Mõned vanad kirjad

Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest;Areeni modernromaani VIII osa

Kui Arno emaga Seewaldisse jõudis, oli doktor Liivi vastuvõtt juba lõppenud. Ka doktor ise oli juba lahkunud; arstikabinetis istus küll veel õde, kes täitis mingeid haigekassa pabereid ja tundis Arno vaevata ära.

“Kas teil rohtu veel jätkub?” küsis vanem daam, kes mõjus Arno emale väga, väga usaldusväärse põlvkonnakaaslasena. “Doktor Liiv pidi minema koosolekule, teate isegi, kui tähtis on praegu erakonnas olla.”

Arno tammus arstikabineti uksel jalalt jalale ja vaatas, kuidas ema lobiseb mingi mutiga. Viimased päevad olid olnud päikesepaistelised, aga miski häiris. Võibolla olid need doktor Liivi kirjutatud rahustid, võibolla arusaamine sellest, et see, mis tegelikult juhtus, jääb lõpuni teadmata. Võibolla ei juhtunudki midagi? mõtles Arno. Võibolla ma lihtsalt kaotasin purjuspäi oma mapi, rahakoti, juhiload, võtmed ja pintsaku ära?

“Ma olen kirjanik! Ma olen kirjutanud 400 pornonovelli!” karjus järsku kile mehehääl koridoris. Arno nägi ukse vahelt, et kedagi lohistati mööda.

Arno ja ema väljusid majast ja läksid trolli peale. Auto seisis endiselt Inessa maja ees kesklinnas, sest võtmed olid kadunud. Tõenäoliselt oli klaasipuhastaja vahel parkmistrahvi kviitung; või oli vana väsinud Sierra juba ära viidud?

*

Just samal hetkel sisenesid ühte kesklinna notaribüroosse kaks meest ja üks tolgus. “I ne zabud, huijobištše, tebja zovut Arno!” ütles esimene neist. “Teed täpselt, nagu mina ütlesin,” lausus teine. “Näitad passi, kui kästakse, ja oled vait muidu.”

Kuus minutit hiljem tõestas notar lõdvalt passe vaadeldes isikusamasuse, luges ette osa lepingust, küsis, kas on küsimusi – esimene mees lõi tolgust sealjuures igaks juhuks laua all jalaga – ja andis kolm eksemplari lepingut allakirjutamiseks. Üksteist minutit hiljem oli 7,2 hektarit maad Viimsi vallas läinud eraisik Arno Kase käest OÜ Euforija omandusse (vastutavad isikud Hodža Mehmet-oglõ ja Viktor Meritäht). Kinnistu (sihtotstarve: elamumaa) ostu-müügileping viidi kõrvaltuppa köitmisele.

*

Arno, tema ema, Hodža ja Viktori (rääkimata tolgusest, kellele anti 100 krooni koos käsuga kiiresti jalga lasta) edasiste tegude kirjeldamine on hullem kui rääkida taksosabast 80ndate Tallinnas. Milleks? Palju mõttekam on vaadata, mida teeb väike must kass suures ja tühjas kesklinnakorteris. Me oleme temaga juba kohtunud, aga siiski. Ta ei ole harilik kass.

Kass pani küüned elutoa sektsioonkapi sahtli vahele. Sahtlil polnud käepidemeid, nii nõudis avamine suurt pingutust. Kuidas inimesed seda lahti teevad? mõtles kass. Neil ei ole ju selliseid küüsi.

Sahtel oli täis pabereid, raamatuid, kaustikuid. Lihtne kass ei saa endale lubada lugemist, kui pererahvas kodus on. See oleks kahtlane. Aga ikka tahaks. Kass võttis ette esimese kirja.

*

Kallis Ivar.

