeva, 2. aprilli hommikul ärkab Prantsusmaal üks õnnelik inimene rohkem. Guy (60) vaatab vanast harjumusest kella, sirutab varbaid ja muheleb. Ta kujutab ette, kuidas tema kolleegid tööle lähevad. Varsti hakkab kontoris telefon helisema, aga tema numbril ei tõsta enam keegi toru. Nõupidamiste laua taga on tühi koht. Lille’i linna liiklusummikus on sellest hommikust alates üks auto vähem. Guy on nüüd pensionär.
Kas kahju ei ole pärast 40 aastat samas ettevõttes töötamist ära minna?
Küll nüüd küsis. Aitab. Ei ainsatki liigutust enam! Tänapäeva tööstiil on selline, mis vana kooli inimesel kopsu üle maksa ajab. Teate, kuidas direktor teda tööjuubeli puhul meeles pidas? Pistis medali nii pihku, et ei raatsinud pudelit šampustki avada. Vana koi.
Guy: “Oli, mis oli, aga kui inimene on harjunud 14aastasest peale töötama, siis hakkab tal kodus igav.”
Ja jätkab: “Igav mul küll ei hakka. Minu naine hoolitseb selle eest. Ta koostab juba nimekirja kõigest sellest, mis ma tegema pean, kui pensile jään.”
Prantsuse vanainimesed on erakordselt krapsakad ja hõivatud. Tundub, nagu algaks nende elu kõige tihedam periood esimesel pensionipäeval ja lõpeb siis, kui surm järele tuleb.
Guy nimekirjas on praegu: uue tapeedi panemine, värvimistööd kodus ja ämma juures, põrandakatete väljavahetamine, aiatööd, dieet, jalgrattasõit, kohalik puhkpilliorkester, hoida lapselast, hooldada haiget ema ja pöörata rohkem tähelepanu naisele.
“Ma luban, ma teen kõik tasa, mis töö ajal tegemata on jäänud.”
“Mis teil töö ajal tegemata jäi?”
“Kõige rohkem on kahju sellest, et ma ei näinud oma lapse kasvamist.”
Pariisi konservatooriumi endine klaveriprofessor Philippe (65) jäi pensionile läinud kevadel, mistõttu kadus tal vähenegi vaba aeg. Ostis uue mugava korteri ja samasse kolimisjärgsesse seisu see ka jäi. Isegi köök on veel sisustamata. Vähe sellest – ta pole siiani aega leidnud, et korjata kokku oma eelmiste töökohtade tõendid, need vastavasse ametisse viia ja hakata lõpuks ausalt välja teenitud toetust saama.
Temal on eraõpilased, ujumine viis korda nädalas, korteriühistu, arvutikursused, õhtul restoranid, kontserdid, teatri- ja moderntantsuetendused. Tõuseb hommikul kell viis või pool kuus, et omadega õhtuks mäele jõuda. Kuidas küll tahaks lõpuks maha istuda ja pühendada terve päeva plaadikogu kuulamisele!
“Võib-olla te otsite nimelt endale tegevust, et...?”
“Ma saan suurepäraselt aru, mida te silmas peate. Aga see on minu loomulik olek. Pensionile jäämine ei muutnud selles suhtes midagi.”
“Kas te rabelete selleks, et vältida vanadusele, surmale mõtlemist?”
“Ei. Minu jaoks on surm jätkumine. Teekonna jätk vaimses maailmas. Kannatusi – neid ma kardan küll. Aga minu põhimõte on ette mitte karta.”
Kui on aeg, siis on aeg, käib krõks ja ongi valmis. Vaat teiste mähkida jääda või elada raugaeas üle kõige kallima kaotus – see on raske. Üks memm rääkis, kuidas ta öösiti kuulatab, kas vanamees ikka hingab. Kui juhtub norskamises liiga pika pausi tegema, siis toksab igaks juhuks vastu külge: kontrollib, ega surema ei hakka.
Naised on kaotuste suhtes sitkemad. Käivad haua peal, nutavad, elavad edasi. Vanad mehed on õrnemad. Üksi jäänud taatidel on ehmatanud peremeheta koera pilk. Kell tiksub keskpäeva, kõht läheb juba tühjaks, kuid pole kedagi, kes süüa annaks või poodi saadaks. Pole isegi, kelle käest mustade riietega diivanil lösutamise pärast näägutada saaks. Mis mõnu sest siis enam.
Papi Roger oli ligi 80, kui veel mune praadima ja makarone pudruks keetma õppis. Söögiga sai hakkama, aga vaikus ajas hulluks.
Aldo Mario (80) kaotas oma kaasa liiklusõnnetuses. Tema lapsed ja lapselapsed pressisid talt seejärel välja lubaduse kõik jutud ja meenutused kaante vahele panna. Nüüd kirjutab ta pikad päevad memuaare ja annab peatselt juba teise raamatu välja.
