Sõna saavad Vilja Toomast, Raine-Lea Vähi, Katrin Laar, Mari Tarand, Maarika Saarna-Siimann, Daisy Tauk, Kristi Kallas, Anu Ansip ja Luisa Värk.

Vilja Toomast: Mul oli kümnekuune laps kodus ootamas

Edgar Savisaar, 3. aprill 1990 kuni 29. jaanuar 1992

„Olime 19. augustil 1991 Rootsis, Balti Rahvarinnete kohtumisel. Savisaare kombed on ju teada – tal peab alati olema kaasas abi, nõunik või sekretär, et oleks keegi, kui on vaja protokollida või üles kirjutada. Kõike pidi tegema – kallad vett ka, kui vaja.

Ja siis hommikul kella kuue paiku tuli mulle telefonikõne peaministri sekretärilt – et äratagu ma kohe Savisaar, kuna Moskvas on toimunud riigipöördekatse ja Gorbatšov on suletud suvilasse.

Pisiasjad võivad Savisaare endast välja viia, aga kui on mingi suur jama, siis ta on kaljukindel; istub maha ja hakkab korraldama.

Kohal olid Rahvarinde tegelastest veel Ignar Fjuk, Marju ­Lauristin ja Peeter Vihalemm. Hakati kohe arutama võimalusi, kuidas kiiresti tagasi Eestisse jõuda. Otsustati, et Lauristin ja Vihalemm lähevad otse lennukiga, Fjuk ja Savisaar aga Soome kaudu, et osagi Rahvarinde juhtidest ellu jääks, kui teised kinni võetakse.

Soome viisat meil ei olnud, aga kuidagi Rootsi välisministeerium aitas meid ilma viisadeta Soome – nimed olid ette antud lennujaama, et meid ikka lennukile lastaks, ja Soomes oli ka juba vastav kokkulepe tehtud.

Kui jõudsime Helsingisse, siis läksime kohe Eva Lille juurde Tuglas-Seurasse, kuhu oli saabunud juba ka Lennart Meri. Otsustati, et kui peaminister kinni võetakse, jääb Lennart Soome ja koordineerib sealt eksiilvalitsuse tööd.