Kiirtee ääres lendavad minevikku väiksed peegelsiledad järved (pinna all surmavalt mürgised maod), sekka üksikud praepeekonit ja musta kohvi baasil tehtud red-eye-gravy't pakkuvad söögikohad, ent ometigi on taksos peamiseks jututeemaks miski muu. "You would be amazed," ütleb paks hallipäine sohver lõunaosariikidele omaselt sõnu venitades, "ama-a-azed what kind of stuff you can find there." (Sa ei jõua ära imestada, mida kõike sa sealt leida võid - toim.)

"There" ehk seal tähendab Scottsborot, Huntsville'ist 40 miili ida poole jäävat linna, mille elanike arvuks napilt 15 000. Kuid ometigi on Scottsboro milleski suur. Siin asub Unclaimed Baggage Center ehk Kaotatud Pagasi Keskus, kuhu jõuavad igal aastal sajad tuhanded lennureiside käigus kaotatud kohvrid. Suurim omataoline kogu Ühendriikides, tõenäoliselt kogu maailmas.

Esmapilgul meenutab akendeta pruuni kivihoone sisemus väga üht tavalisest paremas korras second-hand-poodi.

Riidepuudel on teksad ja kleidid, särgid ja pluusid, joped ja vestid - kuid mitte ainult. Siin on riiulid, mis on pühendatud tervenisti vaid elektroonikale või raamatuile. On eraldi sektsioon vähekasutatud kosmeetikale ja laste mänguasjadele (tüüaka, kuid miskipärast kurvasilmse roosa plüüs-­sea maksumus on 4.99 dollarit, ütleb hinnasilt). Ja muidugi on siin sadu kohvreid, mida ­keegi kunagi lennujaama pagasilindi ääres pikisilmi oodanud on.

Mängib vaikne muusika, mitte millekski kohustav ja kohemaid mälust kaduv easy listening.

Olen vaevalt jõudnud välja võtta fotoaparaadi, kui otsekui maa alt ilmub Unclaimed Bag­gage Centeri pressiesindaja; pikkade pea ligi kammitud juustega veel ­nooremapoolne naisterahvas, kel visiitkaardi järgi nimeks ­Brenda Cantrell.

Ülipüüdlik ja -meeldiv Cantrell naeratab korra iga kaheksa sekundi tagant, on sündinud Scottsboros ning töötanud ­Unclaimed Baggage Centeris nüüdseks juba üksteist aastat. Nagu alabamalanna juba esimese minuti jooksul oskuslikult jutu sisse põimib, veetis ta siinsamas vahvas poes suurema osa oma lapsepõlvest ("I grew up shopping at the store") ning enamlevinud küsimustele teab ta vastuseid peast - naljaka vahejuhtumi kategooriasse läheb lugu mehest, kes enda teadmata ostis oma naisele tolle poolt poole aasta eest kaotatud suusasaapad, sellal kui kalleim ese, mille 34 aastat tegutsenud Unclaimed Baggage Center eales maha on müünud, on ühest kohvrist leitud 5,8karaadine teemantsõrmus (selle hinnaks määrati eksperdi poolt 46 000 dollarit, ent kaubaks läks ehe poole odavamalt, 23 000 eest).

10 000 dollarit maksavad juveelid pole sugugi haruldased ning iga päev töötab keskus läbi 500-1000 lootusetult kaotatud pagasi­üksust - sellist, millelt pole leitud ühtki viidet omanikule või mida keegi taga otsinud pole.

Kõneisik keeldub nimetamast nende lennukompaniide nimesid, kes omanikust jäädavalt lahkunud kotte Unclaimed Baggage Centerile maha müüvad, kuid ebatavalisimate aastakümnete jooksul kohvritest avastatud esemete hulka kuuluvad pressiesindaja sõnul näiteks üks sularaha täis topitud Barbie, ehe raudrüü ja üksik mumifitseeritud pea.

See sunnib mind küsima, kas on ka midagi, mida Unclaimed Baggage Center pärast sorteerimist soovijatele edasi ei müü, ning Cantrell vastab kergelt nägu krimputades, et n ad hävitavad ära "räpased" asjad, nagu pornograafia või sekslelud. Tavaline must aluspesu läheb pärast puhtakspesemist - Unclaimed Baggage Centeri keemiline puhastus on üks võimsamaid kogu Alabamas - aga kenasti kaubaks.

Üks tüse valgetes šortsides naine lappabki end parajasti läbi second-hand-rinnahoidjatest, käeliigutustes sedasorti kiretus, mis annab mõista, et see ostureis siia pole talle ei esimene ega jää viimaseks.

Küsin, kas ka Cantrelli enda riided on pärit mõnest kaotatud kohvrist, ning hetkelises kimbatuses tunnistab naine, et sel päeval mitte (tavaliselt, rõhutab pressiesindaja samas, kannab ta ajakirjanikega kohtudes alati midagi sellist, mis ostetud siitsamast poest). Siis meenub talle aga päästerõngas - suur plaatinast laulatussõrmus. Kunagi oli selle sisse graveeritud üks hoopis teine nimi, kuid Cantrell lasi selle välja graveerida ning kasutas ära oma elu tähtsaimal päeval.

"Nüüd on see minu," hüüatab ta võidurõõmsalt ("Now it's mine!").

Ma lahkun Unclaimed Baggage Centerist läptopilaadijaga, mille hinnaks ostutšeki nr 1036239 kohaselt 3 dollarit ja 29 senti. Pärast ebaõnnestunud katseid leida Eestisse unustatud laadijale asendajat suurematest Alabama kauplustest, on see sisseost fantastiline "bargain", ent Eestisse jõudes ei kasuta ma seda enam kunagi. Kuigi kahtlemata on see ärina nutikas, pragmaatiline, ehk isegi heategev - Cantrell rõhutab, et oluline osa poe käibest läheb kirik­likuks tegevuseks -, mäletan ma liiga selgelt, kuidas Delta Airlines teel Cincinnatist Torontosse kuu varem mu Delsey kohvri ära kaotas - minu kohvri, millesse oli pakitud kõik oluline kingitustest raamatute ja suveniiridest sokkideni. Tean nüüd hästi, et kui kott kuus päeva hiljem (määrdunud ja rampväsinuna, ent väga õnnelikuna) mind Bangkokis üles leidnud poleks, olnuks kõik seal sisaldunu varsti Scottsboros müügil, sellal kui lennukompanii vastutuseks jäänuks tõenäoliselt napp 20 dollarit igast õhkuhaihtunud kilost. See on mõte, mis tekitab segu iiveldusest, vihast ja hirmust. Kuigi lõplikult kadunuks jääb vaid 0,005 protsenti lennureisi eel sisse­tšekitud pagasist, teeb see aastas ikkagi kokku üle veerand miljoni kaotatud koti ainuüksi USAs. Ja Cantrell tunnistab, et saalis näeb ka tavalistest hoopis teistsuguseid ostjaid - selliseid, kes tulevad vaikides ja aina otsivad, otsivad, otsivad...

Kui peaks juhtuma, et mu pagas mõnel tulevasel reisil minust lõplikult lahkub, keeldun ma olemast üks neist