Ta sai isalt päranduseks osaluse mitmetes firmades. Neist kõige olulisem on üle 90 miljoni krooni maksev aktsiapakk ehitusmaterjalide müügiga tegelevas ettevõttes Espak.

Maris Johannes ei paista välja erilise rikkurina. „Ma loen luulet, mitte raha,“ ütleb ta Ekspressile antud usutluses. „Olin valmis, et teen saateid edasi ka ilma rahata.“

Johannes tunnistab, et ERR määris koondamisel ka rikkust talle nina alla.

„Viimane lause tööandja vastuses, kus viidatakse minu majanduslikule kindlustatusele, oli minu jaoks piiri ületamine. See kõlab jõhkralt. Meil toimub jälle kulakluse kui klassi likvideerimine.“

Vana aasta lõpul andsid ülemused avalikkuse survele alla ja jätsid Eesti ühe rikkama naise siiski tööle.

Püüan raadiomaja lähedal asuvasse kohvikusse Maris Johannesega kohtumisele minnes ette kujutada, milline näeb välja Eesti kõige kuulsam koondatu, kelle nimel kahe detsembrinädala jooksul formeerus kaitseaktsioonide ahel koos allkirjade kogumise ning kultuuriminister Laine Jänese manitsusega ta tööle ennistada.

Miks läks kahe suhteliselt väiksearvulise kuulajaskonnaga (20 000 – 40 000) kultuurisaate võimalik kadumine või asendamine teiste tegijatega korraga kultuuriüldsusele nii korda, et raadiorahvas valmistus pikettideks ja streikideks ja allkirju andsid õpetlased-kirjanikud-näitlejad alates Evelin Pangest ja Priit Võigemastist, lõpetades Marju Lauristini, Mart Meri ja Olavi Ruitlasega. Nad muretsevad rahvuskehandi püsimiseks vajalike saadete kadumise ning “kommertsliku kõntsa” pealetungimise pärast ning Maris Johannes on märtrina selle mure kehastus.

Mina – palun vabandust – olen “Keelekõrva” ja “Luuleruumi” pehmelt öeldes juhuslikult kuulanud. Kas Maris Johannese roll Vikerraadio Raadioteatris on sama oluline kui Sakala keskus või Rahva Raamatu pood Pärnu maan teel või hõlmikpuu, et just tema tööle jäämise nimel peab võitlema?

Detsembri lõpus laekus ka minu postkasti “Avalik kiri Eesti kultuuriüldsusele” üleskutsega anda allkirju Maris Johannese koondamise vastu. Mina allkirja ei andnud, sest ma ei teadnud tausta.

Minu huvi paisutab veelgi teadmine, et proua Johannes on Äripäeva rikaste edetabelis viie Eesti rikkama naise seas. Miks ta üldse veeretab oma päevi tolmustes luulearhiivides ja raadiomaja puhvetis kilupirukat nosides, kui ta võiks… võiks näiteks oma raadio teha, nagu keegi hapult soovitas. Oma raadiojaamas poleks tal vaja rahvusringhäälingu juhtkonda endast välja viia teravate küsimustega nende palkadest ja ametiautodest ja sundida juhtkonda piinlikkust tundes teda tööle ennistama.

Maris näeb välja just selline, nagu võiks välja näha üks tagasihoidlik luulesaate toimetaja, kes tähistas vahetult enne jõule oma 50. sünnipäeva. Sooja kampsuni peal soe sall, lonksamas sooja latte’t. Ma tahaks multimiljonärist ajakirjanikult küsida, mis autoga ta meie kohtumisele sõitis, aga püüan kõigepealt aru saada, mis on selle naise fenomen. Tema retsepti tahaksid ülejäänud tuhanded koondatud väga teada.

“Tuli teile üllatusena, et toetus nii suur oli? Kuulsuste allkirju oli kolmesaja ringis.”

“Jaa, muidugi,” vastab Maris heatujuliselt, “Margus Allikmaa ütles mulle, et mis vahe seal on, kes saateid teeb, täna teed sina, homme keegi teine! Aga nüüd ma saan öelda, et ikkagi on vahe. Toetuskiri on kvaliteedimärk minu tööle. Tean nüüd, et teen õiget asja. Selle panen seinale ning kui tuju halvaks läheb, siis vaatan.”

“Te oleks igal juhul saadet edasi teha tahtnud, kas või ilma rahata?”

“Jah, ma olin valmis ka selleks, et teen saateid ilma rahata. Ma ei saa ju inimesi petta! Nüüd teen lepingu järgi 40 saadet ja saan 500 krooni honorari saate pealt.”

Palk teda ei huvita. Ta armastab oma tööd.

“Kas koondamisel hõõruti teile jõukust nina alla?”

“Nii kurb kui see ka pole – jah. Viimane lause tööandja vastuses, kus viidatakse minu majanduslikule kindlustatusele, oli minu jaoks piiri ületamine. See kõlab jõhkralt. Meil toimub jälle kulakluse kui klassi likvideerimine.”

