“Minu naasmine Moskvasse võrduks enesetapuga“ (pikk versioon)
„Kremli kaevuri pajatused" oli Venemaal tohutult menukas. Kui palju seda trükiti?
Kirjastajate sõnutsi on mu esimest raamatut müüdud umbes 350 000 eksemplari. Poliitilise raamatu kohta on see Venemaal absoluutne rekord. Lisaks olevat mitu miljonit inimest lugenud mu raamatut internetis.
See näitab veenvalt, kui valelik on Kremli tees, et suurem osa venelastest on rahul Putini tsensuuriga Venemaa televisioonis.
Ei, kõigil on tsensuurist täiesti kõrini. See, et inimesed ei ole veel tulnud tänavatele sametrevolutsiooni tegema, ei tähenda, et nad on õnnelikud, kui Putin ja tema režiim neid vägistab.
Kuidas see raamat teie elu muutis?
Tõepoolest, raamat muutis järsult mu elu. Kohe pärast selle ilmumist Venemaal jäin ilma töökohast ajalehes Kommersant.
Seejärel sattusin televisioonis musta nimekirja: tsensorid võtsid minu intervjuu NTV kavast välja tund aega enne eetrisseminekut. Mulle teatati, et ma ei saa enam kunagi Venemaal ajakirjanikuna töötada.
Ja mõni kuu pärast minu raamatu ilmumist oleks mind äärepealt kodu juures õhku lastud. Käsigranaadi võimsusega pomm õhiti kaugjuhitava detonaatori abil mu välisukse vastas, täpselt selles paigas, kuhu ma oleksin korterist väljudes astunud - nagu lubasin sel hetkel taksodispetšerile telefonis, mida ilmselt kuulati pealt.
Ning nüüd olen sunnitud elama emigratsioonis. Viimaste kuude sündmuste, otseste ähvarduste ja hirmutamiste tõttu pidin paluma Suurbritannias poliitilist varjupaika. Sain jaanuari algul enam kui kõneka kinnituse, et Venemaale tagasipöördumine võrduks enesetapuga.
Kui vaba on Vene ajakirjandus?
Ma andsin hiljuti Londonis BBC-le intervjuu. Nad küsisid: „Mida te sellega silmas peate, Jelena, kui ütlete, et Venemaal pole ühtki Kremli tsensuurist vaba telekanalit? Ehk tahtsite öelda, et pole jäänud ühtegi suurt tsensuurivaba telekanalit?!"
Ma seletasin neile kannatlikult uuesti: Ei, Putin on Venemaal hävitanud järjekindlalt, üksteise järel kõik Kremlist sõltumatud telekanalid. Venemaal ei ole praegu olemas mitte ühtki telekanalit, mis ei alluks Kremli tsensuurile.
Tsiviliseeritud riigi kodanikele ei mahu see lihtsalt pähe - neil lähevad seda kuuldes silmad imestusest suureks. Nad ei saa aru, kuidas Lääne liidrid, nende riigijuhid seda teades ikka veel Putini kätt suruvad.
Kõik on väga lihtne - sõitke Moskvasse, pange televiisor mängima ja veenduge ise: kõigil kanalitel on ainult Putin, Putin, Ivanov - ja natuke ilmast ka.
Muide, Venemaa põhiseadus keelab tsensuuri otsesõnu. Seega ainuüksi tsensuuri sisseviimise eest oleks Putin ükskõik millises demokraatlikus riigis ammu oma koha kaotanud ning tema käsilased, kes aitasid tsensuuri kehtestada ja ajakirjanikke represseerida, kui ei satuks trellide taha, siis kaotaksid kindlasti õiguse kunagi veel kõrgel riiklikul ametikohal töötada.
See pole ju muud kui riigipööre, mille Putin oma valitsemisajal märkamatult läbi viis. Pööre demokraatiast ja sõnavabadusest, mis Venemaa põhiseaduses kinnistatud, diktatuuri ja tsensuuri juurde, mida me tänapäeva Venemaal tegelikult näeme.
Aga kuidas on internetiga?
Ma pean enim lugu saidist Grani.ru - neid ma usaldan sajaprotsendiliselt ja loen iga päev. Nende teema on põhiliselt inimõigused, kuid nad annavad sõna kõigile võimu poolt tagakiusatud poliitikutele, opositsionääridele ja ajakirjanikele, kel pole lihtsalt muud väljundit, kuna Kreml on nad arvanud musta nimekirja - neid ei tohi mainida televisioonis ega ajalehtedes.
