Mõrv Viru-Jaagupi metsade vahel
“Kas te kuulsite midagi sel ööl?”
Mees kollase maja õuel muutub mu küsimuse peale morniks.
“Ma tulen hilja töölt, siis on mul hea uni ja ma ei kuule mitte midagi!”
“Pauk oli ju siinsamas metsaservas, sada meetrit majast!?”
Mees ei vasta, kohmerdab auto ümber, suur must koer tiirutab aiaväravas.
“Tõesti mitte midagi ei kuulnud!?”
Mees ajab selja sirgu ja valged hambad välguvad habemes.
“Kurat, te kõik elate mul seljas! Ma ütlesin uurijale ka – mul on puust maja, kui sellele tikku näitad, siis läheb, nii et käriseb! Kümme aastat tahaks veel hea meelega elada!”
Keerab selja ja kaob.
Viimane juunipäev möödunud aastal oli kõrvetavalt kuum. Margus on ostnud sellesuvised esimesed värsked kartulid, istub sõber Tiidu juures aias ja grillib lõhet.
Margus on Tiidust kaks päeva vanem, nad on käinud koos koolis, sõitnud koos motikatega, jetidega, kelkudega. Viimastel aastatel on nende põhiline ajaviide jaht.
Neil on täpselt ühesugused, jahipidamiseks kohandatud autod. Kliirens kõvasti tõstetud, vintsid ja difrilukud peal, kast taga. Nad on ehitanud mõlemad endale ulukite nülgimise ja töötlemise ruumid. Mõnel teisel pole nii uhket vannituba ka!
Sel kuumal teisipäevaõhtul hakkab kell kümme saama, kui Margus on lõhega ühel pool, tõuseb püsti ja teatab, et käib tiiru metsas. Vaatab, kas loomi on ja ega püssiga võõraid ringi ei liigu.
Sõidab koju, tõmbab jalga jahipüksid ja -saapad, võtab püssi ja binokli, istub hõbedasse kastiga Toyotasse. Ja teeb veel kõne kohalikule politseinikule Margus Kotterile.
“Lähme teeme ühe tiiru metsas!”
Kotteril pole aega ja Margus läheb üksi.
Samal ajal on metsas teisigi mehi. Üks nendest, Vinni jahisektsiooni esimees Kalmer Visnapuu helistab Margusele mõne aja pärast ja ütleb, et “Aitab kah! Mets on tühi, ma lähen koju.”
“Ma sõidan veel väikse tiiru,” vastab Margus.
See on 23.45 paiku. Kuumale päevale järgnevas jaheduses hakkab kraavikallastel vonklema udu.
Järgmisel hommikul pool kaheksa võtab Tiit Rakveres Pihlaka söögikohas ette pudrukausi ja kohvikruusi. See on Tiidu ja Marguse igahommikune komme alustada päeva. Kuhu Margus küll jääb?! Tiit vaatab kella. Telefon on kummalisel kombel postkastis (kus ta tavaliselt ei ole).
Kodus ei osata hommikul midagi halba arvata. Margus on ennegi metsast hilja tulnud ja vara tööle läinud. Imelik ainult, et ta jahiautoga tööle läks, väike auto seisab maja ees.
Päev edeneb, Margusest ei kippu ega kõppu. Tiit helistab sõpradele, keegi pole Margusest midagi kuulnud. Marguse ema ja õde helistavad vastastikku sõpradega, ärevus kasvab.
Äkki on metsas vaatluspukist alla kukkunud? Jala välja väänanud? Igasugu mõtteid tükib pähe.
Poisid sõidavad metsa, hakkavad jahimaid ja söödakohti läbi sõitma. Nelja-viie ajal õhtul leitakse Marguse auto külavaheteelt. See seisab sadakond meetrit kollasest vanast majast, kus must koer väravas tiirutab. Sel kohal on ilus nimi – Viiulikael.
Siis leitakse vereloik – mõni meeter teest eemal. Kutsutakse kohale politsei, hakatakse metsa läbi kammima.
Kuni ükskord viie paiku õhtul jookseb kuum juga meestel üle selja.
Kuul rinnas, lamab põõsasse lohistatud Margus RMK märgi all Vinni jahiseltsi alal kraaviserval, jalad püsti, püss ja telefon ära võetud, binokkel eemal võsas.
Marguse sõbrad on kõik kohalikud kõvad tegijad. Sõidavad piisonisuuruste autodega, juhivad firmasid ja kupatavad ringi kelkudega ja teevad igasugu muud ekstreemi. Sedasorti mehed, kes luuletusi ei kirjuta. Aga Marguse ärasaatmisel nutavad nad nagu lapsed.
Ja kui nad eelmisel päeval hauda kaevasid, oli kalmistuvärav autodest umbes, nagu oleks surnuaiapüha või laulupidu. Margus oli neile väga hea sõber.
Paar-kolm päeva, ja politsei lööb asja klaariks, arvatakse sel jubedal ööl. Midagi ei näi siin olevat üle mõistuse.
Esimene variant – Margus sattus metsas ringi sõites salaküttidele peale, jättis auto seisma, tuli korda looma, ja sai matsu ära. Või sattus konkurentide peale, kes maksku mis maksab tahtsid sama jahimaad, millele kandideeris Margus.
