Pärt Peterson
ei suutnud möödunud reedel varjata oma rusutust. Ta oli šokeeritud 9aastase Narva koolitüdruku
Varvara Ivanova
vägivaldsest surmast. Teade ehmatas teadlast sedavõrd, et Pärt Peterson uuris Tartu Lastekliinikust, kas tüdruk on tõesti „meie Varvara”. Varvara surm ei mõjunud rängalt mitte ainult Petersonile, vaid tervele Tartu Ülikooli molekulaarpatoloogide töörühmale. Nii inimeste kui ka teadlastena, sest Varvara — “meie Varvara“ — harvaesineva haiguse tagamaade selgitamine on Eesti teadlastele juba kolm aastat tööd andnud. Ja annab edaspidigi. Kolm päeva pärast Varvara surnukeha leidmist ütleb professor Peterson, et tal on kummaline juhtunule mõelda: “Inimene, keda me uurime — me ei uuri ju palju inimesi, — on nüüd hoopis teises kontekstis.” 2002. aastal sündinud Varvara Ivanoval tekkisid kahekuuselt suuümbrusse ja limaskestadele punased punnid. Meditsiiniõest ema ning sanitarist isa pidasid seda esiti allergiaks, kuid perearst saatis tüdruku Tartusse uuringutele. TÜ molekulaarpatoloogid tegid rakuuuringu põhjal kindlaks, et Varvara immuunrakud on defektiga. Tüdruku organismil puudus võime võidelda seeninfektsiooniga. Seen nimega
Candida albicans
põhjustas Varavara nahal väikeste punetavate kühmukestega lööbe, mis levis suus, nahal, küüntel ja söögitorus. Eesti teadlased konsulteerisid ka Londoni kolleegidega ning seejärel panid Tartu Ülikooli Kliinikumi lasteaarstid seitsmeaastasele Varvarale lõpliku ning kogu maailmas harvaesineva diagnoosi — krooniline naha ja limaskesta kandidoos. Teadaolevalt oli Eestis sel ajal veel vaid ühel lapsel sama haigus. Diagnoosi saamise hetkel ehk 2009. aasta lõpul oli Varvara seisund juba raske: nägu oli tihedalt kaetud punaste mädavillide lööbega, see oli edasi kandunud pähe, kaelale, jalgadele. Lisaks olid Varvara neljal sõrmel küüned deformeerunud… Varvara haiguse leevendamiseks oli tarvis kiiresti õiget ravimit…  Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist