Mis juhtus prokurör Aasmanniga?

Põhja-Eesti majandus- ja korruptsioonikuritegude uurimise juht Lauri Aasmann paneb jaanipäeval solvunult ameti maha.;- Tema maja ehitaja pani huugama 500 000;kroonise ettemaksu.;- Raha tagasi nõudes sattus prokurör;kaitsepolitsei salajase jälitamise alla.;- Prokuröri tegevuse uurimiseks alustatud;kriminaalasi lõpetati pärast siseminister Jüri Pihli ja justiitsminister Rein Langi jõulist sekkumist.

29. mai oli Norman Aasale raske päev. 31aastane riigi peaprokurör läks justiitsministeeriumisse peapesu saama.

Justiitsminister Rein Lang ootas teda oma kabinetis koos siseminister Jüri Pihliga. Juba oli kohal riigiprokuratuuri number kaks, Alar Kirs.

Laual lebas kriminaalasja nr 07700000015 toimik. Kirs oli saanud selle samal päeval kaitsepolitseist ja nüüd ministritele toonud.

Lang ja Pihl lappasid toimikut ning nõudsid prokuratuuri juhtidelt selgitust: mehed, mis te teete?

möödunud aasta kevadel

eksles prokurör Lauri Aasmann tundide kaupa internetis. 27aastane mees otsis firmat, kes hakkaks talle maja ehitama. Maalapp Harjumaal Rae vallas Järvekülas oli juba olemas.

Aasmann oli ostnud poole 2500ruudusest krundist. Teine pool jäi tema elukaaslase tuttavale Hannes Arvistole, ka noorele mehele. Sõpradel oli tahtmine ehitada peredele tulevaseks koduks paarismaja.

Nii Aasmann kui Arvisto olid elanud korterites ega teadnud eramajadest midagi. Pingelise töö tõttu polnud neil aega ise ehitama õppida.

Aasmann vaatas läbi kõik “Võtmed kätte!” teenust pakkuvate ehitajate leheküljed. Lõpuks jäi pilk pidama osaühingul Vivo Majad. Firma lubas “unikaalsete projektilahendustega moodulmaju edumeelsetelt Eesti arhitektidelt”. Teine reklaamlause rääkis “parimast hinna ja kvaliteedi suhtest”.

Aasmann ja Arvisto olid väga rahul. Valik langes viilkatusega paarismajale. Viis tuba, kasulikku pinda 156 ruutmeetrit. Pool maja saaks kätte 1,75 miljoni krooniga. Mitte sentigi vähem, mitte sentigi rohkem tuli võtta pangast laenu.

Aasmann on tüüpiline pintsaklipslane, kelle laenude najal seisab püsti Eesti ehitusbuum. Ehitajatele temasugused meeldivad, sest nad ei oska liiga palju nõuda ega raha lugeda.

 
Vivo Majad

lubas ehitada üksnes puitkarkassi. Vundamendi ja kõik muu pidi tegema üks teine osaühing, mida lahkelt soovitati.

Ehitusprojektide juhtimisteenust pakkuv Reinson oli ühemehefirma. See kuulus Estonian Business Schoolsis rahvusvahelist ärijuhtimist õppinud 29aastasele saarlasele Eero Pihlasele.

Too osutus lobeda jutuga suurt kasvu meheks, kes lubas alltöövõtjate eest hoolt kanda ja maja kiiresti püsti panna.

Igaks juhuks tegi prokurör krediidiinfos ja äriregistris väikese taustakon­trolli. Kuna Vivo Majad ja Reinson alustasid tegevust 2005. aastal, polnud nende kohta eriti infot.

Kui Aasmann oleks võrrelnud äriregistri andmeid Tallinna linnakohtu otsustega, oleks ta leidnud mõndagi hoiatavat. Viimase poole aasta jooksul oli kolmes kohtuasjas mõistetud ehitusfirmalt Miller Grupp välja 180 000 krooni.