Kuulsin, et Grani.ru toimetuse aadressil on juba kõlanud ähvardused, midagi selles vaimus, et „kas te oma turvalisuse peale olete mõelnud?".
Raadiojaam Ehho Moskvõ on samuti suutnud veel väärikat joont hoida, ehkki ma tean, et Kremli surve neile tugevneb iga päevaga. Ajakirjanikud on ise tunnistanud, et neile antakse iga päev Kremlist juhtnööre, kuidas kajastada Kosovo teemat (ehk kuidas aidata Putinil Kosovo iseseisvumist takistada), kuidas kajastada Tallinnas korraldatud rahutusi ja nõnda edasi. Iseasi, et ausa ja professionaalse ajakirjanikuna ei lase sa end Kremli juhtnööridest heidutada.
Kordan: Kremli tsensuur on praegu Venemaal totaalne. Erand on ajakirjanduse viimased vastupanupunktid, mida ei ole veel füüsiliselt hävitatud lihtsalt sellepärast, et auditooriumi vähesuse tõttu ei pea Kreml neid kuigi oluliseks. Kuid kardan, et valimiste lähenedes võetakse ka nemad ette.
Mulle tegi suurt rõõmu hiljutine intsident, kus vallandati täies koosseisus kõik Russkaja Služba Novostei ajakirjanikud. See uudistetalitus tegi põhiliselt muusikat edastavatele raadiojaamadele uudistesaateid. Toimus mänedžerivahetus - sedasi peenetundeliselt nimetatakse viimasel ajal massiteabevahendite Kremli struktuuridele allutamist.
Uus „mänedžer" astus töötajate ette ja ütles otse: nüüdsest on teil keelatud mainida Kasparovit, Kasjanovit ja teisi opositsiooni esindajaid. Teie jaoks ei ole enam olemas selliseid newsmaker'eid nagu Kasparov ja Kasjanov.
Teie newsmaker'id on nüüdsest Putin, Ivanov ning Kremli-keskse erakonna Ühtne Venemaa juhid. Keelatud on isegi mainida eetris Kremlist sõltumatuid inimõiguslasi ja tsiteerida nende seisukohti.
Ja nüüd siis - OMON peksab Kremli käsul Moskva kesklinna tänavatel rahumeelseid meeleavaldajaid, arreteeritakse maailmakuulus maletšempion Kasparov, aga ajakirjanikel on keelatud sellest rääkida, sest uue „mänedžeri" käsul selliseid newsmaker'eid nagu Kasparov ja Kasjanov enam ei eksisteeri.
Rahumeelsete kodanike peksmist Moskva kesklinnas käskisid Kremli tsensorid lugeda „ebaoluliseks, marginaalseks sündmuseks", seetõttu ei ole lubatud sellest eetris kõnelda.
Ja mis te mõtlete? Ajakirjanikud ei pidanud vastu ja lahkusid uudistetalitusest protestiks tsensuuri vastu. Sellega ütlesid nad: „Võib-olla te saate kedagi sel moel suukorvistada, kuid mitte meid."
Sest niimoodi töötada oleks ebaprofessionaalne. Õigemini oleks see üks teine töö - propaganda nagu nõukogude ajal, aga mitte ajakirjandus. Mitte iga ajakirjanik pole nõus töötama Kremli prostituudina.
Massiline vabatahtlik lahkumine Russkaja Služba Novosteist oli vististi esimene ajakirjanike otsene vastuhakk, tsensuurireeglitele allumisest keeldumine pärast seda, kui minu raamat Moskvas ilmavalgust nägi.
See sisendab lootust. Muidu oli juba päris häbi Vene ajakirjandust lugeda. Mu kunagine tööandja, ajaleht Kommersant suutis näiteks hiilata: Putini skandaalse kinnise pressikonverentsi puhul G-8 eel, kus ta ähvardas taas, nagu NSV Liidu ajal, raketid Läänele sihtida, ei räägi korrespondent mitte sellest, aga arvake, millest?
Sellest, kui maitsvat puuviljakisselli pakkus Venemaa president ajakirjanikele magustoiduks ja kui nukker oli miskipärast Putini intiimselt sügav pilk, kui ta Kommersandi ajakirjaniku kätt õrnalt pigistas - lausa pisar tuleb silma!
