Mis jama see on? Metsloomad hulguvad keset linna
Üsna äsja vantsisid kaks enesekindla moega rebast majade vahel vastu, ega teinud seda nägugi, et kardaks. Keegi märkas reinuvaderit Ülemiste ostukeskuse kandis asjalikult toimetamas, kesklinnas jooksvad jänesed pole enam mingi haruldus, Kallaveres otsis politsei seal liikumas nähtud karu... Metsik loodus on üha enam linna tungimas. Miks, sellest räägib tuntud loomade hingelu tundja Aleksei Turovski.
Tallinnas näeb aina jäneseid ja rebaseid, teinekord ka mõnd suurematki looma. Helsingis on linna vahel liikuvad jänesed sedavõrd sage ja üksjagu probleemegi tekitav nähtus, et neile on nimigi pandud - citykane(linnajänes).
Härra Turovski, miks näeme me nii tihti metsloomi linnas?
No kui inimühiskonnas toimuvad võimsad globaliseerumise protsessid, siis, kui nüüd naljaga pooleks öelda, ega loomad ei taha meist ses osas maha jääda.
Ühelt poolt on toimumas inimasustuste -asulate ja linnade, häärberite ja ridaelamute süsteemne laienemine uutele aladele.
Teisalt on igas maailma tsiviliseeritud nurgas võimalik saata, mis tahes teisest maailma nurgast pärit produkte. Pole vaja endal kasvatada. Tootmist, põllumajandustootmist sealhulgas, optimeeritakse, kuis võimalik.
Suured põllumajanduslikud süsteemid on taandunud. Põldude pindala väheneb, sest toome kõiksugu teravilju, juurvilju ja muid saadusi mujalt. Aga see oli süsteem, mis hoidis looduslikud ökosüsteemid, loomade ja taimede populatsiooni kontrolli all, piiras neid ja ka lausa tõrjus. Süsteemi, mis kujunes välja pikalt ja vaevaliselt keskajal, ja arenes jõuliselt 20. sajandi keskpaigani, enam pole.
Ja see on põhjuseks, miks metsik loodus linnatänavaile tungib?
No ma ei ütleks, et see on pealetung. Ütleme, et metsloomad( ja ka toimed) hakkavad mitmel moel ulatuma aladele, mis olid veel hilja aegu puhtal kujul antropogeensed (inimese loodud) maastikud.
Kahtlemata on üks põhjustest ka globaalne kliimasoojenemine ja kõik sellega seonduv.
Kliima soojenemine muudab väga tõsiselt näiteks loomade talvitumistingimusi, loomade sesoonseid migratsioone.
Pikad protsessid, ent loomi, tundub nii, on just viimasel ajal eriti palju linnas liikvael?
Nüüd on need mõjud ilmsemad. Ma olen Tallinna linnas alati rebaseid näinud. Ja põtru. Eelkõige pullimullikad, keda ema enam ei armasta, sest tal on uus vasikas. Piltlikult öeldes ütleb põdraema oma teismelisele pojale - kao ära. See noor tüüp, kes võimsate kogemuste, pädevate teadmiste ja kõiksugu seksuaalsete õigustega pullide klubisse ei pääse, uitab niisiis omaette ringi, käib maanteel, tuleb linnagi. Aga eks selliseid uudishimulikke uitajaid on alati olnud.
Loomad peavad ju saama infot, nii sellest, kuidas on lood ta enda kodukandis, kui ka väljaspool. Neid tegureid, miks nad liiguvad, on muidugi palju.
Aga, tõesti, arvesse tuleb võtta asjaolu, et tõepoolest põllumajandusaktiivsus on väga tublisti langenud. Metsseal pole enam ettevõtte kolhoosipõldu, kus rohkelt kartulit oli võtta.
Ja kus on need üüratud viljapuude istandused ja -aiad, kust ta saaks talvel suurepärast toitu, õunapuu koort näksida? Ei olegi, aga sööma peab. Loomulikult tuleb loom uurima muid võimalusi, kust saab. Vahel ka linna.
Muide, ma olen näinud juba 20-30 aastat tagasi suve varahommikul, kuidas raekoja platsi piirkonnas tuuletallajad-pistrikud väga edukalt tuvisid küttisid.
Viimasel ajal näeb seda palju sagedamini. Tuvisid on ju linnas suhteliselt palju.
Ma arvasin, et rebased tulevad linna, sest neid on metsades liialt palju? Kõik ei mahu marjamaale.