Viru-Jaagupi ei ole neljasaja tuhande elanikuga Tallinn, kus on raske kurikameest üles leida. Viru-Jaagupis on täpselt teada, mida keegi teeb.
On teada, et keegi helistas kellelegi mõrvaööl: Margus sõidab üksi Voore mõisa poole! Mispeale keegi (ise varem salaküttimiselt tabatud mees) mehi kaasa kutsus ja metsa varitsema läks.
On teada, et keegi tiirutas mõrvaööl ATVga sealsamas metsas. On teada, et keegi pani kuu aega varem põlema Marguse vaatluspuki.
Mõni aeg hiljem jäädvustab valvekaamera kamba ATV-mehi Marguse söödapaigas. Suitsetav ja õlut trimpav seltskond lindil ei kuulu Vinni jahtkonda, pukk aga on Vinni jahimaal.
Margus taotles endale Roela jahtkonnas 13 000 hektari suurust jahimaad, seni hooldamata ala, kus aegajalt pauke kostis ja kus selliseid mehi ringi hiilis, kellel on küll püss, aga pabereid mitte. Kontroll jahimaa üle hakkas salaküttide käest Marguse kätte minema.
Helistan Marko Pomerantsile, kellel Rakvere mehena võiks olla motivatsiooni, et kodukandis mõrvarid kiiresti kinni saaks võetud.
Pomerants räägib, et temal pole siin kedagi tagant susida. Tema loodab oma proffide peale. Need teevad kõik korralikult tööd ja osa mõrvalugusid on lihtsalt keerulisemad, neid lihtsalt uuritakse kauem, ja kõik.
“Politseinikud tulid mõrvapaigale, loopisid metsaaluse konisid täis ja hakkasid pärast neidsamu suitsukonisid kilekotti toppima!”
Marguse sõbrad on uurijatest rääkides kurjad nagu herilased.
“Vaevalt et siin nüüd midagi kinni püütakse mätsida, pigem on nad saamatud ja laisad.”
“Mul oleks hea meel, kui mind ka keegi küsitleks. Keegi ei küsi, keegi ei uuri! Täitsa närvi ajab juba!”
“Minu käest ei ole ka keegi midagi küsinud!” imestab Marguse naine. Ta hoiab sabast kaheaastasel tütrel Arabellal, kes hüppab diivanil üles-alla ja asjast veel praegu midagi ei taipa.
Marguse ema on aeg-ajalt ise helistanud, et ennast uurijatele meelde tuletada, ja saanud traditsioonilisi mittemidagiütlevaid vastuseid: uurimise huvides ei saa me midagi rääkida.
“Kurat, ma tegin politseile viie minutiga pika nimekirja inimestest, keda võiks üle kuulata! Nad pole midagi teinud!” Marguse sõber, kes Margust metsas otsis (ja ta ka leidis), ennast tagasi ei hoia.
“Politsei magas maha kõige magusama aja, alles kahe nädala pärast hakkasid liigutama! Alati on neil mingi jama, küll ei ole aega, küll ei ole inimesi, ja mida kõike neil ei ole! Kui ikka ise pätti kinni ei püüa, pole lootustki, et asi laheneks. Ja kui ise hakkad püüdma, siis oled lõpuks muidugi süüdi ka!”
Marguse sõbrad on pidanud plaani teha kahte asja. Esiteks panna välja vaevatasu vihje eest, mis uurimise võiduka lõpuni viiks. Ja teiseks – muretseda endale väiksemat sorti relv. Juhuks, kui püssiga tont metsas vastu tuleb.
“Pika püssiga on palju kohmerdamist. Ei saa pätile kiiresti vastu!”
PS Kuulnud, et EEs on teoksil lugu üheksa kuu tagusest mõrvast Järva-Jaani kandis, võttis Ida Prokuratuur üle kuulamata tunnistajatega kiiresti ühendust ja kutsus nad järgmiseks nädalaks seletusi andma.
Alati ei lähe kõik soovide kohaselt
Vastab kriminaalmenetlust juhtiv vanemprokurör Sirje Merilo:
Miks pole kuulatud üle Altrofi sõpru, kes võiksid asja kohta seletusi anda?
Politsei on nende sõpradega algusest peale kontaktis olnud ja nende info ära kuulanud. Juhul, kui keegi arvab endal olevat olulise tähtsusega infot, siis loomulikult oleme valmis neid ära kuulama.
Kas keegi on seoses mõrvaga kinni peetud ja vahi alla võetud?
Ei ole.
Kui tõenäoline on salaküttide seos mõrvaga?
Selle võimalusega on arvestatud.
Uurimine on väikest kohta arvestades kauaks venima jäänud. Missuguseid vigu on tehtud menetluse käigus?
See on hinnanguline. Kahju tõesti, et kohe samal või järgmisel päeval ei olnud meil süüdlast võtta. Kahuks paljudel juhtudel ei lähe kõik soovide kohaselt. Menetluse vigadest ei oska midagi välja pakkuda. Võib-olla alles siis, kui süüdimõistev otsus on jõustunud, saab hakata analüüsima, kas ja kui valel teel alguses oldi.
