Minu papsi hullud ärid
Olin umbes kaheksa-aastane, kui isa suure innuga oma krundile Kiisal
Kasemetsa külas müügikioski püsti pani. Kuuldused sellest
paarikümneruudusest putkast, kust sai defitsiidi-ajal viinereid, suhkrut
ning parimat Armeenia konjakit, levisid kiiresti üle terve
Eesti. Legendaarne Kasemetsa-Madis pakub Saku vallas veel tänagi
äratundmisrõõmu.
1990. aasta augustis kirjutas
Äripäev artikli pealkirjaga “Võimalusi on. Peab ainult
ise mees olema ja tegutsema”. Jutt käis minu isast!
Ta
pidas juba mitmendat suve kaupmeheametit, püüdis ETKVLi
kooperatiivist eralduda ja ise otsustada. Kust tal see hullumeelne
eraettevõtja idee tuli, ei tea ta nüüd ise ka.
Edgar Savisaare valitsuse kaubandusminister Ants Laos kutsus isa tihti
ministeeriumisse kohvile ja vedas teda üle Eesti, et näidata
teistelegi erakaupmehe “elavat eksponaati”.
Minister
eraldas isale isegi külmkapi, mis oli toona suur
väärtus.
Isa kurtis Äripäevale algaja
kaupmehe – endise meremehe muresid: auto mootor loobus
tuksumast ja uut pole kusagilt võtta. Kui leiakski küla pealt
autoomanikke, kes abistaksid hädapäraste sõitudega, siis
bensiini ikkagi pole.
Kaheksakümnendate lõpus
polnud poodides “mitte sittagi”, nagu isa väljendub. Aga
Luha-Madise Äri õitses, sest siit sai nii mõndagi,
järjekord oli kogu aeg putka ees. Eraäri registreerimispaber
näpus ja kilekottidega rublasid kaasas, sõitis isa ühest
tehasest teise ja ajas kaupa välja.
“Keegi ei
mõistnud, mis asi see eraettevõtja on. Olin nagu mingisugune
erandkuju, kellega ei osatud midagi peale hakata,” räägib
isa.
“Kord kauplesin välja Gaz 53 ja sõitsime
Valga lihakombinaati. Teadsin, et konserve pole, vorsti pole, sittagi pole
– aga järjekord oli kodus ukse taga. Näitasin
eraettevõtja paberit ja raha, et ei toimu mingit pettust. Ja meile anti
kaupa! Ladusime auto lihakraami täis ning müüsin kodus
ühe õhtuga 600 kg viinereid. Konserve haarati kastide viisi!”
Erisuhted lõi paps armeenlaste, moldaavlaste ja
ukrainlastega. Eestis polnud müügil suhkrut.
Kuid papsile
toodi Ukrainast seda terve rekkatäis – 10
tonni. Putka ümbrus läks kihama kui sipelgapesa, tänav
ummistus autodest. Suhkru-kõlakas oli nii vägev, et terve
last läks kaubaks ühe päevaga! Ja isa tellis
kaupa juurde.
Samamoodi voorisid Kiisale defitsiidi
ajal viina, šampuse, konjaki, sibula, aprikooside, mandariinide, kreeka
pähklite ja muu importkauba koormad. Osalesin ka ise teinekord hilistel
õhtutundidel selle kraami mahalaadimisel. Putka jäi kiiresti
väikeseks, ent mingit ladu isal polnud, aiast rääkimata. Kaup
pandi õuele presendi alla, osa kraami ladustati naabrite-tuttavate
keldritesse ja garaažidesse.
Isa räägib, et kord
saabus Venemaalt koormatäis viina. “Mul polnud seda kusagile
panna.
Panin õuele ja ladusin tühjad õllekastid
ümber, et poleks näha. Ei mäleta, et keegi oleks vargil
käinud.”
Kui isa kord sularahakohvriga Armeeniasse
konjakilastile järele sõitis, võeti teda seal vastu nagu
parunit. Kohalikud pakkusid papsile müügiks miljonilist
briljanti ja avaldasid kahetsust, et tal seekord nii palju raha kaasas
pole.
