Rootsist pärinev mokatubakas ehk snus on Eesti üldsusele enamasti tundmatu vahend suitsetamise asendamiseks. Tegu on sisuliselt jahvatud tubakaga, millele on lisatud vett, soola, naatriumkarbonaati, aroomiaineid. Niiske snus sisaldab ca. 50% vett. Traditsiooniliselt asetatakse Tarvitamisel sobiv kogus niisket massi ülahuule alla ja hoitakse seda seal mõnest minutist kuni mõne tunnini, olenevalt kasutaja harjumusest.

Mitmed suured meediagigandid nagu New York Times ja BBC on snusi tutvustanud kui vahendit suitsetamisest vabanemiseks. Mis muidugi viib hiljem probleemini, kuidas vabaneda snusi sõltuvusest.

Snusi propageerijad toovad oma kodulehtedel välja järgmise teabe.
Väidetavalt on Rootsis toimunud uuring näidanud, et snusi tarbijad on keskmisest kõrgema hariduse ja sissetulekuga kodanikud võrreldes tavasuitsejatega. Lisaks on Rootsis kopsuhaigustesse suremise näitaja üks Euroopa Liidu madalamaid.
Paljud radikaalsemad sõnavõtud on välja käinud arve, et snusi tarbimine on 100-1000 korda ohutum kui tavaline suitsetamine. Sääraseid numbreid on muidugi hiljem arstite poolt umber lükatud, tõdedes samas, et suitsetamine on ohtlikum kui mokatubaka tarbimine.

1985. aastal leidis World Health Organization (WHO), et tänu suuremale nikotiinisisaldusele kui sigaretid võib ta põhjustada suuõõne vähkkasvajat. Tulemuseks alates aastast 1992 mokatubaka müügikeeld Euroopa Liidu piires.

Täna on snusi ametlikult lubatud müüa Rootsis, Norras ja Taanis. Kuid lisaks on ta levinud ka Venemaale, Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Põhja-Ameerikasse. Müügipiirkondadeks on ka tax-free tsoonid nagu Rootsi ja Eesti vahel seilavad reisilaevad.

Snusi ajalugu ise ulatub sajandite taha. Esmased teated snusi kohta Rootsi aladel pärinevad 17. sajandist. 18. sajandil kasutasid snusi vaid Rootsi kõrgem klass ja sealt arenes välja ka Rootsi snusi kasutamise traditsioon. 19. sajandi alguseks oli snusist saanud nn. vaese mehe luksusasi. Euroopas kõrgklassi hulgas langes snuffi ja snusi kasutamine moest peale Napoleoni langust. Napoleon olevat nimelt olnud tuntud snuffi tarvitaja, kelle võimu perioodil suurenes snuffi ja snusi tarbimise populaarsus märgatavalt. Peale tema langust loeti seda mitte-moekaks ja isegi vahel poliitiliselt ohtlikuks.
20. sajandil seostati snusi juba aina rohkem töölisklassi harjumusega. Tänapäeval on Rootsis snusi tarbimise traditsioon jälle tõusuteel. Suure tõuke selleks on andnud järjest karmimaks muutuvad suitsetamise regulatsioonid avalikes kohtades.

Rootsis loetakse täna umbkaudseks snusi tarbimise koguseks keskmiselt 800g inimese kohta aastas. Kui vaadata, kuidas klassikaline snus on pakendatud ehk löss (puru mille pakend on 50g) ja portsjon (padjakestesse pakitud, pakend 24g), teeb see ühe inimese kohta Rootsis tarbitavaks koguseks 16 kuni 33 karpi snusi aastas.

Snusi tarvitamisel on tänaseni säilinud traditsiooniline meetod ehk puru kasutamine. Mainitud meetodit tuntakse hillbilly nime all. Näppude vahel rullitakse niiskest purust paraja suurusega kuul, mis asetatakse ülahuule alla. Antud meetodi kasutamiseks on tootjad välja arendanud ka spetsiaalsed abivahendid puru asetamiseks ülahuule alla. Eestlaste seas on levinud omavalmistatud “kahurid” – väikesed süstlad, millel on ots ära lõigatud. Paljud traditsioonide jälgijad nimetavad abivahendite kasutamist aga snusi narrimiseks.
Moodsam ja tänapäevasem on noorte/ kontoriinimeste seas levinud patjade kasutamine, mis asetatakse samuti ülahuule alla, kuid on tunduvalt puhtam. Spetsiaalsed väiksemõõdulised padjad on väljatöötatud ka naisterahvaste tarvis, kes moodu stavad snusi tarbijatest ca. 10%.

Olukord Eestis
Eestis hakkas snus levima peale taasiseseisvumist, kui elavnes kontakt Eesti ja Rootsi vahel. Pikka aega oli snusi võimalik osta ka Soome sõitvatelt laevadelt, kuid tänaseks on seal müük lõpetatud.

Peamised tarbijad Eestis on tavakodanikud, kes said oma Rootsi tuttavate kaudu esmased kontaktid snusiga. Kiirelt levis snus ka spordiringkondades tänu oma tunduvalt vähem tervist laastavale toimele kui seda on suitsetamine. Näiteks enamik Skandinaavia suusakoondiseid pidid antud tubakatoodet tarbima.
Tänu oma ohutumale mõjule hakkas snus ka noorte seas levima. Kuid sellist populaarust nagu vesipiip või isegi snuff, pole ta võitnud tänu halvale kättesaadavusele.

