"Kalevipoeg"?
Tammsaare “Tõde ja õigus”?
Millisest raamatust võiks eestlane kõigepealt otsida endale elamise-olemise alust? Juhatust hetkedel, kui elus tuleb teha tõsiseid valikuid?
Eestindaja ja kirjanik Rein Sepp (1921-1995) pidas selleks teoseks oma tõlgitud mütoloogiliste ja kangelaslaulude kogumikku “Vanem Edda”. Islandlaste eepos talletab kunagise Põhjala rahvatarkust.
Alo Hoidre illustreeritud ja Rein Sepa tõlgitud “Vanem Edda” jõudis Eesti lugejani 1970. aastal. Honorari abiga ostis Sepp Lätimaale Ipiki külla, kaheksa kilomeetri kaugusele Mõisaküla linnast Eglitesi talu. Kolme kilomeetri kaugusele oma isa vendadele kuulunud Vingali talust.
Talust sai Eesti germanistika suurkujule (eestindanud ka eeposed “Beowulf”, “Nibelungide laul”, “Parzival” jm) töö- ja elupaik, aga ka palverännakute siht kultuuriinimestele, Rein Sepa sõpradele, tudengitele, kaasvõitlejatele korporatsioonist Sakala. Külalistega võis Eglitesi talumees Priimat suitsetades ööde kaupa juttu rääkida.
Teeots värvilises udus
Igaüks võis külavaheteelt sammud kuuskederingis peituvasse Eglitesi tallu pöörata. Astuda üle lävepaku suitsunud laega ja seinamaalingutega kööki ning sattuda koos Rein Sepaga argiajast “Vanema Edda” ürgaega, kui elas Üümir ja ei olnud liiva ega merd, ei ühtki maad ega taevast üleval.
Raamatus “Verbum habet Sakala!” (2001) püüab üks Eglitesi sagedasi külalisi Alar Maas välja sõeluda tähtsaimat oma jutuajamistest Rein Sepaga.
“Sepa peamiseks mureks oli mure inimese pärast,” kirjutab Maas, “selle pärast, et oleme kaotamas oma sisemist identiteeti, seda, mis meist üldse inimese teeb.”
Sepp rääkis Maasile, et see identiteet kaob kõikjal, kus on tegu moodsa kultuuriga. Maad võtavad (mõtte)lohakus, pealiskaudsus, hoolimatus ja vastutustunde puudumine. Inimesed ei oska tähelepanu pöörata moodsa ühiskonna ohtlikele külgedele ega end nende eest kaitsta.
“Katse luua homo europicust võib korda minna ja anda jubedaid tulemusi,” vahendab Maas Rein Sepa öeldut.
Ainsaks võimalikuks tekstiks, mis võib meid järjest tihenevas rõõmsavärvilises udus tegelikult toetada, pidas Rein Sepp “Vanemat Eddat”. Erakordset teksti, mis ärgitab kavakindlalt mõtlema ja võimaldab jõuda tunnetuslikult kõrgemale tasemele.
“Tõusid päevaks taas jumalad, tõusis alfide päike, põhja, udude kodusse, põgenes öö, ja aohäältesse tõusis Uulfruuni kasvandik, taevasesse mägestikku pasunamees,” nii ütlevad “Vanema Edda” viimased read (Odini kaarnaloits).
Külalised tühjas majas
Kes oli Rein Sepp?
Ebatavaliselt särav isik.
Suurvaim, kes oli üle oma ajast.
Daamide väsinuks tantsitaja.
Lindprii teeline.
Seda kõike on tema kohta öeldud.
Jaanuarikuu 25. päeval 1995. aastal suri Rein Sepp Eglitesil. Ta maeti oma koju, samblikesse mähkunud vanade õunapuude keskele.
Sepa kasupojale pärandunud talus ei ela sellest ajast saadik keegi. Ämblikud saavad kududa võrkusid, kuhu tahavad. Külalised aga käivad Rein Sepa juures edasi. Needsamad, kes käisid Rein Sepa eluajal ja nende sõbrad, kes suurmeest kunagi elavana näinud pole.
Tulevad Eglitesile heina tegema. Oksi koristama. Sauna ennast soojendama. Õlut jooma. Raamatuid lugema. Hauale küünlaid süütama.
Mitte väga sageli, aga siiski. Nagu vaikne vennaskond. Nagu pisimutukad muumimajas, kui muumitroll talvel magas. Ja nii juba kuus aastat.
Pliidipuid ei tohi unustada
“Ma ei tundnud küll inimest, kes siin elas, aga siinsetest kirjadest, seintest, raamatutest, põrandast, avarusest aimdub midagi nii suurt ja võimast ja lummavat, et tahaks siia ikka ja jälle tagasi tulla ja siinset põhjatut tarkuseallikat võimalikult palju enesesse ammutada,” kirjutab 11. mail 1997 punaste kaantega Eglitesi külalisteraamatusse Merili Metsvahi.
“Nii hea oli olla, et napsu jäi üle,” märgib keegi teine.
“Ma armastan Sind, Rein Sepp, nagu sa oleksid ikka elus, küllap oledki,” kirjutab kolmas.
“Rein ütleks, et asi on joones,” annab Rein Sepa New Yorgis elav õde Maret samas külalistele oma õnnistuse ja tänu talu korrashoidmise eest.
Mis Eglitesi talust edasi saab, sellest ei tea külalisteraamatusse keegi kirjutada.
Pildid seintel.
Jäälilled veranda aknal.
Õhtupäike peatub raamatuselgadel.
Suits tõuseb pragunenud korstnast.
Rasvatihane istub elupuuoksal.
Rein Sepp, kusagil siinsamas.
Rohkem ei olegi vaja.
Rein Sepa kodu oli tänapäeval ainus tõeline muinaspõhja nurgake ida pool Läänemerd, kirjutab Tartu Ülikooli usuteaduse professor Tarmo Kulmar oma õpetaja elupaigast.
Kas ja kui kaua see nurgake ilma Rein Sepata püsib?
Ei tea. Igatahes peab enne Eglitesilt lahkumist puud pliidisuu ette kuivama tooma, sest pole võimatu, et keegi sinna varsti jälle tuleb.
Vaikselt ja kiretult sügavas lumes
uinuks kui mõte: me olime kord
ja ööde ning tähtede sinakas tules
laheneb iidne akord.
On mõeldud ja elatud raskesse sõnna
palveid nii õrnu ja mässavat verd
on valatud kellade pronksi ja kõlla
talluma õitsevat merd.
Ja radu sai lauluga tallatud tuulde,
vaid mõnele jäänud on kivine jälg
ja soove sai naerdud ja suudeldud suule
ja jäljesse surutud jalg.
Nii metsad ja heinamaad, lapsesuu maias,
unenäost võlutud vallatu silm
õhtuses sosinas, suhkruga saias
avanes terve maailm.
Sa tead kord, et range on tähtede saatus,
et pühad on hauad ja peatused teel,
et tähtedest rangem on kodumaatus,
kaks südant üheskoos pühamad veel.
Ma tean nüüd, et pärast me tantse ja käike, P>
meid lunastab valge ja punane roos,
et taevas on ligi, me taevas on väike –
nagu haldjad on muinasloos.
Kord keegi kui laulis ja tõusis ja lendas,
jää särab kui leekivaks pildiks saand viis,
mu mõtted, mu mõtted sa talleta endas
ja koos selleks ööks saame siis.
Rein Sepa luuletus. Saadetud Vorkuta vangilaagrist naisele 9. detsembril 1954. kirjutatud kirjas.