Kirjutamine on Aldo teraapia. Aeg-ajalt käib ta linnas lehti ostmas, poes, postkontoris, saia järel. Saia järel käimine on prantslastel ka nagu teraapiavorm. Sellepärast vist ei panegi keegi pahaks, et sai ruttu kõvaks läheb – siis on põhjust homme jälle poodi minna. Kõik ühel ajal, enne lõunasööki, et saaks ikka sabas ka seista. Kui te satute mõnda Prantsusmaa väikelinna, kus on mitu saiapoodi, minge sinna, kus ootab järjekorras kõige rohkem vanainimesi – see on kindel kvaliteedimärk.
“Ah, see üksindus,” ütleb Aldo. “See just vanu passibki. Eriti neid, kes ei saa enam liikuda ega autot juhtida. Või kel pole muud teha kui teleka ees istuda. Mõned magavad öösiti 10–12 tundi, sest päevad tunduvad muidu liiga pikad.”
“Aldo, millal inimene vanaks jääb?”
“Ausõna, mina küll end vanana ei tunne. Ehk ainult siis, kui ihuliikmed end tunda annavad, elujõudu on vähem. Oma peas pole ma üldse veel vana. Iga hommik tähistab uut rõõmupäeva. Lasen peast läbi oma universumi 16 elu (lapsed ja lapselapsed) ja olengi jälle valmis oma õnne maitsma.”
“Kas armastus on teie eas teistmoodi?”
“Muidugi on armastus teistsugune. Vanemas eas pole tunnetel ja füüsilisel armastusel enam nii kirglikku jõudu: siis on rohkem hellusevajadus kui lihahimu. Aga naise ees, kellega vaba aega v& otil de;i intiimseid hetki veeta, võib süda lüüa sama tugevalt kui 40–50aastaselt. Ütleme, et keskeltläbi alates 70. eluaastast ei põhine armusuhe enam tegudel, vaid kahe inimese teineteisemõistmisel, kes soovivad jagada hellust ja õrnusi.”
“Millised on teie põlvkonna naised?”
“Minu põlvkonna naised on vanad (oi, no tõesti on!). Neil on vaja autojuhti, kes neid restorani või juuksurisse sõidutaks. Nad ei viitsi enam süüa teha. Suurem osa neist ei soovi enam kellegagi koos elada, vaid veeta lihtsalt paar päeva ühe või teise juures. Hoiavad end vormis ja kenad, aga jutuajamise käigus virisevad oma hädakeste või reuma üle. Kõbusamad tahavad veel reisima minna. Minu vanuses mehi peavad nad koledateks, kuid on seejuures alati valmis härrade rahakotti tuulutama.”
Oodake, kui saabub laupäeva hommik. Siis te alles näete Prantsuse pensionäri elulusti.
Härrad pannakse rooli taha, prouad tagaistmele, pärlid kaela, südamerohud tasku, raadio Nostalgie FMi peale ning hoplaa! muuseumisse ja mere äärde, supermarketisse ja tantsule.
Elulusti kontrollimiseks toksisin nalja pärast populaarsesse tutvumisportaali meetic.fr kriteeriumideks mehed vanuses 65–99. Minu üllatuseks tuli vastuseks üle tuhande kuulutuse, piltide ja õilmitsevate tekstidega, paljud sel hetkel online’is istumas. Papid ja mammid tšätivad internetis! Alustavad lauset väikese tähega, kasutavad ohjeldamatult kolme punkti ja käivad pimekohtingutel!
Kes kuidas – mõni on väljas intelligentse vestluse, mõni sõbra või armukese leidmise peal.
Monsieur Michel (77) kinnitab, et aasta jooksul on ta saanud üle 5000 kirja (miskipärast on mul tunne, et vähemalt ühe nulli võib sealt tagant ära võtta) ja et tegu on üsna atraktiivse vanuserühmaga – rikkaid prantsuse pensionäre jahivad peale igavlevate eakaaslaste veel noored naised vaesematest riikidest, kes loodavad abielu kaudu oma elujärge parandada.
“Michel – milleks teile kõik need uued tutvused?”
“Ma ütlen selle peale niimoodi: mees, kes on tänu oma välimusele ja elegantsile harjunud naiste tähelepanu keskmes olema, vajab seda elu lõpuni.”
Igas maanurgas, linnakvartalis või külakeses on varitsemas vähemalt üks vanainimene, kes ootab hetke, et teid surnuks rääkida. Peotäis oma aia tšillipipraid; kadunud kassi otsingud või läheduses toimunud murdvargus – kõik põhjused on jutu alustamiseks head.
