Kui ta lõpuks kutsus, siis tähendas see, et Ekspress oli riigi esimese mehe jaoks viimaks salongikõlbulikuks saanud. See tähendas mulle ja Ekspressile palju. Mäletan seda väikest värinat, kui Estonia trepil pikas järjekorras ootasin ja Lennart Meri ­läbitungiva pilgu ning nõudliku naeratuse ette jõudsin. Helle Meri kandis kogu ­vastuvõtu väärikust kuningannana oma õlgadel nagu Margarita saatana ballil Bulgakovi “Meistris ja Margaritas”. Presidendipaari lahkumine väikesele hingetõmbele pärast kätlemise lõppu väärinuks aga oma majesteetlikkuses jäädvustamist ­ooperižanris.

President Arnold Rüütli kätt surusin segaste tunnetega. Ühelt poolt nägin vaimusilmanurgast Lennart Meri väärikalt langetatud pead, kui ta presidendiametit Rüütlile edasi andis. 

Teiselt poolt ei osanud ma seda hallipäist tippkommunisti kuidagi iseseisva vabariigi väärtussüsteemi paigutada. Ingrid Rüütli pilk oli kuri nagu mu viienda klassi klassijuhatajal ning kogu tema olemine rääkis sellest, kui väga ta tahaks sel hetkel olla kusagil mujal ja hoopis koos teiste inimestega.

Toomas Hendrik Ilvese ja Evelin ­Ilvese vastuvõtud on olnud kõige demokraatlikumad, lõbusamad ja muutustele altimad. Algusaegadega võrreldes on vastuvõtud osutunud iga aastaga aina vähem halvavateks. Kas harjub vabariik oma vastuvõttudega või harjuvad kutsutud oma rolliga, kuid näiteks Eesti Vabariigi 90. aastapäeva vastuvõtu meeleolu oli erakordselt soe ja südamlik, ning toostides “Vabariigi aastapäeva terviseks!” oli tunda siirast uhkust oma riigi üle. 

Kas uus aadel on olemas?

Kas presidendi vastuvõtt on pingviinide paraad, demokraatia vaateaken või uue aadel­konna kogunemine? Hoolimata mu liberaalsest suhtumisest on seal midagi, mis tõesti kummastab. Nähes endisi tuttavaid ringi veeremas, üle kõhu sinine ordenilint, frakk seljas ja rinnaesine teenetemärkidega kirjatud, tunnen selgelt, et riik ja kodanikud kuuluvad siin eri tähesüsteemidesse. 

Diplomaatide, ministrite jt tegelaste ordenilintides, teenetemärkides, lehvikestes ja frakisabades on mingi selge naeruväärsus. Vist tänaseks lõpetatud nomen­klatuurne teenetemärkide jagamise skeem riigitegelastele on siiski oma töö teinud. See on ilmselgelt anakronistlik ja minevikuline väärtuste rõhutamise süsteem, minu meelest nii sisult kui vormilt demokraatliku riigi kodanike jaoks ebamugavust tekitav. Kujutletagu kas või kõrgema riigiaadli esindajat astumas Tallinna kesklinnas läikivast tõllast välja, frakk seljas, ordenilindid üle rinna ja mõõk vööl! Seda ei juhtu ainult sellepärast, et see oleks ülimalt koomiline. Presidendi vastuvõtul aga valitseb mingi teistmoodi maailm, kus nii veel võib teha. Õnneks on piruetid, meeste puuderdatud parukad ja põlvpüksid libisenud aja halastamatusse hekslimasinasse. 

Lennart Meri võttis presidendi vastuvõtu kui institutsiooni loomisel eeskuju Soome Vabariigist. Väidetakse, et sellist presidendipaari personaalset vastuvõttu teised riigid peale soomeugrilaste ei tunne. Lennarti jäik ja reglementeeritud vastuvõtt suhtus paindumatult ka inimeste paarisuhetesse. Väidetavalt oli lubatud tulla esimestele vastuvõttudele vaid ametlikult ­registreeritud abikaasaga, loomulikult ka vanema või järeltulijaga. Õnneks on tänaseks kadunud komme, et heerold teatab vaid kutsutu nime ja ameti ning kaaslasi esitleb alandavalt anonüümse “abikaasana”. 

Vana paradigma murdus 2004. aastal, mil Urmas Reinsalu saabus vastuvõtule Carmen Kassi käevangus. Kuigi Kass oli kontekstis kui Res Publica peibutuspart, oli pretsedent loodud – sellest hetkest alates võis kutsutu tulla vastuvõtule ükskõik kellega. Järgmisel aastal saabusid üheskoos näiteks Evelyn Sepp ja ajakirjanik Jaanus Piirsalu. 