Arusaamatu, kuidas unustati kirjutada, kui niiskeks tõmbus õnneliku korrespondendi pihk, kui erutatud oli ta nii lähedasest kokkupuutest oma presidendiga. Vaat selline meestevaheline lembehetk.
Kuid Kremli peamiste solgitorudena töötavad praegu peamiselt Izvestija ja ajaleht, mis jättis ettenägelikult oma nime (nõukogude ajast) muutmata, - Komsomolskaja Pravda.
Niisugust hulka tellitud paranoilist jampsi, nagu seal avaldatakse, ei ole mu vaene maa küll vist Stalini aegadest näinud. Ehk vaid meie vanaemad-vanaisad veel mäletavad seda okseleajavat stilistikat võitlusest „rahva vaenlaste" ja kurjade välismaa agentidega, kes arusaadavalt viirastuvad nüüd Kremlile iga nurga taga.
Sest millega veel kui mitte välisriikide salateenistuste heaks töötamisega võivad Kreml ja tema propagandajuhid seletada rahvale tõsiasja, et mingid poliitikud ja ajakirjanikud on repressioone trotsides ikka säilitanud usu demokraatlikesse väärtustesse?
Ja kuulge, ma saan suurepäraselt aru, et iga diktaator, kes oma oponente kriminaalsete jõumeetoditega maha surub, hakkab varem või hiljem nagu Stalin või Ivan Julm veriseid hallutsinatsioone nägema, kuid see haiglane paranoia ja spioonimaania, mille on täna Venemaal vallandanud Putin, tema võimalik mantlipärija Ivanov ja teised Kremli esindajad, peaks neid sundima hea arsti poole pöörduma, mitte aga G8-s istuma.
Oma maniakaalsete tuumaraketiähvardustega on nad ju muutunud kogu maailmale sotsiaalselt ohtlikuks.
Te kirjutate oma raamatu äsja ilmunud saksakeelse tõlke järelsõnas, et Tallinna aprillirahutused olid Kremli jaoks test. Mida te selle all mõtlete?
Ma pean sel kevadel Tallinnas ekstremistide korraldatud veriseid rahutusi pelgalt peaprooviks sellele, mida Kreml kavatseb korraldada Moskvas valimiste eel.
Minu prognoos: tõenäoliselt sokutab Kreml eriteenistuste abiga rahumeelsete demonstrantide sekka Putini-meelsetest ekstremistlikest organisatsioonidest leitud provokaatoreid (võimalik, et relvastatuid) ja provotseerib rahutusi, andes ühtlasi OMONile käsu kasutada opositsiooni vastu toorest jõudu, võimalik, et isegi tulistada.
Kremli enda kätega provotseeritud „rahutuste" ettekäändel võib Putin Venemaal eriolukorra välja kuulutada ning kasutada seda ettekäändena valimiste ärajätmiseks.
Seda juhul, kui elanikkonna protest kodanikuõiguste kitsendamise vastu muutub tolleks hetkeks juba nii tugevaks, et Kremlit hakkab reaalselt ohustama „oranž revolutsioon" Gruusia või Ukraina eeskujul. Või siis rahumeelsete demonstratsioonide ja opositsiooni meeleavalduste täielikuks keelustamiseks.
22. juunil Moskvas aset leidnud sündmused kinnitasid kahjuks mu kartusi. Ekstremistlik natsionalistlik organisatsioon provotseeris ühel ja samal päeval Moskva eri paigus otsekui kellegi nähtamatul käsul kaklusi ja kokkupõrkeid.
Arvan, et kõik see oli ettevalmistus tõsisemaks verevalamiseks, mis tuleb Moskvas tänavu sügisel või talvel. Sellest saab ettekääne kodanikelt nende viimase õiguse - tänaval protesti avaldamise õiguse äravõtmiseks. Ning siis saabub täielik vaikus, Kreml saab valimistulemusi südamerahuga võltsida. Või valimised sootuks ära jätta.
Miks on Vladimir Putin Venemaal nii popp?
Ma ei ole teiega nõus, ei ole Putin Venemaal midagi nii väga populaarne. Näiteks tegi raadiojaam Ehho Moskvõ hiljuti kuulajate seas küsitluse seoses Putini järjekordselt ülikõrgete reitingutega.