Ka see firma kuulus Pihlasele. Ta oli jäänud võlgu kontori- ja laoruumide üüri, puumaterjali ostu ning segumasinate, tungraudade ja saagide laenutuse eest. Kuna Pihlas polnud ennast kohtusse näole andnud, tegid kohtunikud otsuseid tagaselja.

Aga seda prokurör ei teadnud. Koos naabriga kandis ta Reinsoni pangaarvele vundamendi eest 300 000 krooni, materjalide ja töö katteks.

 
Prokurör Aasmann

oli oma ehitajatega rahul. Paari nädalaga, juuni keskel oli paarismaja vundament valmis.

Siiski märkas Arvisto, et esimese korruse betoonpõrandat valades unustati ära trapid. Arvisto on nimelt osanik väikses veetorustikke paigaldavas firmas.

Naabrid ei hakanud pisiasja pärast lärmi lööma. Kuna maja pidi valmima veebruaris 2007, jäi vigade paranduseks piisavalt aega.

Ehitusel mü ttas iga päev käputäis mehi. Tõsi, ühtesid ja samu nägusid Aasmann ja Arvisto tihti ei näinud. Tavaliselt teatasid uued tulijad, et eelmiste vendade töö ei kõlba kuskile ja tuleb ringi teha.

Ka puitkarkass sai ruttu paika. Majaomanikud kostitasid ehitajaid sarikapeol viina, hapukurgi ja juustupulkadega. Pärja tõi ülevalt alla noor prokurör.

Nii jõudis kätte müüri ladumine ja katusekivi panek, mida pidi tegema Pihlase firma. Enne

jaanipäeva kandsid Aasmann ja Arvisto kahe peale üle 520 000 krooni.

Pärast seda ei toimunud objektil enam midagi. Pihlas ei vastanud telefonikõnedele ega meilidele.

Kui kliendid ehitaja vahel kätte said, rahustas too nad maha. Lubas homme-ülehomme-järgmisel-nädalal ehitama hakata.

Aga alati tuli midagi vahele. Kas polnud vabu ehitustöölisi kusagilt palgata. Või kui oli töölisi, siis polnud poest katusekive saada. Ja kui oli töölisi ja kive, siis polnud veoautot, mis materjali Järvekülla tooks.

Sügisiilide saabudes ähvardas sarikatele tõmmatud roheline kile lendu tõusta. Puitkarkassist seinu katvad kipsplaadid hakkasid vihma käes murenema. Kipsi vahele topitud vill aga tõmbus niiskuse käes kokku.

Kui prokurör taas ehitusplatsile sõitis

, leidis ta oma majast võõra seltskonna. Pihlas seisis koos sõpradega selle ainsa koha peal, kus katusele tõmmatud kile veel vihma eest kaitses.

Aasmann oli ehitajat nähes äärmiselt rõõmus. Ta tegi ettepaneku pool miljonit krooni tagasi maksta. Pihlas arvas, et niipea pole see võimalik. Kuid ta lubas tuua kohale katusekivid.

Aasmann läks pahaselt minema. 23. oktoobril ütles ta lepingu üles ja saatis ehitajale tähitud postiga vastava teate.

Prokurör leidis uue katusepanija, kuid jäi ootama lubatud katusekive. Uute ostmiseks oleks kulunud sada tuhat krooni.

Vihma sadas vahepeal muidugi edasi.

Aasmann lohutas end mõttega, et oleks tobe katusekive topelt osta.

Lõpuks kaotas prokurör kannatuse. Ta läks esimesse ettejuhtuvasse ehituspoodi ja jäi hetkeks tummaks. Väidetavalt defitsiitseid katusekive oli vabalt saada.

Vihmasadu läks üle lumesajuks. Uued ehitajad lõpetasid katusepaneku miinuskraadide käes.