Eesti meediast on läbikäinud uudiseid, kuidas koolis on alaealised nende toodetega vahele jäänud ja kuidas meie suusakoondise tipud loobusid snusi tarbimisest.
Samas sportlikes ringkondades on snus kui suitsetamise aseaine populaarne tänaseni.
Kuidas snus levib Eestis

Eestis pole seda toodet tohtinud kunagi müüa – eriti veel täna, kui kuulume Euroopa Liitu. Samas on snus Eestis viimastel kümnenditel liikunud käest kätte. Tarvitajad on Rootsist või laevadelt alati varud kaasa ostnud. Mitmetes ringkondades on see Rootsi külastajate seas nn. “kohustuslikuks ostuks.”

Kuna tollieeskirjad EL-i liikmesriikides liikuvale reisijale ei anna teavet snusi sissevoe kohta Eestisse, tegin vastava päringu Maksu- ja Tolliametile.

Vastus küsimuse, kuidas on reguleeritud snusi sissevedu Eestisse:

“Huuletubakas (Rootsi niisutatud pulbertubakas - snus) on suitsuvaba tubakatoode, mille käitlemine on Eestis keelatud vastavalt Tubakaseaduse § l 24, mis sätestab, et närimistubakast erineva suitsuvaba tubakatoote käitlemine on keelatud. Käitlemiseks loetakse tubakatoote valmistamist, töötlemist, pakendamist; tubakatootega kauplemist ja tubakatoote hoidmist, ladustamist või edasitoimetamist kaubanduslikul eesmärgil või kaubanduslikus koguses. Füüsilised isikud võivad reisijana seda Eestisse kaasa tuua omatarbeks ja mittekaubanduslikus koguses, sellisel juhul ei ole tegemist käitlemisega. Kindlat piiri omatarbe ja kaubandusliku koguse vahel ei ole sätestatud, kuid üldiselt võib öelda, et suuremad kogused kui 1 kg toovad huuletubaka puhul kaasa tollikontrolli suurema tähelepanu.”

Seega võib Rootsit Eestisse saabuja maale tuua nt. 20 karbi lös snusi või 40 karpi portion snusi. Keskmisel snusi tarbijal jätkub sellisest kogusest mitmeks kuuks, kuna snusi kogus, mis kulub, on tavaliselt väiksem kui sama ajaga kuluv tarbitav sigarettide kogus.

Mida arvavad kasutajad
Küsisin kahelt snusiga kokkupuutunud noorelt mehelt nende mõtteid antud tubakast.

Millal sa esimest korda snusist kuulsid?
Valter: 1999. aastal nägin teisi treeninglaagris kasutamas ja siis mulle räägiti sellest.
Remo: Esimest korda kuulsin snusist umbes 2001 aastal, kui ma olin 15-16, seda muidugi Spordikooli treeninglaagris.

Millal sa esimest korda snusi tarbisid?
Valter: 2001. aastal põhikooli lõpetades, eksamiteks oli hea õppida, kui padi oli all.
Remo: Seal samas Spordikooli laagris. Proovisime siis muda (lös snus ehk puru - autor), mis jättis suhteliselt halva mälestuse, kuna neelasin alla natukene ja see tegi südame pahaks.

Kui tihti sa snusi tarbid?
Valter: Snusi tarbin igapäevaselt. Kuigi viimased aastad on läinud see järjest ku lukamaks ja Euroopa Liidu piirangute tõttu raskemini hangitavaks
Remo: Tarbin siis, kui kellelgi on. Ise endale ostnud ei ole, kui välja arvata üks 2004 aastal toimunud Rootsi reis, kus lasus lausa kohustus osta, kuna seda oli lihtsalt igal pool. Kuid üldiselt võibolla aasta peale tuleb kuskil 12 tarbimiskorda.

Mida sa tead snusist?
Valter: Aastate jooksul olen selle kohta palju lugenud. Kõik kättesaadav teave peaks snusi kohta loetud olema ja seda on olnud palju.
Remo: Snusist ei tea suurt midagi, tean et tegu on tubakatootega,

Mida arvad snusi tarbimisest üldiselt?
Valter: Enda mure kas tarbid! Teisi see ei kahjusta ega häiri ja kahjulikkust pole suudetud täpselt tänaseni tõestada. Millegipärast aga on kõik selle müümise vastu.
Minu nikotiinivajaduse see täidab ja ma ei pea suitsetama.
Remo: Minu meelest on snusi tarbimine positiivsem kui suitsetamine . Lisaks on see saanud osaks juba põhjamaade kultuurist ning kuna Eesti koguaeg tahab Põhjamaade moodi olla, siis tuleks see siia ka müügiks tuua. Muidugi ei tea, kas on tehtud mingeid uuringuid, mis mõju snus tervisele osutab ja kas üldse osutab. Seda tahaks teada, kuna siis oskaks paremini seisukohta võtta, kas tasub seda kasutada rohkem või ei.

Rootsi ühe tuntuima snusi interneti-kaupluse reklaamvideo