Raadiokuulajad said anonüümselt, nimesid nimetamata, allkirja andmata öelda telefonitsi nende Putini kõrgete reitingute põhjuse ja olemuse. Mida need tähendavad? On need reaalsed reitingud? Putini tegelike teenete resultaat? Või on Putini kõrged reiingud eranditult Kremli propaganda tulemus?
Mis te arvate, mitu protsenti ligi viiest tuhandest helistajast ütles, et Putini reitingud on üksnes Kremli propaganda tulemus? 88 protsenti!
Nii et ma ei soovitaks teil usaldada Kremlist sõltuvate sotsioloogide ametlikke andmeid. Lihtsalt kujutage hetkeks ette 1937. aastat.
Stalinlikud repressioonid. Isikukultus. Ja siis astuvad sulle tänaval ligi sotsioloogid ja küsivad: „Kas sa toetad generalissimust? Või on sul midagi tema vastu?" Kahtlustan, et nõukogude propaganda suutis isegi Eestis nõukogude ajal väita, et elanikud toetavad sajaprotsendiliselt nõukogude võimu ja eestlased olid rõõmuga nõus olema Moskva koloonia.
Ning parim kinnitus sellele, et Putin saab ka ise aru, kui ülespuhutud ja ebareaalsed on tema reitingud, on see, et Putin kardab nii paaniliselt ka kõige väiksemaid opositsiooni väljaastumisi ning surub nii halastamatult maha kogu vaba ajakirjandust.
Tegelikult ei ole Putinil rahva hulgas mingit tõsist toetust, kui mitte arvestada Kremli-meelseid äärmusorganisatsioone - on vaid totaalne ajupesu, propaganda televisioonis ja hirmutamisaktsioonid. Kremli „kuningas" mõistab ka ise suurepäraselt, et ta on „alasti", ning kardab paaniliselt, et ka teised seda märkavad.
Kui Putin oleks endas kindel, kui ta usuks kas või hetkeks, et riik teda toetab, siis ei oleks ta niisuguseid repressioone käivitanud. Oma kriitikute vastu kasutab jõudu ainult selline poliitik, kes kahtleb oma võimetes valimisi ausalt võita. Sellepärast on ta täielikult sulgenud opositsiooni ligipääsu massiteabevahenditele, rikkudes sellega veel üht põhiseaduslikku õigust - kandidaatide võrdset ligipääsu meediakanalitele.
Te tundsite Putinit isiklikult. Kuidas te iseloomustaksite teda kui meest?
Nelja silma all olles käitus Putin ideaalse „värbajana", elukutselise „suhtlejana", „peegeldajana", kes püüab silmanähtavalt sulle head muljet jätta, korrates sinu žeste, miimikat, lauseid, võtmesõnu, kõne rütmi; tehes näo, et teda huvitavad samad asjad mis sindki ja et ta teab kõiki sinu probleeme.
Mõnikord läheb ta selles kameeleoni mängimises, selles mimikris nii kaugele, et kui te vaatate mõnd paremini ette valmistatud Putini ja Bushi fotot, siis tuleb lausa naer peale: kaks Bushi kõnnivad kõrvuti või kaks Bushi istuvad teineteise vastas ning naeratavad vastastikku täiesti ühtmoodi.
Putin oskab mingi nipiga isegi Bushi lõuakuju ja silmade vidutamist jäljendada. Aga tema naiivne vestluskaaslane ei märka, et temaga manipuleeritakse, või lihtsalt naudib olukorda.
Ja pärast niisugust „seanssi", nagu hüpnoosi all, räägib Bush ajakirjanikele kummalisi lauseid sellest, kuidas ta Putiniga kohtumise esimesel hetkel „vaatas Putini silmade sügavusse ja tundis, et seda inimest saab usaldada".
Putin on ilmselgelt omandanud eriteenistuste värbamistehnikaid. Tema amet on värvata, aga mitte riiki juhtida.
Tema värbamistöö viimane näide on häbiväärne lugu sellest, kuidas Putin ostis „möödaminnes" maja Guatemaalas (kus toimus hääletus 2014. aasta taliolümpiamängude toimumiskoha üle) ning andis presidendina käsu toimetada sinna sadu kilogramme Vene musta kalamarja „esinduseesmärkidel", samuti kulutada ligi miljon selleks, et toimetada kiiremas korras Venemaalt lennukiga Guatemalasse liuväli.
