Mitmed suured meediagigandid nagu New York Times ja BBC
on snusi tutvustanud kui vahendit suitsetamisest vabanemiseks. Mis muidugi viib
hiljem probleemini, kuidas vabaneda snusi sõltuvusest.

Snusi
propageerijad toovad oma kodulehtedel välja järgmise teabe.
/>Väidetavalt on Rootsis toimunud uuring näidanud, et snusi tarbijad
on keskmisest kõrgema hariduse ja sissetulekuga kodanikud
võrreldes tavasuitsejatega. Lisaks on Rootsis kopsuhaigustesse suremise
näitaja üks Euroopa Liidu madalamaid.
Paljud radikaalsemad
sõnavõtud on välja käinud arve, et snusi tarbimine on
100-1000 korda ohutum kui tavaline suitsetamine. Sääraseid numbreid
on muidugi hiljem arstite poolt umber lükatud, tõdedes samas, et
suitsetamine on ohtlikum kui mokatubaka tarbimine.

1985. aastal
leidis World Health Organization (WHO), et tänu suuremale
nikotiinisisaldusele kui sigaretid võib ta põhjustada
suuõõne vähkkasvajat. Tulemuseks alates aastast 1992
mokatubaka müügikeeld Euroopa Liidu piires.

Täna on
snusi ametlikult lubatud müüa Rootsis, Norras ja Taanis. Kuid lisaks
on ta levinud ka Venemaale, Lõuna-Aafrika Vabariiki ja
Põhja-Ameerikasse. Müügipiirkondadeks on ka tax-free tsoonid
nagu Rootsi ja Eesti vahel seilavad reisilaevad.

Snusi ajalugu ise
ulatub sajandite taha. Esmased teated snusi kohta Rootsi aladel pärinevad
17. sajandist. 18. sajandil kasutasid snusi vaid Rootsi kõrgem klass ja
sealt arenes välja ka Rootsi snusi kasutamise traditsioon. 19. sajandi
alguseks oli snusist saanud nn. vaese mehe luksusasi. Euroopas
kõrgklassi hulgas langes snuffi ja snusi kasutamine moest peale
Napoleoni langust. Napoleon olevat nimelt olnud tuntud snuffi tarvitaja, kelle
võimu perioodil suurenes snuffi ja snusi tarbimise populaarsus
märgatavalt. Peale tema langust loeti seda mitte-moekaks ja isegi vahel
poliitiliselt ohtlikuks.
20. sajandil seostati snusi juba aina rohkem
töölisklassi harjumusega. Tänapäeval on Rootsis snusi
tarbimise traditsioon jälle tõusuteel. Suure tõuke selleks
on andnud järjest karmimaks muutuvad suitsetamise regulatsioonid avalikes
kohtades.

Rootsis loetakse täna umbkaudseks snusi tarbimise
koguseks keskmiselt 800g inimese kohta aastas. Kui vaadata, kuidas klassikaline
snus on pakendatud ehk löss (puru mille pakend on 50g) ja portsjon
(padjakestesse pakitud, pakend 24g), teeb see ühe inimese kohta Rootsis
tarbitavaks koguseks 16 kuni 33 karpi snusi aastas.

Snusi
tarvitamisel on tänaseni säilinud traditsiooniline meetod ehk puru
kasutamine. Mainitud meetodit tuntakse hillbilly nime all. Näppude vahel
rullitakse niiskest purust paraja suurusega kuul, mis asetatakse ülahuule
alla. Antud meetodi kasutamiseks on tootjad välja arendanud ka
spetsiaalsed abivahendid puru asetamiseks ülahuule alla. Eestlaste seas on
levinud omavalmistatud “kahurid” – väikesed
süstlad, millel on ots ära lõigatud. Paljud traditsioonide
jälgijad nimetavad abivahendite kasutamist aga snusi narrimiseks.
/>Moodsam ja tänapäevasem on noorte/ kontoriinimeste seas levinud
patjade kasutamine, mis asetatakse samuti ülahuule alla, kuid on tunduvalt
puhtam. Spetsiaalsed väiksemõõdulised padjad on
väljatöötatud ka naisterahvaste tarvis, kes moodu

stavad snusi tarbijatest ca. 10%.

Olukord Eestis
/>Eestis hakkas snus levima peale taasiseseisvumist, kui elavnes kontakt Eesti
ja Rootsi vahel. Pikka aega oli snusi võimalik osta ka Soome
sõitvatelt laevadelt, kuid tänaseks on seal müük
lõpetatud.

Peamised tarbijad Eestis on tavakodanikud, kes
said oma Rootsi tuttavate kaudu esmased kontaktid snusiga. Kiirelt levis snus
ka spordiringkondades tänu oma tunduvalt vähem tervist laastavale
toimele kui seda on suitsetamine. Näiteks enamik Skandinaavia
suusakoondiseid pidid antud tubakatoodet tarbima.
Tänu oma ohutumale
mõjule hakkas snus ka noorte seas levima. Kuid sellist populaarust nagu
vesipiip või isegi snuff, pole ta võitnud tänu halvale
kättesaadavusele.

