“Mis värk teil nende porganditega on?”
“Mis värk Eesti animalavastajatel nende porganditega on?” küsis juba kümmekond aastat tagasi Chris J. Robinson, Eesti animatsiooni fanaatiline austaja Põhja-Ameerikast, kes kirjutas raamatu “Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu”.
Ühest vastust Robinson ei saanud ja porgandite saak multikates pole siiani ikaldumise märke näidanud. Nad tegutsevad Priit Pärna (“Hotell E”, “Porgandite öö”) ja Heiki Ernitsa / Janno Põldma filmides (“Kontsert porgandipirukale”), nüüd juba pikemat aega ka Pärtel Talli nukufilmiseerias “Porgand!”, “Teatriporgand” ja “Porgand suvitab”. Kus on porgandid, seal on ka jänesed, ning ilmselt ei saaks me head vastust ka küsimusele, mis värk nendel Eesti animalavastajatel jänestega on.
Küllap on nende porganditega (ja jänestegagi) nii, nagu kirjanik Anton Tšehhov oma naisele selgitas: “Sa küsid, mis on elu? Sama hästi võiks küsida, mis on porgand. Porgand on porgand ja kogu lugu.”
Peetrike tegi otsa lahti
Eesti nukufilmile laoti vundament juba möödunud sajandi keskpaigas. Täpsemalt aastal 1957, kui osseedi juurtega eesti mees Elbert Tuganov võttis igavuse peletamiseks ette Taani lasteraamatu “Palle üksi maailmas” ja tegi selle alusel Eesti esimese nukufilmi “Peetrikese unenägu”.
Esimeste filmide nukud ja dekoratsioonid lasti teha Nukuteatril, hiljem loodi oma nukkude valmistamise üksus, mis on Nukufilmi stuudios püsinud tänaseni.
Kuuekümnendate algul hakkas nukke animeerima ka teine legendaarne nukufilmilooja Heino Pars, kes õppis ameti selgeks operaatori assistendina protsessi sees olles.
Nüüd, rohkem kui pool sajandit hiljem võime rääkida Tuganovi ja Parsi mantlipärijatest. neilt võtsid teatepulga üle Hardi Volmer, Riho Unt, Mati Kütt, Rao Heidmets, nendelt omakorda Mait Laas, Pärtel Tall, Andres Tenusaar, Mikk Rand, Ülo Pikkov, Girlin-Bassovskaja jt.
Nukufilmi DVD-l on esindatud mitmed tehnikad – on lamenukk-animatsiooni (“Jõehobu Jõksu lood”, “Tulelaeva kulid”, “Talvekummitus”, “Vares ja hiired”), on maailmas tohutult populaarset plastiliinanimatsiooni (kogu “Porgandi” sari ja “Liivamees”), on ka traditsioonilist kolmemõõtmelist ümarnukku (“Limonaadilugu”).
Suured lapsed pusivad nukkudega
Sõltumata tehnikast on animatsioon ääretult aja- ja energiamahukas filmitegemise viis. Nukufilmi stuudios töötab pidevalt umbes 25 inimest. Nukud ja dekoratsioonid tehakse käsitsi valmis ja filmitakse kaader kaadri haaval üles, vaid filmi järeltöötlus toimub arvutis. Heal päeval valmib animaatoril keskmiselt 6 sekundit filmi, ühe sekundi tarbeks tuleb tal nukku 25 korda liigutada. Kui nukke on kaadris mitu, siis tuleb töö maht nukkude arvuga korrutada.
Nõukaajal lasus tootmisel nõue luua 70 protsenti animafilmidest lastele, ülejäänu jagunes n-ö kunstiliste autorifilmide ja reklaamfilmide vahel. Kui esimeste nukufilmide tegemise ajal kasvatati lapsi “rahvaste sõpruse” ja “sotsialismi ehitamise” vaimus, siis iseseisvunud Eestis asendusid õpetliku sisuga muinasjutud uute trendidega: globaliseerumine, identiteet, migratsioon, kliima soojenemine jms.
Ekspressi nukufilmide DVD-l saab näha ka Pärtel Talli verivärsket nukufilmi “Liivamees” (esilinastub 16. oktoobril kinos Artis, nagu ka Vallo Toomla “Limonaadilugu”), mis kõneleb, nagu vana laulusalmgi, sellest, “miks on nii, kõike kaunist liiga hilja näeme, alles siis, kui tast ükskord hoopis ilma jääme”. Puhas rannaliiv, kus lapsed saavad oma muinasjutumaailmu ehitada, on iseenesestmõistetav nagu õhk, päike, elu, armastus. Aga kui puhta rannariba ja liiva asemel on ühel päeval naftareostus või plastmassivallid? Liivamees põgeneb liivasaarele, kus on reostuse eest pelgupaiga leidnud paljud laste tehtud liivakujud.
Just see võimalus luua oma parem maailm olemasoleva maailma sees näibki olevat põhjuseks, miks täiskasvanud mehed ja naised nukkudega mängida armastavad ja nukufilme loovad. Neid võlub võimalus puhuda elu sisse elutule, luua isikupäraseid ja kordumatuid fantaasiarikkaid maailmu, kus iga naeratus ja silmapilgutus on looja ehk autori kontrolli all. Erinevalt kaootilisest päriselust, mis kuidagiviisi kontrollile alluda ei taha.