Kuid siin ei käi jutt muidugi mitte enam peenest värbamisest, vaid
jõhkrast äraostmisest. Nagu seda tehti ka näiteks
Schröderiga, Saksamaa endise kantsleriga, kes, ma arvan, ei nimetanud
Venemaa vastset diktaatorit „tõeliseks
demokraadiks" ilusate silmade pärast, vaid selle eest, et sai
sooja koha ja miljonipalga Putini kontrolli all olevas gaasikontsernis
Gazprom.
Mul on oma riigi pärast hea meel, olen rõõmus,
et mõne aasta pärast toimuvad olümpiamängud just
Venemaal. Kuid kui Putini režiim (või tema mantlipärija režiim, mis
on üks ja sama) säilib ajani, mil Sotšis toimub olümpia,
siis ähvardavad need „Putini" olümpiamängud minna
ajalukku sama kurikuulsatena kui kunagised Hitleri olümpiamängud
või 1980. aasta Moskva mängud.
Kõige tuskategevam on see, et „värbaja" Putinil puudub mingisugunegi programm riigi arengu teemal: ainult täiemahuline revanš kõigil eriteenistuse rinnetel.
Ka viimaste aastate Venemaale erakordselt soodsat gaasi- ja naftahindade konjunktuuri ja saadavaid ülikasumeid ei kulutanud Kreml ja Putin mitte reaalsetele majandusreformidele, nagu oleks eeldanud, ja mitte kõikjal Venemaal vaesuses vireleva rahva elujärje parandamisele.
Tšekistid, Putini sõbrad, on sisuliselt kujunenud uuteks „oligarhideks", jagades isekeskis ära jõuga äravõetud kütusekompaniid. Praegu valitseb Venemaal kõikjal eriteenistuste diktaat - nii äris kui ka ajakirjanduses.
Ning nüüd taastavad eriteenistused juba ka avalikus ja eraelus oma totaalset kontrolli: teatavasti võeti hiljuti Moskvas vastu seadus, mis lubab eriteenistustele, nagu ka nõukogude ajal, kuulata pealt ükskõik kelle telefoni ilma kohtu sanktsioonita.
Putin on väga nõrk avalik poliitik. Tal puudub empaatiavõime sootuks, mis avaliku poliitiku jaoks tähendaks poliitilist surma. Meenutagem allveelaeva Kursk hukku, kui Putin keeldus katkestamast oma puhkust, eelistades jätkata oma residentsis Musta mere ääres šašlõki söömist, ümbritsetuna Kremlile lähedal seisvatest ajakirjanikest. Või meenutage Beslani või Nord-Osti.
Säärane käitumine tooks kaasa presidendi viivitamatu tagandamise üksnes demokraatlikus ühiskonnas. Mitte Venemaal, kus Putin on juba reaalselt taastanud hirmuõhustiku, kus inimesed ei tihka tema vastu piuksatadagi.
Kes saab teie arvates järgmiseks Vene presidendiks?
Ükskõik, kas Venemaa järgmiseks presidendiks saab Putin (põhiseadusevastaselt) või Ivanov või kes tahes muu Putini klanni soosik - vabadest valimistest pole juttugi.
Venemaal on sisuliselt juba taaselustatud nõukogudeaegse poliitbüroo skeem. Neil on üks eesmärk: säilitada mis tahes vahenditega, kas või jõu abil, kontroll Venemaa energeetiliste ja finantsiliste ressursside üle. Aga selleks peavad nad mis tahes vahenditega, kaasa arvatud jõuga, hoidma kõrgemat võimu kas Putinile või mõnele ustavale klanni soosikule, et ta tagaks neile kontrolli jätkumise jõuametkondade ja prokuratuuri üle.
Järgnevatel aastatel, võimalik, et ka aastakümnetel, hakkab Venemaal "presidenti-mantlipärijat" ametisse määrama vaid see uus "poliitbüroo", Kremli klann, mida praegu kehastab Putin isiklikult.
Võimalik, et seda püütakse peita marionetlike valimiste taha. Aga võimalik, et valimised jäetakse ära või lükatakse edasi, pikendades presidendi ametiaega. Sel pole ju tegelikult vahet.