“Kopp-kopp, see teistsuguse numbrimärgiga auto tänava ääres peaks vist olema teie oma? Ma märkasin, et trahvikviitung oli kojamehe vahele pandud ja mõtlesin, et toon selle ära. Te ju ei käi sealt sageli mööda ja mul oli hirm, et äkki läheb ootamisega trahv veel suuremaks või lendab see lipakas tuulega minema.”
“No aitäh.”
“Töötasite vist varem Bordeaux’ haiglas, eks?”
“Tõesti?”
“Vaatasin, et auto akna küljes oli selle haigla kleeps. Ärge arvake, et siin midagi saladuseks jääb! Muide, mis aktsent see niisugune on? Inglane? Hollandlane?”
“Las jääb ikka mõni saladus ka. Muidu pole teil millegi üle pead murda, kui öösel uni ära läheb.”
“Küll ma selle teada saan. Kui midagi peaks vaja olema – pikka redelit või –, siis ärge ostma hakake, tulge küsige.”
“Jah.”
“Seda veel, et ümbertöötlemisele mineva pr& ;uum l;gi auto käib kolmapäeval.”
“Hea küll. Vihma sajab, minge koju, saate märjaks selle trahvikviitungi pärast.”
“Mis see vihm mulle ikka teeb! Kas te teadsite, et need hooned seal on ka minu omad?”
“Ei teadnud. Mis te nende kõigiga peale hakkate?”
“Ei tea.”
“Müüge maha.”
“Mul pole raha vaja.”
“Mida teil vaja on?”
“Midagi pole vaja.”
“No midagi on inimesel alati vaja.”
“Raha ma ei taha. Lapselapsi tahaks. Lapselapsi mul kahjuks ei ole. Kuulge, kas ma võin teie lapsele redelit ja kanu näidata? Mul on naine ka praegu kodus, tal pole nagunii midagi teha...”
Igavus on hirmus asi. Selle vastu ei aita arstirohi ega tänavatäis kinnisvara.
Mind pani mõtlema üks asi – mitte ükski selles loos rääkinud pensionär ei olnud nõus end vanaks tunnistama. Küll aga rääkisid nad varjatud kahjurõõmuga töntsiks jäänud põlvkonnakaaslastest, kes aastate poolest nooremad. Sõna “vana” põhjustab pensionäridel allergiat.
“Miks te ütlesite “vana”? Mina küll enda kohta seda sõna ei kasuta. Ma pean ennast kaasaegseks inimeseks. Loen ajalehti, raamatuid, olen eluga kursis, mitte ei tuku laua taga nagu mõni rauk. Mulle pole isegi Viagrat vaja, võin naist rahuldada kaks korda nädalas!” Mis see on – hirm eemaletõugatuks, väljapraagituks jäämise ees? Ühiskonna surve kortsuvabaks surmaks?
Kortse võib siluda, võib pead värvida, vaimu treenida, noore armukese võtta. Aga on üks vanaduse märk, mida mingi väega ei peida: vanainimese lõhn. See lihtsalt hiilib ühel hetkel inimese juurde. Mõnel juba viiekümneselt, teisel seitsmekümneselt.
Võib parfüümi peale lasta, käia duši all – see ei aita. Vanainimeste juures lõhnab alati teistmoodi. Rohtude, bareti, poleerimisvaha, lillemustriga tapeedi, ammu surnud koera, lavendli, vahepitsiga voodiriiete, protseduuride, taimetee, pruunide sukkade, küüneseene, tubakapuru, vakstu ja nõudepesulapi segu.
Elamise, minemise ja ootamise lõhn. Jumalik. Ühes majas kestab see veel kaua pärast vanakeste lahkumist. Aga sinnani on neil kaua aega. Prantsuse vanadel on kiire kõige muuga, kuid mitte teise ilma minemisega.
Kui Surm uksele koputab, siis ütlevad nad talle lahkelt bonjour, pakuvad istet ja kavaldavad liiva-annuse klaasikese vana hea bordooga üle.
Prantsusmaa, vanade inimeste maa
- Prantsusmaa keskmine eluiga: mehed 77, naised 84 aastat.
- Pensionäre ligikaudu 13,5 miljonit, nende arv kasvab pidevalt.
- 60 protsenti kinnisvaraturust on pensionäride käes.
- 20,6 protsenti Prantsusmaa elanikest on üle 60aastased.
- 40 protsenti neist vajavad osalist või täielikku hooldamist.
- Peamised surmapõhjused on südamehaigused ja vähk.
- Prantsusmaa keskmine eluiga: mehed 77, naised 84 aastat.
- Pensionäre ligikaudu 13,5 miljonit, nende arv kasvab pidevalt.
- 60 protsenti kinnisvaraturust on pensionäride käes.
- 20,6 protsenti Prantsusmaa elanikest on üle 60aastased.
- 40 protsenti neist vajavad osalist või täielikku hooldamist.
- Peamised surmapõhjused on südamehaigused ja vähk.