PR-trikkide apoteoos jõudis kätte mullu, mil Keskerakonda kuuluva Lauri Laasi kaaslannana ilmus vastuvõtule skandaal­ne seltskonnatibi Liis Lass. Nüüd puudus tõesti ainult Anu Saagim, kuid presidendi abikaasa Evelin Ilves võttis kasutusele naiselikult kavala vastumeetme, haarates kontrolli enda kätte. Alates tänavusest aastast ei korralda vastuvõttu enam mitte välisministeerium, vaid presidendi kantselei. Kutsututel palutakse oma kaaslase nimi kantseleile varakult üles anda ja täidetud nimekaardid (mille heerold ette loeb) saadetakse koju kätte. Kadunud on need ajad, mil kulisside taga järjekorras seistes oli võimalik suurest läbipaistvast plastkausist täitmata kaart võtta, see täis kirjutada ning heeroldile ulatada. 

Segregatsioon ballisaalis

Traditsiooniliselt peab president vastuvõtul kõigepealt oma kõne ning seejärel toimub kontsert. Selleks ajaks eraldatakse sikud lammastest, toimub segregatsioon. Poliitiline ja majanduslik eliit, diplomaadid, suurtöösturid, presidendipaari külalised istuvad teatrisaali parteris; kultuuri­tegelased, sportlased, ajakirjanikud jm vähemaprotsendiline ühiskondliku koore kiht aga Estonia teatrimaja Valges Saalis või uuemal ajal rõdul. Tartus on selleks kohaks Vanemuise teatri fuajee. 

Valgel saalil oli nii plusse kui miinuseid. Sinna edastati kõne ja kontsert elektrooniliselt ning kuvati ekraanile. Pilt tavaliselt oli, heli aga millegipärast mitte ja vabade elukutsete esindajad lasid veinil ja võileibadel hea maitsta ning puhusid omavahel mõnusalt juttu. Halb külg oli aga see, et kuniks eesõigustatud käteldud said, oli pidu juba täies hoos ning suupisted enamjaolt söödud. 

Külalised saabuvad vastuvõtule kella viie ja kuue vahel õhtul. Kella üheksaks on joviaalne meeleolu vallutanud kõik tuhatkond vabariigi aastapäeva tähistama kutsutud inimest. Vein ja suupisted on teinud oma töö, emmatakse üliemotsionaalselt, lehvitatakse, hüütakse üle inimeste peade: “Head vabariigi aastapäeva!” 

Vaid ühel korral, kui president Arnold Rüütel paraadi vastu võttes kogemata ütles: “Head võidupüha!”, soovisid paljud inimesed vastuvõtul teineteisele samuti head võidupüha. 

Pärast presidendipaari algatatud tantsutuuri lõppu moodustuvad keset tantsusaali juturingid, kus on diplomaate, kõrgemaid ametnikke, ministreid ja poliitikuid, kes omavahel infot vahetavad. Vähemad vennad luusivad võileibu otsides koridorides ringi või seisavad seina ääres, vaadates suurte ja tähtsate vestlusi pealt ja/või piiludes juhtivate daamide tualette. 

Ootamatud etteasted

Ülemeelikusse tujju sattunud tüübid tüütavad presidendi vastuvõtul teisi inimesi samamoodi, nagu nad teeksid seda saunaõhtul või sõbra sünnipäeval. Iseloomud avanevad nagu austrikarbid enne sidrunimahla tilgutamist õrnale sisemusele. Ühe vastuvõtu lõpul lähenes mulle mööda pikka koridori Riigikogu endine spiiker Ülo ­Nugis, enesekindlalt nagu tsaari ratsaväeohvitser, tupee silmile vajunud, ja jäi põrnitsedes mu ette seisma. “Nii, no nüüd te tahate midagi mu juuste kohta küsida?” küsis ta mind kurjalt jõllitades. 

Eesti Ekspressi kunagise ajakirjaniku Marianne Mikkoga kohtusin vastuvõtul pärast seda, kui ajakirjanik Krister Kivi oli Ekspressis temast kirjutanud. Mikkole Kivi kirjutis ei meeldinud ning ta võttis mulle sealsamas häid kombeid õpetada. Alustasin vastuväidet: “Marianne, sina kui endine ajakirjanik…”, kuid ta lõikas sõnad mu huulilt, öeldes vastuvaidlemist mitte sallival toonil: “Priit, ma ei ole ajakirjanik, ma olen POLIITIK!” Tegi elegantse poolpöörde ja lahkus siniste purjede lehvides omasuguste juurde.

President Ilvese viimasel Estonia teatrimajas toimunud vastuvõtul oli Vene Föderatsiooni saadik Nikolai Uspenski ennast ülevasse konditsiooni viinud. Koos Rein Kilgiga tahtsime temalt mõnda riigisaladust välja uurida, kuid suursaadiku adjutant vedas suurriigi esindaja vägisi minema.

Presidendi vastuvõtt lõppeb kella poole kümne ja kümne vahel. Kel soovi, saab ennast presidendi lipu juures pildistada lasta. Heidetakse viimased naljad, jäetakse hüvasti. Tavapäraselt koguneb vastuvõtu lõpus ühte punti Reformierakonna tuumik, kes suundub kuhugi tähistama Signe Kivi sünnipäeva. Paarikesed jalutavad käsikäes garderoobi poole, et astuda natukese aja pärast külma vabariigi öhe. 

Vastuvõtt on selleks korraks läbi.