Rebaste arvukus kasvab. Küll mitte ühtlaselt ja pidevalt.
Rebaste populatsiooni arvukus on ilmselt seotud kährikkoera populatsiooni arvukuse dünaamikaga. Kord on rebaseid rohkem, kord kährikuid. Nüüd, kus me vaktsineerime loomi marutaudi vastu, ja ma ei taha küll ära sõnada, aga ilmselt edukalt, saavad rebased mõningase trumbi.
Asi selles, et kährikkoer on pärit sealt, kust on algselt pärit marutaudi viirus st Mandžuuriast.
Kährikkoer võib viirust kanda aasta- poolteist või üle sellegi. Võib sel ajal poegida ja neile viirust edasi anda.
Rebane sureb aga marutaudi mõne nädalaga.
Marutaud on õudne haigus. Seda saab peatada vaid vaktsineerimisega, mis, jumal tänatud, on meil vist õnnestunud.
Aga selge see, et mida rohkem on rebaseid, seda rohkem on neil muresid. Kui kasvab arvukus, on vaja juurde ruumi. Igal loomal on eluks vaja oma kindlat territooriumi. Kui see loom on pädev ja võimas, siis teisi loomi ta oma territooriumile elama ei luba. Noortele isenditele antakse käsk - külla võib küll tulla, kuid elamiseks mine otsi endale oma ala.
Ja nii nad tulevadki linna ning loomulik hirm hoiduda inimesest on taandunud.
Hirm on üldine emotsionaalne nimetus. Me saame rääkida kaitsekäitumisest ja ettevaatlikkusest. Need omadused on loomadel alati olemas olnud. Nagu ka kohanemisvõime. Ülitähtsal kohal kohanemisprotsessis on orienteerumiskäitumine, nende uudishimulikkus. Peab olema ettevaatlik ja samas peab olema ka uudishimulik.
Näib, et uudishimulikkus on surunud alla ettevaatlikkuse. Loomad ei karda linna uitama tulla.
Inimtegevuse aktiivsus, metsa või ökoturism, ehitustegevus, maa hoogne asustamine on selle põhjuseks. Inimeste lähedus muutub harjumuspäraseks, sest see seondub toitumisvõimalustega.
Mäletate, varem oli suur osa Eesti rannikust piiritsoon ja inimesed seal naljalt ei liikunud. Nüüd liiguvad turistid kõikjal.
Ja kui turistid käivad, siis midagi jääb ikka maha ja seda tasub loomal uurida.
Käisin põhjarannikul jalutamas - igakord kui peatusin, vaatas mõni reinuvader põõsast välja - mõtlesin, et marutaudis. Aga oli täitsa normaalne, terve käitumisega loom. Olen veendunud, et vaatas välja selleks, et ennast näidata. Täiesti kindlasti on tal loodud suurepärased, ütleme nii, bisnisekogemused turistidega.
Et ei maksa loomadega nn bisnissuhteid luua. Harjuvad ära?
Tõepoolest, kutsun üles, et mitte mingil juhul metsloomadega kontakti ei loodaks. .
On väga tõsised kogemused Kanadast või USA põhjaosariikidest, kus turism, just nimelt öko- ja metsaturism ning ka skautide laagrid viisid asja niikaugele, et puuma saakloomad aeti laiali. Aga ega turist põdrale või jänesele reeglina suurt midagi ei jäta. Need jooksevad laiali. Ta jätab segatoidulistele ja kiskjatele. Puumad, need võimsad kaslased, hakkasid väga otsustuskindlalt huvi tundma turistide ja nende laagrite vastu, hiljem ka väiksemate linnade vastu. Kolm-neli aastat tagasi loendati turismihooajal kokku ligi 40 puumade reidi turistide juurde.
Analoogiad on ka Eestis võimalikud.
Selge see, karuga, näiteks.
Kui karu harjub inimestel toitu saama, siis edaspidi ta loomulikult otsib, kus on see järjekordne söökla, kus on kelner, kes toidu ette toob.
Karu on segatoiduline. Talle on konkurendiks metssiga. Mõlemad hoiavad inimesele lähemale, sest inimese juurest reeglina midagi ikka leiab.
Samas olen ma täiesti kindel, et karu populatsiooni pole seepärast vaja vähendada. Inimesel endal tuleb lihtsalt mõistlikult looduses käituda. Ärge otsige metsloomaga kontakti! Jätame vabalt elavad liigid rahule. Ärme pakume neile lisatoitu.