Jah, isa oli tehtud mees. Vabariigi taasloomise
järel ta lausa suples rahas ja kuulsuses.
Ent ta tegi ka
ränka tö
;&o
uml;d. Luha-Madise Äri laienes Kohilasse ja Männikule. Keset
suvilarajooni käivitas ta oma häärberi ehituse, kuhu
pidi lisaks eluruumidele tulema kauplus, pagaritsehh ja lihatööstus.
Majja pidi tulema isegi lift ja muidugi ka bassein. Isal olid suured plaanid.
Rahareformi järel tekkis tal riuklik plaan – kui
ametlikult sai igaüks vahetada endale rublade vastu vaid 150 krooni, siis
isa võttis vastu ja vahetas ümber ka kõik
ülejäänud rublad. Nende eest ostis ta ida poolt kaupa.
Vene raha toodi isale nii palju, et kord valas ta keset elutuba
suure rubladekuhja ja istus ise koos elukaaslase ning naabrinaisega selle
otsas.
Ilmselt isa raha lugemisest – saja kaupa pakki, kumm
ümber, kilekotti – sain ka mina arvutamise niivõrd
käppa, et sellega mul hiljem erilisi probleeme ei tekkinud.
Isal läks kogu aur ärisse ja isiklik elu jäi tagaplaanile. Ta
ei küsinud näiteks kordagi, kuidas mul koolis läheb. Tal polnud
isegi aega endale uusi pükse hankida, vaid käis kümme aastat
ühtedega.
Tallinnfilm tegi oma ringvaates isa imelisest
karjäärist loo. Kuuldused kaupmees
Madisest levisid üle maa. Isa arvab, et ta sai liiga
kuulsaks.
Just oli kiosk saanud uhiuue plekk-katuse, kui
aknale ilmus üks paks vene mees ja küsis: “A vam
krõšu nado?” Isa elukaaslane Tiia vastas “Net, ne
nado” ja mees sõitis žiguliga ära.
“Ju
siis vaatas, et müüja nii kuradi loll, ja lõi
käega,” muigab isa. Esialgu läksid mafiosnikud isast imekombel
mööda.
Sellele vaatamata hakkasid umbes
1993. aastast asjad viltu kiskuma. Ühel hetkel kaotas ta
igasuguse reaalsustaju. Mis papsil küll mõttes oli?
Ta ise väidab, et tema hädades on süüdi
sinisilmsus, liigne usaldus pankurite vastu ja usk õigusriiki (mida
1990ndatel ju polnud).
Isa võttis kaks hirmsat laenu.
Innovatsioonipangast laenas ta 50 000 krooni üheks aastaks,
intressiga 60 protsenti(!), et kiirendada majaehitust. Ning hiljem Keila
Pangast kaheks kuuks 100 000 krooni, intressiga 72 protsenti(!!), et osta
moldaavlastelt kolossaalne kogus veini. Isa pooleliolev maja, mille
väärtus oli toona üle miljoni krooni, läks veinilaenu
tagatiseks.
Ühel hetkel pandi Eesti idapiir kinni. Ja isa
varustanud moldaavlased jäid umbes 2000 kasti odava kuiva veiniga piirile
toppama. Ehkki sellist kogust polnud neilt tellitud, väitsid kavalpead
piiril, et toovad laadungi just nimelt Kiisale isale. Mingeid hulgiladusid
tollal veel polnud.
Koorem jõudiski isa juurde ja
kõik kohad said aastateks veini täis.
“Sain
veini väga odavalt kätte, palju odavamalt, kui seda
müüdi poes. Ent ma ei arvestanud asjaoluga, et tol ajal lubati
importida läänest igasugust paska ja kõik tahtsid
lääne veine proovida, olgugi et need olid palju kallimad,”
ütleb ta.
