Moodne maja : Savist ja põhust kindlus
Kui Piritale, TOPi hotelli kõrvale ehitusplatsile hakkasid saabuma koormad põhupakkidega, pärisid naabrid ümbruskonna funkvilladest, millal ka lehmad ise saabuvad. See on vaid meie ehitusmaterjal, rahustas majaomanik.
Praegu, viis aastat hiljem on Eestis teadaolevalt nelikümmend põhumaja, osa neist küll suvemajad-saunad-abihooned. Maailmas on põhumaju ehitatud sestsaadik, kui 19. sajandi lõpus leiutati põhupakkemasin. Huvi selle loodust säästva, kodumaise ja odava ehitusmaterjali vastu aina kasvab. Põhuehituse teemalised koolitused lähevad täissaalidele, kuid ometi riskivad põhumaja endale ehitada vaid üksikud ökofriigid. Las kolm põrsakest ehitavad põhust ja roost maju, meie karmis kliimas need aga kivi ja palgi vastu ei saa!
Tegelikult saab väga hästi, ütleb säästva eluviisi koolitaja ja loodusehitaja Sven Aluste. Ta ise elab naise ja nelja lapsega endaehitatud põhumajas neljandat talve, on osalenud põhumaja ehitustel Saksamaal ja Belgias, Eestist rääkimata. Ja kummutab üksteise järel põhumajaga seotud levinumaid müüte.
Kehv soojapidavus. Alustel kulub 100ruutmeetrise maja kütmiseks 8 ruumimeetrit puid. Tema naabruses asuv palkmaja vajab kütet kõvasti rohkem.
Hiired. Nende kohta päritakse koolitustel vahest kõige sagedamini. Tegelikult on põhu- või roopakid nii tihedalt kokku pressitud ja üle krohvitud, et sein on sama hiirekindel kui mis tahes muu materjal. “Hiir pääseb põhumajja ainult siis, kui uks lahti jätta. Hiired pääsevad igasse majja, ka betoonmajades on hiired, samuti kivivillast ja penoplastist majades,” ütleb Sven Aluste.
Tuli. Katsetused näitavad, et põhumaja põletada on väga raske. Viini ülikoolis tehtud katsetel sai mõlemalt poolt viiesentimeetrise savikrohvikihiga kaetud põhupakkidest seinamoodul tuletundlikkuse klassiks B2 (halvasti süttiv) ja tulepüsivuse klassiks F90 (püsis süttimata 90 minutit). Ses osas sarnaneb ta puitkarkassmajaga või on isegi parem. Eraldi immutamist põhupakid ei vaja, sest materjal on nii tihedalt kokku pressitud ja krohv ei lase hapnikku läbi.
Niiskus. Looduslik savikrohv toimib konservandina.
Tuul. Nagu põrsakeste loos – lükkab maja ümber? Põhupakid on iga kahe rea tagant koormalindiga kokku tõmmatud, puupiigid sisse taotud. “Üksteise peale laotud pakid pole veel maja, vaid põhuhunnik,” lisab Aluste, “krohv nii sees kui väljas jäigastab konstruktsiooni.”
Ent põhumajal on ka miinused.Ehitada tuleb kiiresti – “nagu orav” –, et ehitusmaterjal vihma kätte ei jääks. Või peavad kilerullid kogu aeg käepärast olema, sest vihmapilv võib Eesti suvetaevasse ilmuda ootamatult. Kui on käepärast kuiv katusealune, kuhu kaks koormatäit põhupakke ladustada, pole probleemi. Seetõttu soovitabki Aluste kõigepealt valmis ehitada maja katuse, et selle all rahulikult põhku laduda.
Naelad-kruvid. Riiulite-maalide seinale kinnitamisel peab täpselt teadma, kuhu on peidetud tala, millesse naelad-kruvid kinnitada. Teine võimalus on jätta tala nähtavale või märkida kuhugi puitraamistiku paiknemine. On olemas ka spetsiaalsed suured põhutüüblid, aga need on väga kallid.
Aknapesu. Kuna aknaraamid on savikrohvi uputatud, siis saab krohv akende pesemisel iga kord märjaks.
Ehitajate nappus. Põhumaja ei saa tavaliselt ehitusfirmalt võtmed-kätte-printsiibil tellida. Esiteks on ehitajaid raske leida (ja kui leiabki, siis küsivad nad hingehinda), teiseks tahab põhumaja ehitamine loovat lähenemist, mida palgalistelt töömeestelt ei saa. Näiteks saab seinu silendada tavalise murutrimmeriga.
Veel üks asi – kellele miinus, kellele pluss: elektromagnetkiirgus ei tule savikrohvist läbi. Seetõttu on ka mobiililevi majas tavalisest kehvem.
Aga miks neid maju siis ikkagi nii vähe on?
Tooraine vähesus. See ongi peapõhjus – põhku ega roogu ei kasvatata meil ehitusmaterjalina. Huvilisel endal tuleb leida talunik, temaga kokku leppida ja talle selgeks teha, kui suuri pakke ja kui tugevalt pressituna tarvis läheb. “Nii ei ole, et täna tuleb mõte, homme lähen poodi, ostan põhupakid ära,” ütleb Sven Aluste.
Hind. Kokkuvõttes ei pruugi põhumaja ehitus palju odavam tulla kui “tavalisel” majal (sõltub tegija soovidest), kuid roog ja põhk ise moodustasid ainult kaks protsenti Sven Aluste maja maksumusest.
Odavamaks teevad põhumaja loovad ja loodust säästvad lahendused: ökosõbrad eelistavad taaskasutatud materjale pluss oma tööjõudu pluss oma metsa.
Kui tavalise maja keskmine küttekulu on 250 kilovatti ruutmeetrile aastas ja uuselamutel 100–150 kilovatti ruutmeetrile, siis korralikult ehitatud põhumaja kütteenergia vajadus on 50–70 kilovatti ruutmeetrile aastas.
Põhumaja pole lihtsalt kinnisvara-arendus, vaid elustiil. “Ise ehitamine on tore. See on teraapiline protsess ja käib tihtipeale talgute korras. Mine vaata põhumaja juures toimetavaid inimesi, kõik on rõõmsad.”
Enesetunnet tõstab ka teadmine, et ökoloogiline südametunnistus jääb puhtaks. Põhupaki valmimiseks kulub kordades vähem energiat kui näiteks kivivillal, kõige suurem kulu on sidumispaela tootmine.
Savikrohv
Savikrohv sees ja väljas, paksus 3–10 sentimeetrit. Tegelikult piisab 2 cm paksusest krohvikihist välispinnal.
Seinad
100ruutmeetrisele majale kulus 1000 pakki ehk kaks veoautotäit. Kui ise vedada, siis sõiduauto järelkärule mahub 30 pakki. Põhu-roopakkide hind on kuni 2% ehituse hinnast.
Aknad
Tavalised puidust pakettaknad. Pakettaken on uputatud savikrohvi sisse.Hoone seminaride ja koolituste tarbeks■Põhiline ehituse aeg mai – september 2008 (4 kuud).
■Ühekorruseline, karkassita, roo- ja põhupakimaja.
■Savikrohv sees ja väljas, 3–10 cm.
Energiakulu talvel 2008/09
■küttepuid kulus 4,4 m3
■keskmine temperatuur 20 °C
■suhteline õhuniiskus 54%
■lisaks elekter ja vesi