Eesti meediast on läbikäinud
uudiseid, kuidas koolis on alaealised nende toodetega vahele jäänud
ja kuidas meie suusakoondise tipud loobusid snusi tarbimisest.
Samas
sportlikes ringkondades on snus kui suitsetamise aseaine populaarne
tänaseni.
Kuidas snus levib Eestis

Eestis pole seda toodet
tohtinud kunagi müüa – eriti veel täna, kui kuulume
Euroopa Liitu. Samas on snus Eestis viimastel kümnenditel liikunud
käest kätte. Tarvitajad on Rootsist või laevadelt alati varud
kaasa ostnud. Mitmetes ringkondades on see Rootsi külastajate seas nn.
“kohustuslikuks ostuks.”

Kuna tollieeskirjad EL-i
liikmesriikides liikuvale reisijale ei anna teavet snusi sissevoe kohta
Eestisse, tegin vastava päringu Maksu- ja Tolliametile.

Vastus
küsimuse, kuidas on reguleeritud snusi sissevedu Eestisse:

“Huuletubakas (Rootsi niisutatud pulbertubakas - snus) on suitsuvaba
tubakatoode, mille käitlemine on Eestis keelatud vastavalt Tubakaseaduse
§ l 24, mis sätestab, et närimistubakast erineva suitsuvaba
tubakatoote käitlemine on keelatud. Käitlemiseks loetakse tubakatoote
valmistamist, töötlemist, pakendamist; tubakatootega kauplemist ja
tubakatoote hoidmist, ladustamist või edasitoimetamist kaubanduslikul
eesmärgil või kaubanduslikus koguses. Füüsilised isikud
võivad reisijana seda Eestisse kaasa tuua omatarbeks ja
mittekaubanduslikus koguses, sellisel juhul ei ole tegemist käitlemisega.
Kindlat piiri omatarbe ja kaubandusliku koguse vahel ei ole sätestatud,
kuid üldiselt võib öelda, et suuremad kogused kui 1 kg toovad
huuletubaka puhul kaasa tollikontrolli suurema tähelepanu.”

Seega võib Rootsit Eestisse saabuja maale tuua nt. 20 karbi lös
snusi või 40 karpi portion snusi. Keskmisel snusi tarbijal jätkub
sellisest kogusest mitmeks kuuks, kuna snusi kogus, mis kulub, on tavaliselt
väiksem kui sama ajaga kuluv tarbitav sigarettide kogus.

Mida arvavad kasutajad
Küsisin kahelt snusiga
kokkupuutunud noorelt mehelt nende mõtteid antud tubakast.

Millal sa esimest korda snusist kuulsid?
/>Valter: 1999. aastal nägin teisi treeninglaagris
kasutamas ja siis mulle räägiti sellest.
Remo:
Esimest korda kuulsin snusist umbes 2001 aastal, kui ma olin 15-16,
seda muidugi Spordikooli treeninglaagris.

Millal sa esimest
korda snusi tarbisid?

Valter: 2001. aastal
põhikooli lõpetades, eksamiteks oli hea õppida, kui padi
oli all.
Remo: Seal samas Spordikooli laagris. Proovisime
siis muda (lös snus ehk puru - autor), mis jättis suhteliselt halva
mälestuse, kuna neelasin alla natukene ja see tegi südame pahaks.

Kui tihti sa snusi tarbid?
Valter:
Snusi tarbin igapäevaselt. Kuigi viimased aastad on läinud
see järjest ku

lukamaks ja Euroopa Liidu piirangute tõttu raskemini hangitavaks
/>Remo: Tarbin siis, kui kellelgi on. Ise endale ostnud ei
ole, kui välja arvata üks 2004 aastal toimunud Rootsi reis, kus lasus
lausa kohustus osta, kuna seda oli lihtsalt igal pool. Kuid üldiselt
võibolla aasta peale tuleb kuskil 12 tarbimiskorda.

Mida sa tead snusist?
Valter: Aastate
jooksul olen selle kohta palju lugenud. Kõik kättesaadav teave
peaks snusi kohta loetud olema ja seda on olnud palju.
Remo:
Snusist ei tea suurt midagi, tean et tegu on tubakatootega,

Mida arvad snusi tarbimisest üldiselt?
/>Valter: Enda mure kas tarbid! Teisi see ei kahjusta ega
häiri ja kahjulikkust pole suudetud täpselt tänaseni
tõestada. Millegipärast aga on kõik selle müümise
vastu.
Minu nikotiinivajaduse see täidab ja ma ei pea suitsetama.
/>Remo: Minu meelest on snusi tarbimine positiivsem kui
suitsetamine . Lisaks on see saanud osaks juba põhjamaade kultuurist
ning kuna Eesti koguaeg tahab Põhjamaade moodi olla, siis tuleks see
siia ka müügiks tuua. Muidugi ei tea, kas on tehtud mingeid
uuringuid, mis mõju snus tervisele osutab ja kas üldse osutab. Seda
tahaks teada, kuna siis oskaks paremini seisukohta võtta, kas tasub seda
kasutada rohkem või ei.

Rootsi ühe tuntuima snusi interneti-kaupluse reklaamvideo