Mis see mets on? Ja miks vesi mullitab, kui keeb?
Kas see on siis sõjaväeline kord? Kaitseväe masinad, koormaks 70 Tallinna Lasnamäe Mehaanikakooli ja Tallinna Mahtra gümnaasiumi õpilast koos välivarustusega, voorivad välilaagriplatsile Tallinna külje all Tugamanni veski naabruses plaanitust tund aega hiljem!
“Vene temperament. Nad on esimest korda sellistes riietes,” põhjendab laagriülemast peastaabi allohvitser Kristo Pals, viidates noortele selga antud Rootsi päritolu lohvakale välivormile.
Lasteaed see siin siiski pole.
Kuniks noored jäävad autodesse – kõkutavad seal ja loobivad “bljääde” –, edastab Pals laagri ajateenijatest instruktoritele viimased juhised, mis neil tuleb noortele edasi anda. “Selgitate, miks ei tohi telki panna püsti kännu otsa. Priimuse piiritust keegi ei joo – see tapab kui tsüaniid! Hoiatage, et siin võib olla rästikuid, neid ei tohi tappa!”
Varasemas laagris olla üks tüdruk rästikut nähes närvivapustuse saanud ning vajas palderjani.
Noored, kõik siia kogunenud täiesti vabatahtlikult kooli riigikaitseõpetuse arvestuse saamiseks, hargnevad umbes kaheteist kaupa kuude jakku. Iga jagu asub usinalt ahjuga telki püstitama – täpselt sellist, milles elavad metsas ka ajateenijad.
Sel aastal juba neli säärast laagrit korraldanud MTÜ Riigikaitse Rügemendi juhatuse esimees Pals on optimistlik: ees ootab kaks päeva metsas täiesti tüüpiliste, võib-olla ainult natuke temperamentsemate linnanoortega. “Elu on näidanud, et me ei pea neile õpetama mitte seda, kuidas metsas hakkama saada, vaid seda, mis see mets üldse on. Mitte seda, kuidas priimuse ja katelokiga süüa teha, vaid kuidas üldse süüa teha!” räägib ta.
Mis neist metsa lastud noortest siis peegeldub? Mõnel on külm. Äkki valed jalanõud, mis vett ei pea. Teisi kummitab nikotiinivajadus: “Kus suitsetada saab?”
Üks agar asub hoolega suitsuauku kaevama, kümme vaatavad pealt. Siis selgub, et tuleb täiesti uus ühine auk, hoopis mujale. Kes vales kohas tobi teeb, sellel korjatakse piltlikult öeldes tobi suust.
Tavaliselt on laagrites suitsetamisele nulltolerants. Tolles laagris on Pals sunnitud suitsetamist lubama, sest enamik on täisealised ja kui ta tossamise keelaks, võiksid kursandid hakata talle vastu töötama.
Nutitelefonid on metsas lubatud, kuid tegevuse ajal on näiteks Facebookis surfamine keelatud. Mõnikord on telefonist isegi kasu, näiteks kui keegi metsas orienteerumisel ära eksib.
Kitsed orasesse lastud, hakkavad hormoonid möllama – käbid ja roppused lendavad, mõistus kipub noorte meestega värskes õhus hüvasti jätma. Üks haarab Fiskarsi kirve, millega peaks telgivaiad maasse lööma, ja asub esimese ettejuhtuva jämeda puu kallale, nii et laastud lendavad.
Emotsioonid nädalavahetuse suhtes on esialgu leiged. Vene noortel on ähmane ettekujutus, et midagi eluks vajalikku siit saab, kuid nägudel on ka varajast tülpimust. Mõni neist on metsas esimest korda elus. Vähesed on varem telgis maganud. Aga see pole siin ju hotell!
“Ma tahaks juba koju,” kurdab blondiin Alina Boitsova. Ta ütleb, et valis koolis valikainena riigikaitseõpetuse, sest muud erilist valikut polnud! Laagri läbimine annab kirja vajaliku arvestuse. “Ma ei tahtnud siia üldse tulla, siin on külm ja ma pole kunagi telgis maganud. Võib-olla poistele selline elu sobib, aga mina ei taha armeesse minna, ma läheksin seal hulluks!”
Kutsekooli noormees Toomas Männik seevastu leiab, et metsas on päris tore. Unistab keevitaja elukutsest, kuid kavatseb ka kaitseväeteenistuse läbida.
Tegelikult on see laupäev noortele juba teine päev kokku üle 50 tunni kestvast laagrist.
Nad tulid reede lõunaks erariietes oma koolidesse, said sealt varustuse, tõmbasid univormid selga ning sõidutati staabi- ja sidepataljoni väeossa ajateenijate eluolu nuusutama.
