Kinnisvarabuumi laineharjal joosti Tornimäe 7 korteritele tormi. Kõrgema korruse “ateljeed” läksid oksjonil kaubaks hinnaga 125 000 krooni ruutmeeter.
Aga nüüd on maja asukatelt hakanud kostma nurinat, et tornis polegi elamine nii hea ja mugav, kui eeldada võis. Lifte on suure hulga korterite peale vaid kaks (Swissoteli kõrvaltornis on neid koguni seitse!) ning seda tuleb oodata nagu ühistransporti. Trepid on kitsad. Aknaid lahti ei käi, mistõttu värsket õhku napib. Ühe elaniku sõnul meenutavad kinnised aknad olustikku Arnold Schwarzeneggeri filmis “Total Recall”, kus Arnold püüab Marsil inimesi päästa lämbumise eest, mille tooks kaasa akende avamine.
Ventilatsioon küll huugab, kuid sealt võib tulla tubakavingu või ehitustolmu. Tuletõrjealarm huilgab tihti isegi keset ööd.
Tegu polevat kaugeltki kvaliteetse ja ihaldatud pilvelõhkujaga, mis vääriks “Tallinna Empire State Building'u” tiitlit. Tornimäelaste folklooris kannab maja hoopis “rotikäikudega ühiselamu” nime.
Maja asukad arutlevad isekeskis, et üürnikud on õnneseened, omanikud peavad aga koos selle “õnnetu majaga” surema, sest kinnisvara on ostetud liiga kallilt.

Sõidame Svetlanaga 19. korrusele. Tallinnale avaneb suurejooneline panoraamvaade. Liftisõit on sellel ennelõunasel ajal kiire. Kuid tipptundidel ehk hommikul, lõuna ajal ja õhtul olla nii, et kui elanik tahab liftiga alla või üles sõita, tellib ta lifti ette ära nagu takso. Siis jõuab ta rahulikult tassi kohvi juua, meikida ja riidesse panna, kuni lift lõpuks ette sahiseb. Hea õnne korral mahub ta ka sinna sisse (Tornimäe 7 liftid on küll suuremad kui Lasnamäe paneelmajadel, aga kui Lasnamäel on üks lift 36 korteri peale, siis Tornimäel üks lift 90 korteri peale!), sõit kulgeb aga nagu trammiga Koplisse: peatus igal korrusel.

Millised mured ja rõõmud on tornimäelastel veel ning mida arvab neist arendaja, loe Ekspressi tasulisest versioonist.