Muinasjutu hävitamine

Bioloogidest vanemate tütrena on mu elu olnud lapsest saati loodusega seotud. Pärast koolitunde möödusid päevad mererannal binokliga linde jälgides. Bioloogi karjäär mind siiski ei ahvatlenud – see oleks tähendanud ülikooli- ja linnaelu. Ja linnas ei ole ju võimalik elada!

Linnuharrastus viis mind kokku mu abikaasaga ja meie retked suundusid ikka sagedamini Ida-Soome ürgmetsadesse. Iidsed sammaldunud kuusikud, põlismännikud ja sood said omaseks. Lõpuks leidsime endale sinnakanti eluaseme.

Keskkonnakaitsega me aktiivselt ei tegelnud, kuni tekkis küsimus meie kodu ümbritsevate viimaste põlislaante säilimisest. Need olid riigimetsad ja tundus arusaamatu, et Soome riik pole nõus nii ainulaadseid objekte kaitse alla võtma. Tegu oli ju üksnes pisikeste oaasidega ohtrate noorendike ja lageraiete vahel.

Metsaamet keeldus asja arutamast ja laaned paistsid olevat hävingule määratud. Asi nõudis avalikustamist. Selleks läks tarvis raietööde peatamist, inimeste astumist metsamasinate ja puude vahele. Sellega me palju ei tegelnud, kettidega ennast puude külge ka ei aheldanud – tööd jätkus ka metsakaitsjate majutamise ja transpordi korraldamisega. Hiljem lõime kaasa kirjutades, pildistades ja maastikul patrullides. Kõige väärtuslikumad alad võeti lõpuks kaitse alla.

Möödus veel kümmekond aastat Ida-Soome metsade vahel, kui hakkasime igatsema midagi muud. Ehkki alles jäänud metsasiilud olid uhked, oli neid ümbritsev lageraieala masendav. Ja talved tundusid lõputud: püsiv lumikate tuli maha oktoobris, meetrikõrgused hanged sulasid alles mais.

Vahepeal oli Eesti jälle iseseisvaks saanud ja kuulsime seal käinud sõpradelt selle väikese maa mitmekesisest ja hästi säilinud loodusest. Tulijad olid vaimustuses, nii ka meie oma esimestel reisidel.

Tasapisi küpses otsus. Müüsime oma Ida-Soome elamise maha ja ostsime maja Vormsi saarele. Vormsi oli kütkestav. See on omaette väike maailm, kus kõik on jalgsi ligipääsetav – rannad, okasmetsad, lehtpuusalud, niidud, küla- ja kultuurmaastikud. Eriti torkavad silma maastiku ehedus ja suvilateta rannad. Külast külla kulgevad samblased metsateed on nagu muinasjutust pärit.

Aga muutused on tulekul. Vormsi hakkab astuma tänapäeva majanduse rüppe. Metsamasinad ragistavad lageraiet tehes nagu mujalgi. Mis siis, et väike saar, ei mingit erikohtlemist!

Lageraied on seadusega lubatud – olgu metsa taastumine saare ilmastikutingimustes ja kehval mullastikul ükskõik kui raske. Samuti pole saarel mingeid loodusväärtusi, mida ei leiduks ka mandril. Nii on meile mõista antud.

Looduse seisukohast väärtuslikud objektid pole sageli rahalises mõttes kuigi hinnalised, seega oleks nende kaitsmine pigem hea tahte avaldus kui märkimisväärne majanduslik saavutus. Algul uskusimegi koostöö võimalikkusse ja võtsime ühendust saare erametsades toimetava Lääneranniku metsaühistuga. Meiega ei tahetud isegi kokku saada. Läänemaa Keskkonnateenistus andis mõista, et meie mure on üleliigne.

Pilt on Soomest tuttav. Metsamajandajad ja keskkonnaametnikud poevad seadusesätete taha ja elavad oma ametiposti uhkes kõrguses, suvatsemata istuda rahvaga ühise laua taha. “Raie on seaduslik” ja “tavaline majandusmets” on mantrad, mis lubavad hoiduda mõtlemast valikutele ega luba tolligi järele anda.

Ei jää üle muud kui püüda tuua asi avalikkuse ette. Vormsil õnnestus see elanike allkirjade kogumisega lageraievastasele pöör dumisele. Allkirjade kogumine läks edukalt, sest üle 90 protsendi saare püsiasukatest tuli pöördumisega kaasa. Inimeste toetus andis lootust.

Aasta on möödas, aga Vormsi metsade heaks ei ole tehtud mitte kui midagi. Vald pidi alustama tööd metsamaade teemaplaneeringu koostamiseks. See oleks andnud suunised saare metsade tuleviku kujundamiseks. Planeering oleks võimaldanud paika panna mängureeglid, kus ja kuidas saare metsades tohib toimetada. Valla juhte ei ole asi huvitanud. Ainuke, mis on juhtunud, on see, et saare metsadel ei ole enam kaitsemetsa staatust. Kaitsestaatus ei takista majandustegevust, vaid üksnes keelab üle kahe hektari suurused lageraielangid. Kas oli liiga ränk piirang vallas, kus enamik elanikest on lageraiete vastu?

Väike ja mitmekesine saar oleks ideaalne paik loodusturismile, teadus- ja loodusharidustegevusele. Need annaksid igal juhul tööd palju enamatele inimestele kui masinastuv metsamajandus. Vormsi otsustajate absoluutne huvipuudus nende alternatiivide suhtes on hämmastav. Loodust peetakse millekski enesestmõistetavaks, mis on ja jääb, hävitatagu seda kui palju tahes.

Mulle ei meeldi avalikkuse tähelepanu all olla. Ajalehtede veergudele satub palju valeinfot, eksitavaid rõhuasetusi ja juhuslikke väljatõsteid, millest pole kasu kellelegi. Vastaspool ilmselt nõustuks minuga selles osas. Ometi on olukord sealmaal, et isegi üksikute ülekasvanud salude säilitamine Vormsil ei tule kõne alla. Ilmselt tekitab kellegi kõikumatu positsioon vastupandamatu ahvatluse – üldse mitte arvestada teistega.

Aura Koivisto on seitse aastat Vormsil elanud Soome loodusajakirjanik, kes on Eestis saanud koos abikaasa, loodusfotograaf Risto Sausoga tuntuks kui Vormsi metsade eest seisja.