 
Ehitustüngad on igapäevased

, kuid Põhja politseiprefektuuri jõuab neid aastas kõigest paarkümmend. Kui tegemist pole just eriti räige pettusega, soovitatakse majaomanikul kaevata ehitaja tsiviilkorras kohtusse. Ka Aasmann andis prokuratuuri ilmunud kaebajatele mõnikord sellist nõu.

Paraku ei taga isegi kohtuvõit oma raha tagasi saamist. Näiteks mõistis kohtunik Peeter Küttis septembris 2005 Eero Pihlaselt ehitusmaterjalide kauplusele Puumarket välja 65 000 krooni. Tänaseks on pood saanud rahast kätte vähem kui poole.

Aasmann ei tahtnud jääda kaotajaks. Novembris pihtis ta juhtivprokurör Lavly Lepale, et langes kelmi ohvriks ja läheb politseisse.

Lepp muutus murelikuks. Suvel oli Aasmannilt varastatud liisitud maastur, üle 600 000 kroonine Toyota Land Cruiser. Uudis vargusest ilmus Postimehes. Nii mõnigi lehelugeja sai alles siis aimu, kui kõrge palgaga riik prokuröre motiveerib.

Lepp mõtles, mida teha. Polnud õige anda seda uurimiseks Aasmanni enda juhitud majandus- ja korruptsiooniosakonnale. Kuna Aasmann oli üks viiest Tallinna vanemprokurörist, ei sobinud seda anda ka karjääriredelil madalamale kolleegile.

Nii l eidis Lepp, et juhtumiga peab tegelema keegi teda asendavatest vanemprokuröridest. Endla Ülviste oli hiljuti saanud kaelast ära kriminaalasja, kus ühe kolleegi mees mõisteti kohtus süüdi. Teist majasisest asja Ülvistele anda olnuks ebaõiglane. Seega valis Lepp välja Triin Bergmanni.

Avalduse politseile koostas

küll Aasmann, kuid Arvisto nimel. Seejärel viis prokurör selle isiklikult Põhja politseiprefektuuri majanduskuritegude talituse komissarile Berit Salupõllule. 16. novembril algatas politseijuhtivinspektor Indrek Kulla kriminaalasja.

21. detsembri hommikul ilmusid Pihlase Tallinna kodu ukse taha kolm politseinikku. Nad käskisid võtta kaasa hügieenitarbed, siis pandi käed raudu ja sõit läks Rahumäele arestimajja. Seal võeti ehitajalt sõrmejäljed ja keele pealt pulgaga DNA-proov.

Pihlas oli šokis. Kinnipidamise hetkel mainisid politseinikud Arvisto avaldust ja karistusseadustiku 209. paragrahvi. Mida see tähendas?

Ülekuulamisel rääkis Pihlas oma loo. Jah, tema firma on prokurörile võlgu. Aga tema pole seda raha enda tarbeks kasutanud! Ta ostis selle eest ehitusmaterjale teistele objektidele.

2006. aastal oli Pihlasel korraga töös üle 50 eramu. Ta korraldas alltöövõttu 36 maja ehitamiseks Rootsis ja 13 püstitamiseks Kiili vallas. Pealekauba peotäis Aasmanni-suguseid üksikkliente.

Aastaga läks ehitamine nii palju kallimaks, et Pihlas lendas eelarvetega orki. Vähegi asjatundlikum ehitustööline nõudis kuus 20 000 krooni kätte. “Ehitajate keeles öeldes “nussiti täiega”.”

30 miljoni kroonise käibega Reinson lõpetas aasta 4miljonise kahjumiga. Kas uurija ei saa aru, et ehitus on nii suure riskiga bisnis?

Kui Pihlas arestimajja tagasi viidi, tabas teda veel üks jahmatus. Talle oli külaline, vanemkomissari auastmes Tallinna kriminaalpolitseinik.

Pihlas oli ehitanud ka selle politseiniku maja. Too lubas nüüd, et ehitaja saab soolaputkast varsti välja. Aga ta peab politseiniku maja vihmaveesüsteemi lõpuni ehitama.