Putin on juba nii palju kordi põhiseadust rikkunud ja Lääs seda energiasuutäite eest maha vaikinud, et nüüd ei ole sel põhimõttelist tähtsust, üks rikkumine ees või taga.
Peamine, et mingeid vabasid valimisi Venemaal Putini klanni ajal ei tule - sest olukorras, kus demokraatia tähtsaimad elemendid telekanalid ja kirjutav meedia on täielikult Kremli kontrolli all, kus opositsioonilt on võetud võimalus oma vaateid valijateni tuua, ei söanda ükski tõsisem organisatsioon valimisi "vabadeks" ja "seaduslikeks" tunnistada.
Ma parem ei räägigi Kremli totaalsest kontrollist valimiskomisjonide üle ja sellest, et on vastu võetud uus häbiväärne valimisseadustik, mis otseselt suunatud kõigi nende erakondade valimistelt kõrvale tõrjumisele, kes pole „süsteemile" lojaalsed ja kelle kandidatuur ei ole Kremliga kooskõlastatud.
Rahvale ei jäetud isegi õigust hääletada „kõigi vastu" - niisugune lahter on hääletussedelites nüüdsest keelatud. Veelgi enam, Venemaa elanikud ei saa väljendada oma protesti isegi valimistel osalemisest keeldumisega (ehk siis hääletada jalgadega, nagu meil selle kohta öeldi). Nüüd on ka see keelatud. Valimistel osalemise künnis on tühistatud.
Kui nüüd peaksid ka ainult kaks meest, Putin ja Ivanov valima minema ja teineteise poolt hääletama, siis ka niisugused valimised loetakse uue seaduse järgi toimunuks.
Mul ei ole muud öelda selle kohta kui sõna „häbi". Lausa rahvuslik häbi. Tahaks küsida Kremli käest: „Mehed, kuidas te ikka nii arad olete? Kuidas te saate nii hüsteeriliselt karta konkurentsi?"
Venekeelsest originaalist tõlkis Veronika Einberg.
Viimase kümne aasta jooksul on Venemaal silma paistnud kaks naisajakirjanikku: Anna Politkovskaja ja Jelena Tregubova.
Politkovskaja lasti möödunud aasta lõpul Moskvas maha. Tregubova palus aprilli lõpus Briti võimudelt varjupaika.
34aastane Tregubova on Politkovskaja vastand. Novaja Gazeta ajakirjanik Politkovskaja sõitis eluga riskides Tšetšeenia vahet. Kommersandi Kremli vaatleja Tregubova saatis Vene riigi kõige tähtsamaid mehi pidulikel visiitidel kodu- ja välismaal.
Kui Vladimir Putin oli veel FSB direktor, kutsus ta noorukese reporteri sushirestorani tšekistide päeva tähistama. Kohtamisele tormates murdus Treguboval kingakonts. Kui Putin seda märkas, sõidutas ta tüdruku oma autoga lähimasse saapaparandusse.
Kõigest sellest kirjutas Tregubova 2003. aastal ilmunud raamatus “Baiki kremljovskogo diggera” (“Kremli kaevuri pajatused”). 400leheküljelisest teosest sai hitt, mis kustutas venelaste janu Kremli õukonna klatši ja intriigide järele.
Raamatu pärliteks olid kirjeldused purjus president Boriss Jeltsini tempudest. Näiteks üritas ta oma asepeaminister Boriss Nemtsovi vägisi Rootsi printsessi Victoriaga paari panna.
Kui nn turuliberaalid Kremlis ebasoosingusse sattusid, muutus ka nende poolehoidja Tregubova persona non grata’ks.
Tänavuse asüülitaotlusega ületas naine Der Spiegeli jt suurte väljaannete jaoks uuesti uudiskünnise.
Tregubova versiooni kohaselt hakkasid pärast Politkovskaja mõrva teda Moskvas jälitama salapärased isikud. Ta palus abi oligarh Boriss Berezovskilt, kes saatis teda kaitsma endise KGB-lase Andrei Lugovoi.
Peagi sai Lugovoist peamine kahtlusalune oma endise kolleegi Aleksandr Litvinenko mürgitamises. Hirmunud Tregubova otsustas seepeale igaks juhuks Venemaalt lahkuda.
Tregubova lugu on liiga keeruline, et sellest aru saada. Üks on kindel: naine kardab tõesti oma elu pärast.
