20.02.2009, 00:00
Mitte ainult lõbu jaoks
Kunagi rohmakad ja raskesti käsitsetavad ATVd on evolutsiooni käigus muutunud mugavaks ja lihtsalt juhitavaks universaalseks liiklusvahendiks.
Aeg lendab kiiresti. Just see stampväljend kargas esimesena pähe, kui
Polarise uute ATVde (ATV – All Terrain Vehicle, maastikusõiduk)
esitlust mõttes kokku püüdsin võtta. Kui ATVd 1970.
aastate algul levima hakkasid, polnud nad sisuliselt midagi muud kui
kolmerattalised mootorrattad. Siis surid kolmerattalised välja ja nende
kohale tulid nelja rattaga maastikusõidukid. Areng viis need tsiklitest
üha kaugemale ning sarnasus autodega üha kasvas. Autodest eristab
ATVsid põhiliselt see, et rooli asendab juhtraud ja istet sadul. Ent
autodelt tuntud lahendusi tuleb järjest juurde. Näiteks on Polarise
tippmudelitel saadaval elektriline roolivõimendi (EPS). No kellel oleks
veel kümme aastat tagasi tulnud pähe, et nii väike ja kerge
sõiduk üldse roolivõimendit vajab?
Muidugi saab
ka ilma hakkama. Proovisõidul andis võimendi enda olemasolust
küll tunda, aga kummalisel kombel rohkem rooli (õigemini juhtraua)
stabiliseerimisel kui pööramisele kaasaaitamisel.
Pühapäevasõitjal ei pruugi roolivõimendisse
investeerimine üldse mõistlik olla. Kui aga ATV on
tööriist, mille seljas tuleb iga päev veeta tunde, kasvab
roolivõimendi väärtus oluliselt.
Ainult
käigukang on vana
Polaris Sportsman XP 2009. aasta
mudelid on varasematega võrreldes 99protsendiliselt uued. See ainus
protsent, mis eelkäijatest üle võeti, pidavat olema
käigukang. Lipulaevaks on kahesilindriline XP 850, sellele sekundeerib
ühesilindriline XP 500. Kui suurem jõuallikas on Polarise
omatoodang, siis väiksema on valmistanud Jaapani Fuji Heavy Industries.
Ja-jah, täpselt sama firma, mis toodab ka Subaru märgiga
sõiduautosid.
Üldiselt jäid aga konstruktorid
kindlaks Polarise tunnuslausele “The World’s Toughest ATVs“
– maailma vastupidavaimad maastikusõidukid. Sellised loosungeid ei
saa puhta kullana võtta, aga oma tõetera seal on. Näiteks
teavad Polariste kasutajad hästi, mis eeliseid pakub kõrgele
paigutatud radiaator. Niisama ringituuritamisel vahet pole, aga mudas
müttamisel ei lähe radiaator nii lihtsalt sodi täis ja masina
töövõime säilib. Mootori põlemisõhu ja
variaatori jahutusõhu avad asuvad mootori ülaosa kõrgusel,
samuti süütepool. Käivitit kaitseb uppumise eest aga veekindel
kest.
Teoreetiliselt (kasutamisjuhendi järgi) tohib XPga
sõita läbi veest, mis ulatub jalatugede kõrguseni.
Praktiliselt peaks (aga parem on seda kodus mitte proovida)
töövõime säilima seni, kuni õhuvõtuavad
veel veepinnast ülevalpool püsivad.
Esimese ATVna maailmas
(nii väidab tootja) sai Polaris XP endale mägipiduri. Seegi lahendus
on maastikuautodel hästi tuntud. Eriti tõhusat abi osutab
mägipidur haagise vedamisel. Algajal juhil aitab see ka
kõrgusekartusest üle saada, sest järsul laskumisel hoiab
mägipidur hoo kontrolli all ja sõiduk püsib seejuures
juhitavana.
Veokid, traktorid ja bagid
Ehkki suur osa ATVsid on orientatsioonilt pesuehtsad vabaajasõidukid,
valmistab Polaris ka märksa tõsisema kasutusotstarbega masinaid.
Näiteks Sportsman 800 EFI 6x6 (ehk Big Boss, nagu kiri küljel
kuulutab) veokasti võib laduda kuni 363kilose koorma ning sappa haakida
kuni 680kilose järelkäru.
Enamik ATVdest võeti seni
arvele kui väiketraktorid, aga Polarise 2009. aasta mudelivalik sisaldab
ka ehtsat, euroliidu nõuetele vastavat traktorit Sportsman 500 HO.