Aga hundid, ega need linna kipu?
Hundid mitte. Hundid on küll väga ettevõtlikud loomad, aga nad on ka üliettevaatlikud loomad.
Tõsi, koer on hundi järglane, esimene koduloom, kodustatud arvatavasti mitukümmend tuhat aastat tagasi. Aga kodustamise protsessis sai valitud sellised loomad, kel see sama ettevaatlikus oli madalamalt arenenud.
Me kaasaegsetel koeradel on ajus üks konkreetne ala puudu, kui võrrelda huntidega.
Aga hundi jaoks on ettevaatlikus elureegel number üks.
Seega vaevalt, et nad võtaksid ette organiseeritud reide inimese juurde. Ei usu, et see saab probleemiks.
Omaette lugu on huntkoertega.
Just neil päevil oli uudistes juttu huntkoertest.
Teate, 90. aastate alguses oli inimestel kombeks võtta majapidamisse suuri koeri. Hiljem selgus, et need söövad liiga palju ja on üldse tülikad pidada. Koerad jäeti lihtsalt maha. Ja mõned teadlased osutasid juba siis, et nii mõneski suures huntide pesakonnas on ka koera ja hundi järglased. Hundi oskustega ja koera kartmatusega loomad. Ja need on tõsiselt ohtlikud.
Muide, sel aastal on minu teada on teaduslikult kindlaks tehtud, et paljud loomad, kes tänavu lasti olid just nimelt hundi ja koera, ütleme nii, ristandid.
Hunt pole segatoiduline. Ta on 100% kiskja. Tal on vaja küttida. Ta sööb loomset ollust, ka soolikaid. Loomulikult maksa kõigepealt. Tõsi, maks kuulub reeglina juhile, alfapaarile alfaisasele ja -emasele
Aga koer on harjunud inimese toiduga, koeral on vaata et samad haigusedki, mis inimesel.
No kui säärane kartmatu metselukas linna satub...
Probleemid tuleb lahendada vastavalt sellele, kuidas olukord parajasti nõuab.
Tuleb kutsuda kas keskkonnaspetsialisti või loomaaeda. Või kasvõi mulle. Küll asjatundjad lahenduse leiavad. Isetegevus võib kaasa tuua katastroofilisi tagajärgi.
Teisalt tuleb probleem nii või teisiti lahendada kompleksselt. Tuleb mõelda nii loomaliigile ja kui ka inimkonnale. Eks me peame oma liiki ka kaitsma, on ju nii.
Kui olukord nõuab näiteks rebaste arvukuse vähendamist, siis, midagi pole teha, tuleb see ette võtta.
Kokkuvõtteks, see, et meil jänesed ja rebased tänaval lippavad, pole miski tänavuse aasta iseärasus.
See, ma usun, on järjekindel protsess, mis läheb pidevalt tõusuteed. Nüüd on ta jõudnud staadiumini, kus on inimesed on hakatud seda rohkem märkama.
Olid ajad, kui inimesed rääkisid - näe imet, kajakad on hakanud üha enam linnas elama. Praegu on kajakad linnas tavaline pilt.
Tõsi, võibolla sel aastal mõjutas neid protsesse ka tänavune talv. Üle pika aja oli Eestis külm talv.
Võib-olla, ma pole küll eraldi uurinud, et kindlalt väita, aga võimalik, et sel kevadel, mil niigi on metsaelanike jaoks on kõige suuremate ohtude ja raskustega seotud aastaaeg, on toitu vähe.
Mulla alumised kihid on siiani küllalt külmad. Ja putukaid on liikumas ja end nö toiuduna pakkumas tublisti vähem. Vähem kui möödunud ja ülemöödunud aastal. Aga putukad on väga paljudele loomadele toiduks. Ehk on ka see põhjuseks, miks väikekiskjad ja nende järel suuremad peavad laiendama oma otsingute ala.
Võin seda oletama, väita ma ei saa, pean rohkem uurima.
Pildista looma ja saada foto Ekspressile!
Tähelepanu, kui märkad linnaruumis mõnd sinna eksinud metslooma, siis jälgi teda. Ära loomale ligi tiku, vaata rahulikult ning kui käepärast on fotoaparaat, tee pilt. Pilt saada Ekspressile aadressil ekspress@ekspress.ee
Parimatest paremad tööd saavad normaalse auhinna.