Ehkki isa ja ta elukaaslane kärutasid UAZiga
Eestis ringi ja üritasid kas või kast haaval veinidest lahti saada,
oli niivõrd suure koguse müük paari kuuga nurjumisele
määratud. Ning ühel heal päeval seisis õuel pankur
Keila Pangast, valges kitlis ja revolver käes(!): maksku laen heaga
tagasi!
“Ma varem kaldusin arvama, et pankur on
ettevõtja sõber. Ent pidin pettuma, pankur on boss ja teised tema
etturid!” ütleb isa.
1990ndate keskpaiga segastel
aegadel mängiti isa vara (ja närvidega) suurejoonelisi
juriidilisi m&
amp;
auml;nge.
Esmalt müüs Innovatsioonipank isa maja 1
krooniga(!) oma nupumehest juristile Rein Küttimile. Tõsi, see
kurioosne tehing, millest Ekspress 1994. aastal kirjutas, hiljem
tühistati.
Seejärel rändas maja riiulifirma kaudu
venelaste kätte, keda isa tituleerib “bandiitideks”. Nad
kihutasid papsi majast välja, lagastasid ja laamendasid ning tassisid
vara laiali. “Meid majja ei lastud, sisuliselt sülitati ametnikele
näkku, lasti gaasi, tulistati meie koera, loobiti me asju aknast
välja,” kirjeldab isa, kes toona elas üle tee rendimajas.
Hädas ja meeleheites saabus lootusekiir, kui tema teed
ristusid kurikuulsate jäägritega ning nende
õigusnõuniku, kunagise ERSP asutajaliikme ja praegu teadmata
kadunud (isa: ilmselt maha löödud) Hillar Mardoga.
Automaatidega relvastatud jäägripoisid kihutasid
bandiidid majast välja ja see konflikt läks nii suure kella
külge, et oli isegi arutlusel Andres Tarandi valitsuse
kabinetinõupidamisel.
Ekspress kirjutas 1995.
aasta veebruaris, et pankrotistunud ärimees (minu isa) palkas seitse
relvastatud jäägrit valvama oma maja, mis oli võlgade katteks
müüdud. Kui Ekspressi ajakirjanik Allan Teras ning fotograaf Tiit
Blaat soovisid majja siseneda, tõmbas poisiohtu jääger
kuuli rauda ning “tema näost paistis kindlameelsus”. Kui
Ekspress soovis tutvuda õue ladustatud veini- ja viinakastidega, tegi
sama teine laiguline.
Kaitseliidu ülem Johannes Kert nimetas
jäägrikompaniid relvastatud bandeks, kes ei allu kellelegi.
Politseiameti peadirektor Herman Simm kutsus isa abilisi
“idiootideks”, ent ei söandanud konflikti politseid
segada.
Isa jamad aga jätkusid. Täiturid
arestisid korduvalt tema vara. Igasugused sulid tiirlesid tema
ümber nagu herilased ümber moosipurgi.
Kord ütles
paps mulle möödaminnes, et hoidku ma kooliteel igaks juhuks silmad
lahti, kui mõni kahtlane tegelane püüab mulle läheneda.
Minu pantvangi võtmine isa “töötlemiseks” oli
täiesti reaalne!
Isa oli ostnud 100 000 krooni eest
hiiglasliku suitsuahju oma lihatööstuse tarvis. Siis
sadasid külla mingid venelased ja soovisid ahju ära osta.
Laadisid selle oma auto peale ja sõitsid minema. Üks mees
läks raha järele. Ta on siiani “raha järel”.
Isa palus abi igalt poolt. Õhus oli variant,
et praeguse BIG Panga, toonase Liivimaa Lombardi omanik Vahur Voll aitab,
ent mees hüppas alt.
Isamaaliidu boss Mart Laar kutsus papsi
riigikokku ja lubas toetust. Aastaid varem, kui Laar
pidas muinsuskaitse loenguid, oli isa teda korduvalt Kohilast autoga linna
koju viinud. Laar osutus siiski kõigest jutumeheks. Ja hiljuti, kui nad
isaga Saaremaa praamil trehvasid, tõstis poliitik ajalehe silme
ette, teeseldes, et ei näe isa. “Ilmselt mõistis ta
toona, et siit talle raha ei kuku. Selliseid jutumehi olen oi kui palju
näinud!” ütleb isa.