Õhtul tegid nad kõike täpselt nagu ajateenijad: käisid rivikorras, sõid ja tänasid ühiselt, laulsid hümni. Magasid kasarmus ajateenijate kõrvaltoas ning pidid kahe minutiga voodi korda saama.
Kell üheksa sunniti kõik teleri ette “Aktuaalset kaamerat” vaatama. Mõni ei saanud poolest jutust arugi, kuid kord näeb ette ja korraldus tuleb täita.
Metsa on noortega mässama ja neid instrueerima tulnud vabatahtlikud ajateenijad, osa neist jaoülemad, osa seersandid, mõni koguni reamees. Ühes jaos räägitakse eesti keelt, ühes inglise keelt ning neljas vene keelt. Pals ütleb, et energilised instruktorid jõuavad noorteni paremini kui vanamehed, kes ei viitsiks joosta ega roomata. Pealegi annavad nad koolinoortele edasi seda, mida on ise vahetult ajateenistusel õppinud.
“Sõdureid me siin ei kasvata, sest kõik võetakse läbi kiirkorras,” räägib Pals metsasõidu mõttest. Näiteks kui telgi püstitamist õpib ajateenija kaks päeva, siis siin pannakse see üles poole tunniga. Välihügieenile kuluks mitu tundi, siin aga käiakse sellest kiiresti üle. Relvaohutus on samuti tundide teema, aga võetakse noortega läbi poole tunniga. “Eesmärk on panna noori iseenda piire ületama ning õpetada neile patriotismi – nii läägelt kui see ka ei kõla,” ütleb Pals.
Sest – mis paistab välja ka õpilastega rääkides – paljud noored kardavad ajateenistust kui tuld! Pals meenutab, et isegi tema sai 17 aastat tagasi trahvi ajateenistusest kõrvale hoidmise eest. “Meie eesmärk on see hirm maha võtta,” ütleb ta.
Hirm pole mitte ainult õpilastel, vaid ka lapsevanematel. Tänagi õhtuks võib siia metsa oodata uhkeid autosid, kust väljuvad ähmi täis vanemad ja viivad oma võsud “turvalisemasse” paika tagasi. Hiljuti tuli kahel tüdrukul laagris koduigatsus peale ning nad korjati vanemate poolt üles. Kusjuures vanematele tutvustati telke ja seal elamise võimalikkust, ent piigad keerasid nad ümber sõrme! Ikka on neid, kes arvavad ekslikult, et kaitsevägi ostab oma telgid Prismast ja need on kahekohalised. Rääkigu Pals palju tahes, et vajaduse korral toob ta või kümme tekki magamiskotti juurde.
Olgugi et kaitseminister lubaks kursantidele metsas ka relvad kätte anda, ei söanda Pals seda teha. Ei, mitte et keegi võiks end kogemata vigastada, laskemoon jääks niikuinii lattu. Ta kardab hoopis seda, et metsas omapäi orienteerumisel tõstavad võõrad inimesed alaealised neiud Galilidest lihtsalt välja. Kes siis vastutaks – loomulikult Pals.
Aga muidu tõotab kaks päeva ja öö metsas kujuneda selliseks nagu päriselt. Noored praktiseerivad sambliku vahel läbi kõik kaitseväe “ametlikud” liikumisviisid, alates madalroomamisest, lõpetades söösthüpetega. Ning õpivad tundma mitmesuguseid metsahundile elulisi nüansse.
Kaheteist paiku on lõuna käes. Pals ulatab igale kursandile pidulikult kallihinnalise kaitseväelase kuivtoidupaki, millega igaüks peab 24 tundi ära elama. Tükiks ajaks vajub metsavahe vaikusesse, sest pakkide sisu uudistamine ning priimuse ja kateloki töökorda seadmine pakub palju põnevust.
Õhtuks on linnavurledele plaanis lausa eksootika: igale jaole antakse kastitäis toiduaineid (seal on maitsestamata kohupiim, kartuleid, leiba, võid, vorsti, kanafileed, maitseaineid, natuke hõbepaberit) ning igal jaol tuleb endale ise söömaaeg valmistada. Pärast hinnatakse ja maitstakse tulemusi.
Pals kinnitab, et seegi on täiesti unikaalne elamus, arvestades, et paljud noored pole elus kunagi ise süüa teinud. “Poisid istuvad, noad käes, ja koorivad esimest korda elus kartuleid – 40 kilogrammi korraga!”