Politseinik bluffis, kuid Pihlas ei teadnud seda. Järgmisel keskpäeval pidi uurija Kulla ta niikuinii lahti laskma.

Ehitaja vabanes arestimajast 22. detsembri pärastlõunal. Mees tundis, et jõulud olid rikutud. Advokaadi selgituse järgi kahtlustati teda suures kelmuses. Kui kohtus süüdi jääb, võib minna kuni viieks aastaks kinni.

Pihlas pidas ennast kohutava ebaõigluse ohvriks. Ühegi teise ehitajaga polnud midagi sellist juhtunud. Jõudude vahekorda sai tasakaalustada üksnes erakorraliste abinõudega.

Jaanuari algul helistas Pihlas Aasmannile ja soovis kohtuda. Ta oli täis tahet oma vabaduse eest võidelda.

Mõned päevad

enne vabariigi aastapäeva teatas kaitsepolitsei peadirektor Aldis Alus peaprokurör Norman Aasale tõsisest avaldusest. Keegi ehitaja kaebab, et prokurör nõuab võla tasumist vanglaga ähvardades. Koos “valurahaga” käib jutt 600 000 kroonist. Oma sõnade kinnituseks oli ehitaja salaja lindistanud prokuröriga peetud vestlust.

Aas palus oma paremal käel Alar Kirsil ehitajaga kohtuda ja mehe usaldusväärsust hinnata. “Ei saa välistada, et see jutt vastab tõele,” arvas Kirs kaitsepolitseist naastes.

Aas peab prokuröride kõlbelist puhtust väga tähtsaks. Tema ajal on ametist lahkunud bordelli külastamisega vahele jäänud riigiprokurör, kelle töö hulka kuulus võitlus rahvusvahelise inimkaubandusega. Ja abiprokurör, kes tegi purjuspäi autoavarii ja ülbas sündmuskohale saabunud liikluspolitseinikega.

Aas pidi tegema põhimõttelise otsuse. Kas kutsuda Aasmann eraviisiliselt vaibale ja nõuda selgitust? Alustada distsiplinaarasja? Või valida kõige karmim võimalus, kriminaalasi koos jälitamisega?

Aas valis viimase. Võimaliku kuriteo avastamiseks oli see kõige tõhusam viis. Ta käskis Kirsil kaitsepolitsei edasist uurimist isiklikult ruulida. Uuritavaks kuriteoks sai mõjuvõimuga kauplemine. Selle eest saab mõista kuni kolm aastat türmi.

 
Aasmann ja Arvisto

kohtusid aasta algul oma endise ehitajaga korduvalt Mustamäel Kamikaze pubis. Millal ta raha tagasi maksab?

Pihlast oli kaitsepolitseis põhjalikult instrueeritud. Lindile tuli saada prokuröri sõnad, et ta paneb ehitaja vangi. Seepärast küsis Pihlas, kuidas saaks kriminaalasja ära lõpetada.

Aasmann vastas, et pärast raha tagastamist tuleb kõne alla oportuniteet. Uurimist juhtiv prokurör saab asja ära lõpetada, kui kuriteoga tekitatud kahju pole suur. Pihlas tunnistab end süüdi, maksab riigikassasse mingi summa ja pääseb kriminaalkaristusest.

Aasmann oli kirjutanud valmis käenduslepingu, millega ehitaja pidi võtma firma võla enda kaela. Pihlas võttis lepingu advokaadile tutvustamiseks kaasa, kuid andis selle kaitsepolitseile. Soovitud lauset vangipanekust ta lindile ei saanud.

Aeg-ajalt helistas Pihlas ka prokurör Bergmannile. Too lootis, et Lauri suudab mehega võla tasumise osas kokku leppida. Siis saaks asjale seaduslikult punkti panna.

Jälitajatel aga tekkis versioon, et tegelikult juhib Aasmann ehitaja kriminaalasja uurimist.