Isa räägib, et
“bandiidid” varastasid temalt ära kõik dokumendid. Ja
nii sõitis ta kolm aastat iga päev ringi ilma lubadeta, kordagi
vahele jäämata. Napsimees pole paps kunagi olnud – jumal
tänatud selle eest. Äri algusaegadel, kui seltskonnas mõne
pitsi siiski võttis ja politseile aurudega vahele jäi, andis
mundrimehele kasti õlut ja asi korras.
Ka keerulistel
aegadel jätkas isa kaubandusega. Mitu aastat kärutas ta
järjekindlalt iga päev oma Moskvit&
scar
on;iga linna kauba järele, et see siis Kiisa suvitajatele “koju
kätte tuua”. “Madis, a moroženoje jest? A pivo jest? a vodki
jest?” küsisid kohalikud alatasa.
Mul polnud mingit
vajadust otsida endale suveks tööd, sest olin mitu suve isa
poes müüja – 10 krooni tund. Ja kui ta paariks
päevaks näiteks Saaremaale puhkama sõitis, jäi kogu
majapidamine ja pood minu – poisikese hooleks.
Niigi
võlavangis olles laenas isa aastaid suvalistelt tegelastelt
tuhandete kroonide kaupa raha kokku, lootes mingile imele. Jäi mulje, et
ta võlgnes kõigile midagi. Palju raha mattis kaupmees
ka “pärgade alla”, sest oli andnud kümnete tuhandete
kroonide eest kaupa võlgu inimestele, kes surid ära.
Paps kaotas paljud sõbrad, kellelt laenu võttis. Mitmed
võlausaldajad käivad teda siiani “pigistamas”. Et isa
jättis tagasimaksed dokumenteerimata, oli tema sinisilmsust kerge ära
kasutada. Ja kasutatigi.
Mina suutsin isale raha laenamist
üldiselt vältida. Kord jõudsin äratundmisele, et olen
saanud korraliku õppetunni: nii, nagu isa võlgu olemisse ja
rahasse üldse suhtub, ei taha mina oma elus mingil juhul suhtuda.
Ükskord, tõsi, oli õhus variant, et vabastan isa
vaevast ning võtan tema maja tagasiostuks enda kaela suure
pangalaenu. Ent loobusin. Ja isa on tänaseks maja suure vaevaga
sisuliselt ka tagasi saanud, sest “vasjade” jaoks muutus
häärberi pidamine ja pidev protsessimine liiga kulukaks ja
tülikaks.
Endisest hiilgusest pole isal aga midagi
järel peale mälestuste ja värvikate lugude. Nüüd
on ta pensionär ja teeb puidutööd. Tema juuksed on hallid
ja silmaalused lillad. “Mootor” töötab põues aga
endiselt kui õlitatult.
“Raha on ropult tuulde
loobitud ja väga palju olen ma “peksa” saanud. Kui oleksin
õigel ajal raha dollaritesse pannud, elaksin praegu kenasti.
Nüüd pean elama 95aastaseks, et natukenegi sellest kõigest
tagasi teenida,” jätkub tal optimismi. 68aastasena üritab ta
käivitada majutusäri.
Isas on kahtlemata ka helgem
pool. Paljud said tänu temale või tema kulul jalad alla, aga pole
selle eest isegi aitäh öelnud.
Aastakümneid oli
isa hobi korras jõuluvana. Ümbruskonnas on isa kui A ja O:
keegi sureb, Madis peab tassima; keegi on haige – Madis peab vaatama
minema; kellelgi vaja küüti linna – Madis sõidutab jne.
Ta lihtsalt ei oska “ei” öelda.
PS Isa,
üht tahtsin sulle veel öelda: olgugi et sa ajad mind vennaga vahel
sassi, mu laste nimesid ei tea ja pole selgitanud, miks meie juurest ära
kolisid, ma ometigi armastan sind. Sest oled andnud endast parima.