Kambavaim on see, mis noori siin salus motiveerituna hoiab. “Kes laagrisse ei taha tulla, see ei tulegi. Kedagi keti otsas metsa vedada ei saa. Näe, tänagi oli laager arvestatud 100 inimesele, kohale tuli 70,” räägib Pals. Kui oled ikka 12 inimesega koos metsas (see on siis sinu jagu) ja kõik tegutsevad, siis hakkad ise ka tegutsema, sest ei taha olla teistest kehvem.
Mida Pals ise nendelt päevadelt ootab? Ta ütleb, et tal on staabi- ja sidepataljonist kahju: kõik, kes vabatahtlikult ajateenistusse tahavad tulla, saades väeosa ise valida, kipuvad enamasti staabi- ja sidepataljoni. Sest seal on nad riigikaitseõpetuse laagri raames juba varem käinud!
Ta ootab pühapäeva pärastlõunaks vaprusepisaraid. “Vahel on olnud nii, et kui laager on läbi ja me ootame metsas autode saabumist, siis eneseületus vallandub pisarate kujul, eriti tütarlastel. Aga isegi üks poiss on laagri lõpus vesistanud. Mis nende sees toimub, seda me ei näe.”
Pühapäeva õhtuks on laagri aktsiad noorte silmis uutes kõrgustes. Ajateenistus ei tundu üldsegi enam niisuguse kollina.
Lõpp on küll kujunenud vaevaliseks – pühapäeval läbiti kümnekilomeetrine orienteerumine, nii et mõnel on jalad villis! Pals kirjutab raskused paljuski “lolli pea” arvele, mis on mõnele alati nuhtluseks – sellest kasvas ka vahemaa ja väsimusaste. Pühapäeva õhtuks mõtlevad noored vaid baasvajadustele: tahaks pesta ja magada.
“Mulle meeldis, kõik oli huvitav, alates sõidust veoautokastis, lõpetades telkide kokkukorjamisega,” ütleb Artur Mehhed.
“Õppisin võimalikult käratult metsas liikuma, meeskonnale žestidega liikumiskäsklusi andma ja üldse meeskonnatööd. Viis pluss väljasõit oli!” lisab Ruslan Tšussov.
Mis on riigikaitseõpetus?
■Ligi 150s Eesti üldhariduskoolis õpetatav valikaine, mida õpib umbes 4000 õpilast ning mille eesmärk on panna alus Eesti riigikaitse mõistmisele, kujundada kodanikuteadlikkust ja kaitsevalmidust.
■Koolide arv, kus riigikaitset õpetatakse, on kasvanud kümne aastaga kolm korda.
■Õpetajateks on enamasti kaitseväelased või -liitlased.
■2013. aastal eraldas kaitseministeerium koolidele ekskursioonide tegemiseks, välilaagrite korraldamiseks ning õppevahendite soetamiseks kokku üle 220 000 euro.
■Riigikaitseõpetus koosneb kahest kursusest: teoreetilisest ja praktilisest (välilalaager).
“Leidsin kasarmus magamiskotist soki!”
Riigikaitseõpetuse välilaagri läbinud koolinoorte emotsioone:
“Sai värsket õhku hingata ja tunda ka veidike sõduri elu. Kõige rohkem meeldis iseenesest mulle “camo” tegemine näole, sõjamärkide õppimine ja nende kasutamine.
Tahtsin ise vabatahtlikult veel öövalves olla, nii väga oleksin tahtnud karjuda “häire, häire, häire”, aga kahjuks polnud selleks põhjust. Öösel telgis magades oli väga külm, kuna juhuslikult ei kütnud meie ahi nii hästi kui teiste oma.”
“Hiljem mõtlesin, et oleks lahe olnud õppida, kuidas teha tuld, kui ei ole tikke/välgumihklit, aga ma ei tea kas see üldse sõjaväega seondunud oleks.”
“Kasarmus oli toit isegi parem kui koolis, kui mitte öelda “võrratu”.”
“Kõige vähem meeldis orienteerumine, sest me eksisime kaks korda ära ja olime nii väsinud, et jalad andsid peaaegu otsad. Laager oleks võinud toimuda varem, siis kui usse veel väljas polnud.”
“Minu arust teeks laagri kõvasti lahedamaks näiteks relva olemasolu. See on ju sõjas ikkagi üks tähtsamaid asju. Ja paha ei teeks ka mõni sõjaline võistlus, näiteks paintball või mõni muu luuremäng”
“Kasarmus oli ebameeldiv see, et pidi magama magamiskottides, mis ei olnud sugugi puhtad. Enda omast leidsin isegi soki. Telgis magasin või pigem tukkusin hoopis täisriietuses.”