 
Aprilli algul sai Jüri Pihl siseministriks

. Kaitsepolitsei juht Aldis Alus viis ta kurssi tähtsamate teoksil operatsioonidega, mainides ka Aasmanni juhtumit.

Pihl kuulas ja imestas. Oma elukaaslasele Lavly Lepale ta sellest ei rääkinud.

Kuu keskel kuulas Alar Kirs juhtivprokurör Lepa tunnistajana üle. Asjaosaliste kõrgeid positsioone arvestades pole midagi sellist prokuratuuris varem toimunud.

Aasmann ise viibis Ameerikas autoriõiguse kaitse kursustel. Kui ta mais tagasi tuli, käivitus suur operatsioon.

23. mail helistas Kirs Aasmannile ja palus läbi tulla. Aasmanni silme all väljus kabinetist kolleeg Bergmann, kes oli just üle kuulatud. Samal ajal kuulasid kaitsepolitseinikud Põhja

politseiprefektuuris üle majanduskuritegude talituse töötajaid. Kaitsepolitsei peamajas Toompuiesteel andis tunnistusi Hannes Arvisto.

Aasmann kirjutas samal päeval lahkumisavalduse ja andis selle oma ülemusele Lepale. Paber seisab siiani naise laua peal.

Justiitsminister Rein Langini

jõudsid kaebused, et prokuratuuris on mürgitatud õhkkond. Kriisi lahendamiseks kogunesid mai lõpus tema juurde Jüri Pihl, Norman Aas ja Alar Kirs.

Pihl heitis ette usaldamatust alluvate suhtes. Kui nii, siis vahetage Põhja ringkonnaprokuratuuri juhid välja! Kui Kirs tahab, proovigu ise seda juhtida!

“Kirs ajas minu meelest täiesti segast,” ütleb Pihl. “Juhtiva riigiprokuröri käitumine oli, et Lauri

Aasmann on igal juhul kurjategija. Et ta sekkus uurimise käiku. Et Vene ajal nii ei tehtud.”

Aasa sõnul oli juba aprillis selge, et prokurörid pole kuritegu toime pannud. Ülekuulamisi peeti üksnes asja lõplikuks vormistamiseks.

Pihl: & ; ; ; ; ; ; ; ; ;ldq uo;Me ei saanud paljudele küsimustele vastust. Norman Aas lõpuks vaikis.”

Ent alles 8. juunil kirjutas Kirs alla määruse, millega lõpetas Aasmanni tegevuse uurimise.

Eero Pihlase võla kriminaalasi on endiselt olemas. Kuna Läänemaalt tuli ehitaja kohta veel üks kaebus, saadeti kogu kupatus lahendamiseks Haapsalu prokurörile Indrek Kaldale.

Organites käib juhtumi järel­pesu. Pihl nõudis kaitsepolitseilt nii suulist kui kirjalikku seletust. Vastus on salastatud ametkondlikult viieks aastaks.

Toimikut lapates märkas Pihl kui kogenud võmm, et Hannes Arvisto ülekuulamine kestis kümme tundi. “Keegi peab kannatanult vabandust paluma,” arvab Lang.

Justiitsminister on pahane: “Tehtud on tohutult tööd! Ja mis on tulemus? Keegi Pihlas, kes on kõigile võlgu, teeb Eesti õiguskaitseorganid naeruväärseks.”

Aas üritab prokuratuuris töörahu taastada. Ta kutsus oma kolmandaks asetäitjaks Lavly Lepa. Naine hakkab sügisel süüdistusosakonna juhina kureerima kaitsepolitsei kõiki suuri uurimisi

alates maadevahetusest.

Aas on selgitanud alluvatele, et ehitaja kaebust tuli paraku kontrollida. Ta helistas Aasmannile ja kutsus teda toimikuga tutvuma.