Vastavus seisneb põhiliselt piiratud kiiruses ja k
ahe haakeseadme olemasolus. Väliselt ei erine see päris-ATVdest
kuigivõrd, ent sõiduomadustelt seda enam. Traktor liigub
kõige meelsamini ainult otse ning avaldab sõidusuuna muutmise
katsetele tugevat vastupanu. Küll on tal pikakäigulise vedrustusega
iste nagu ehtsal traktoril ning veojõult teeb ta ära isegi Big
Bossile – haagise mass võib ulatuda 750 kiloni.
Ehkki
tänapäeva ATVdel on kõigil neli ratast, on nad statistika
põhjal siiski üsna ohtlikud. Rataste hulgale vaatamata kipuvad nad
päris lihtsalt uppi minema. Sellest puudusest prii on Polaris Ranger RZR,
mida võiks liigitada bagiks. Muidugi lähevad tsiklisõidu
võlud RZRi pardal kaduma – sadula asemel on sellel kaks
kõrvutiasetsevat istet ning juhtraua asemel rool. Ehkki kliirens on
pisut väiksem ja laius pisut suurem kui ATV-l, on läbivus ikkagi
üllatavalt hea. Madal raskuskese teeb masina stabiilseks, kindlustunnet
lisavad turvapuur ja -vööd.
ATV – mootorsõiduk, maastikusõiduk või traktor?
Martin Harak, ARKi tehnoosakonna tüübikinnituse ja sertifitseerimise talituse juhataja:
Varem sai üle 15 kW võimsusega ATVd vabalt registreerida traktori kategooria T5 alla. Sõiduk tuli kohandada traktorite nõuetele vastavaks (tuled jms). Aasta algusest alates on kategooriale T5 nõutud tüübikinnitus, mis eeldab kõigi üksikdirektiivide kohaste sertifikaatide (või tunnistuste, katseprotokollide, tootja kinnituste) olemasolu vastavalt “Ratastraktorite ja nende haagiste tüübikinnituse eeskirja” lisa 3 nõuetele. Et kategoorial T5 praegusel hetkel ühtset EÜ tüübikinnitust nõutud ei ole, siis on tõenäoliselt ka pisut keeruline tootjalt kõiki neid üksikuid sertifikaate saada (nad lihtsalt ei väljasta neid, kuna puuduvad vastavad katsetused antud traktori tüübile).
Kategoorial L7e (neliratas) on nõutud EÜ tüübikinnituse kohane vastavusdokumendi olemasolu.
Tüübikinnituseta L7e sõidukit lihtsalt niisama (mõne lisatule paigaldamisel) traktorina enam registreerida ei saa.
Registreerimaks Eestis liikluses osaleda tohtivat ATVd, peab too sõiduk olema kas L7e (kuni 15 kW) või siis T5-kategooria traktor (mis pole aga tõenäoline). Seega ainus võimalus, millena üle 15 kW mootoriga ATVd käsitleda, on kategooria MS2 (ratasmaastikusõiduk). Sellega teedel liigelda ei tohi.
Martin Harak, ARKi tehnoosakonna tüübikinnituse ja sertifitseerimise talituse juhataja:
Varem sai üle 15 kW võimsusega ATVd vabalt registreerida traktori kategooria T5 alla. Sõiduk tuli kohandada traktorite nõuetele vastavaks (tuled jms). Aasta algusest alates on kategooriale T5 nõutud tüübikinnitus, mis eeldab kõigi üksikdirektiivide kohaste sertifikaatide (või tunnistuste, katseprotokollide, tootja kinnituste) olemasolu vastavalt “Ratastraktorite ja nende haagiste tüübikinnituse eeskirja” lisa 3 nõuetele. Et kategoorial T5 praegusel hetkel ühtset EÜ tüübikinnitust nõutud ei ole, siis on tõenäoliselt ka pisut keeruline tootjalt kõiki neid üksikuid sertifikaate saada (nad lihtsalt ei väljasta neid, kuna puuduvad vastavad katsetused antud traktori tüübile).
Kategoorial L7e (neliratas) on nõutud EÜ tüübikinnituse kohane vastavusdokumendi olemasolu.
Tüübikinnituseta L7e sõidukit lihtsalt niisama (mõne lisatule paigaldamisel) traktorina enam registreerida ei saa.
Registreerimaks Eestis liikluses osaleda tohtivat ATVd, peab too sõiduk olema kas L7e (kuni 15 kW) või siis T5-kategooria traktor (mis pole aga tõenäoline). Seega ainus võimalus, millena üle 15 kW mootoriga ATVd käsitleda, on kategooria MS2 (ratasmaastikusõiduk). Sellega teedel liigelda ei tohi.