See, mida Sa mulle eile rääkisid, oli väljakannatamatu. Normaalne inimene ei saa nii mõelda. Ära arva, et ma ei tea, et igasugu asju on olemas. Ma ei ole sulle julgenud rääkida, et mu tädi esimene mees oli pederast, saad aru küll! Ma saaks sinust ka aru, kui sa oleks selline pervert, sa oleks ju selline armas pervert, ma võiksin sulle andeks anda! Aga nüüd ma ei tea. Kas sa kujutad ette, mida lapsed mõtlevad, kui nad suureks saavad! Olgu, meie poeg on praegu ju ainult seitsmekuune, aga ta saab ka kord meheks!

Ma ei teinud nalja, kui ma ütlesin, et sa pead doktor Liivi juurde minema. Mõtle järele, enne kui sa hakkad selliseid asju ette võtma, palun!

Sinu Aili, ikka veel armastades…

*

Akantusornament ja nartsissistlikud motiivid Käru kiriku altarilina tikandites. Kursusetöö teaduslikust ateismist. Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakond, 1982. Juhendaja dots. Hillar Palamets. (Kass lükkas selle kausta sahtlisse tagasi.)

*

Tere õde Inessa!

Ma ei saa sind praegu millegagi rõõmustada, sest ka mulle ütles dr. Liiv, et parem on seda asja teha välismaal või Lätis, aga ta uurib, kas Tartus Maarjamõisas siiski keegi seda ette ei võta. Niipalju on selge, et see ei ole enam keelatud. Muide, kas sa tead, et valuutapoes on müügil puudreid, millega saab habeme täiesti är a maskeerida, paariks tunniks vähemalt? Käisin just ühel peol, mul oli nii ilus kleit. Sa ei ole vist proovinud kõrgeid kontsi kanda? See on küll õudne, mul olid jalad verised. Samas, mehed olid hüsteerias!

Aga peame sidet!

Kristel, 2.05.87

*

Tere Ivar,

ma ei ütle sulle enam kallis, sest see, mis toimub, on olnud väljakannatamatu. Minu arust oleme me ju ametlikult ikka veel abielus! Kas sa ei saa aru, et sinu rumal fantaasia ja perversne vastutustundetus on tõuganud mind sama hästi kui mülkasse! Me ju leppisime kokku, et sa lähed kuhugi mujale oma lolle ideid välja elama ja ei tülita mind ja lapsi, vähemalt mitte siis, kui sul on mingi loll kleit seljas! Tegele oma akantusmotiivide ajalooga, kurat! Kas sa kujutad ette, mida kõik räägivad! Miks mina pean seda taluma! Milles ma süüdi olen?

Aili, vihane!

*

Hei Kristel!

Nüüd on uus aeg alanud! Mul on nüüd peaaegu päris rinnad, ja mulle tundub, et lapsed said asjast lõplikult aru. Neil on nüüd minu näol uus ja lahe ema, see eelmine viidi viinaravile ja vanemlikud õigused võeti talt ka ära. Ja ega nad ei kahetse, Aili oli viimased paar aastat täiesti väljakannatamatu, vastik, väikekodanlik armukade elukas, kes ei saa aru, mida ma tegelikult tahan. Ta ei saanud aru, mida tema mees tahab, paras talle siis!

Ja kuidas sul on? Kas hormoone sööd? Habe kasvab veel? Metalit kuulad? Õlut jood? Peaks sinuga vanatüdrukute õhtu tegema!

Kõrged kontsad on muide ilgelt mõnusad… Ja Angelo tegi mulle abieluettepaneku… Ja ma saan varsti uue passi! Kas sa tead, et nüüd on Eesti passis isikukood ja naistel algab see neljaga?

Inessa, 23. mai 1993

*

Uksekell helises järelejätmatult. Kass pingutas, et sahtel kuidagi kinni saada ja peitis end seejärel raamaturiiulisse Loomingu Raamatukogude hunniku taha. Ta kartis, et kassipüüdjad tulevad.

Uksekell helises veelgi väljakannatamatumalt, akna taga liikus hiiglaslik rünkpilv.