Kolleegid on püüdnud veenda Aasmanni ametis jätkama. Kolmapäevase seisuga polnud ta lahkumisavaldust tagasi võtnud. Ta on ülemuste ja süsteemi peale nördinud.

 
Ka Eero Pihlas on pettunud

. Läinud reedel käis ta postkontoris tähitud kirja järel. Seal oli kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Pihlas arvas, et lõpetatakse tema vastu algatatud uurimine. Aga lõpetati hoopis prokuröri asi!

Ta ei uskunud hetkegi, et Aasmannile esitatakse süüdistus kuriteos. “Palju rohkem poleks tahtnud, kui et ta oleks selle alusel lahti lastud.”

Hiljuti helistati Pihlasele Lääne politseist ja soovitati ühele trepitegijale 20 000 krooni heaga ära maksta. Muidu läheb tema vastu esitatud avaldus käiku. Kuna Pihlas keeldus, siis alustati uurimist. See käib ehitajal üle mõistuse. “Eestis on tekkinud mendiriik! Politsei pressib raha välja!”

Pihlase arvestuste kohaselt võlgneb ta kokku umbes viis miljonit krooni. Võlanõudjad ei anna talle asu. See tekitab stressi, mida on näha mehe juuste alt paistvast psoriaasist.

Tänavu pole Pihlas leidnud veel ühtegi ehitusprojekti. Talle tundub, et ehitajate head ajad on läbi saamas.

Aasmanni ja Arvisto tulevane kodu

on peaaegu valmis. Tõsi, vahepeal läbis see kapitaalremondi.

Majal on uued seinad. Müüri ladumist oodates läksid kipsplaadid vihma käes hallitama ning tuli välja vahetada. Poolde majja unustasid ehitajad elektrikaabli vundamendi kaudu sisse vedada. Betoonpõranda all asuvad veetorud lasid vett läbi ning plaaditud põrandasse tuli auk lõhkuda. Ja nii edasi.

Mehed on võtnud pangast kumbki pool miljonit krooni laenu juurde. Põhjusest kuuldes nentis kliendihaldur, et “selliseid asju tuleb ikka ette”.

Lootuse raha tagasi saada on Aasmann ja Arvisto kaotanud. Ka osaühing Reinsoni kohtusse kaebamisel pole mõtet.

Märtsi lõpus müüs Pihlas firma maha. Reinsoni uus omanik on Panamas registreeritud Arliana Enterprises Corp. Seda juhivad keegi Andriy ­Manovskyy Venemaalt Arhangelskist ja Hlib ­Bereznichenko Slovakkiast.

Vähemalt üks asi on kindel. Ära kaotatud 520 000 krooni tuleb Hansapangale koos intressidega tagasi maksta.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis tähistab Aasmann 27 aasta pärast oma 55. sünnipäeva

laenust vaba mehena.

Artikkel põhineb peale avalike

dokumentide Norman Aasa,

Lauri Aasmanni, Hannes Arvisto,

Triin Bergmanni, Rein Langi,

Lavly Lepa, Jüri Pihli ja Eero Pihlasega tehtud intervjuudel.

Ühest majast sai kaks kriminaalasja
 
2006
Mai: Lauri Aasmann sõlmib Eero Pihlasega lepingu paarismaja ehituseks.
Juuni: Aasmann teeb 520 000 kroonise ettemakse. Ehitus seiskub.
Oktoober: Aasmann katkestab lepingu.
November: Politsei algatab Pihlase suhtes kriminaalasja
Detsember: Politsei tunnistab Pihlase kelmuses kahtlustatavaks ja peab korraks kinni.
 
2007
Veebruar: Pihlas kaebab kaitsepolitseile Aasmanni peale. Riigiprokuratuur hakkab uurima, kas Aasmann kaupleb mõjuvõimuga.
Juuni: Riigiprokuratuur lõpetab Aasmanni uurimise kuriteo puudumise tõttu. Pihlase kriminaalasi jätkub.