Rahvusringhäälingu juhtkonna avalduse lõpus vihjatakse tõesti läbi lillede tema pärijanna-staatusele: “Oleme püüdnud arvestada ka inimese edasiste võimalustega ja sellega, kas talle säilivad mingid majanduslikud tagatised.”

Paistab, et rahvusringhäälingu juhtkonnal ongi selline vihjav stiil. Et tema tööga polda rahul, püüti Johannesele märku anda sellega, et loodi “Keelekõrvale” lisaks uus keelesaade, mida hakkab juhtima Mart Ummelas.

Raha annab Marisele kindlustunde kõvemat häält teha kui need, kellel ei ole pärandust tagataskus. Ta on hoomanud avalikel koosolekutel, kus raadiorahvas kohtub ülemustega, et inimesed pelgavad, hoiavad oma nahka, ja see on mõistetav.

“Majalaen ja muud kohustused muudavad iga inimese haavatavaks, kuid eriti ohtlik on see ajakirjaniku puhul, sest ta kaotab oma sõltumatuse ja muutub manipuleeritavaks.”

Maris räägib, et tema peres pole kunagi suurt puudust olnud ning see muudab ta luksuse suhtes immuunseks: ta ei tunne vajadust “seisusekohase” elustiili järele. Ta elab “maal” (nagu ta nimetab Tallinna koosseisus olevat Kakumäed) vanas elumajaks kohendatud suvilas koos ema ja üliõpilasest tütrega. Majas külmuvad torud lõhki, kurdab ta.

Saan lõpuks teada ka, mis autoga ajakirjanduse Jeanne d’Arc sõidab: Mazda 3ga. Enne seda oli tal škoda, veel enne seda mosse, nagu ta ütleb.

“Mina olen kaheksakümnendatest töötanud raadios ja saanud oma palka. Aktsiapakk ei ole minu kogutud raha, see on mu kadunud isa töö.

Muidugi annab aktsiaportfell mulle seljataguse. Ma ei ole sunnismaine, ma ei pea muretsema eluasemelaenu pärast. See annab mulle võimaluse ametiühingu usaldus isikuna häält teha, sest nälga ma ei jää, küll ma kuidagi välja vean. Aga raha asemel loen ikka rohkem luulet,” hõiskab ta. Olles küll majandusharidusega, et kavatse ta ärisse suunduda.

Isa elutee oleks aga väärt raamatut, arvab ta.

“Mäletan, kui jube päev see oli, kui mulle teatati isa surmast. Oli kolmapäev, mul pidi parajasti eetrisse minema Tõnu Õnnepalu luulekava. Isa oli vitaalne, sportlik, ta polnud küll esimeses nooruses, kuid arvas vist, et elab igavesti.

Ma ei teadnud tema tegemistest mitte midagi! Teadsin ainult, kus Espaki maja asub. Siis tuli ennast kurssi viia, õppida isa ärides ja tütarettevõtetes orienteeruma. Mulle jäid mu 76aastane ema ja 16aastane tütar. Psühholoogiliselt oli see väga raske aeg. See, mis praegu toimub, on palju-palju lihtsam.”

Maris tunnistab, et käitub aktsionärina sama ebamugavust tekitavalt kui ajakirjanikuna.

“Olen koosolekutel küsimusi esitanud, bilansse uurinud, ullike ma ei ole. Loomulikult ma jälgin ettevõtetes toimuvat. Isal jäid paljud asjad päevapealt pooleli.

Esimesel hetkel arvati, et ma olen kerge saak. Ega mind ei võetud seal vastu kui tütrekest. Olen vasktorudest läbi tulnud. Tulla luuletoimetajana ärimaailma oli väga õpetlik elukogemus, see demagoogiakool tegi mind tugevamaks. Ma õppisin seal, kuidas vastaspool üritab sind allutada musta valgeks rääkides.”

Raadiomaja kurjad keeled poetavad, et Maris Johannes oli vaja koondada, kuna tema tehtavad saated olid liiga akadeemilised, vanamoodsad. Ei kõlvanud, ühesõnaga. Kultuurirahvale, kes väitsid end saateid kuulavat, kõlbasid need küll, ja sellega läheb küündimatus kui argument Johannese vallandamise põhjusena maha.

Ma tean tänapäeva vanasõna, et inimene võetakse tööle tema professionaalsete oskuste pärast, lastakse lahti aga isikuomaduste pärast. Maris Johannes on raadiomaja peal tuntud trouble-maker, räägitakse mulle. Keeruline inimene, ei suuda oma otseste ülemustega suhelda, sahistatakse. On inimesi, kes temaga ei suhtle või kirtsutavad niisama nina.

Inimesel, kes nõustub hakkama ametiühingu usaldusisikuks, peavadki olema teatud loomuomadused – konfliktivalmidus on üks neist. Maris Johannese vali naer üle kohvikusaali jätab kartmatu mulje.

“Te olete kuuldavasti alati olnud tülikas alluv?”

“Võib-olla ma olin liiga fanaatiliselt oma tööasjade küljes. Tööjuttu ajades oled ju otsekohene, teinekord ei vali sõnu. Meie maja pole valmis enesekriitikaks. Kui üks väide minu koondamisteates oli, et ma ei sobi kollektiivi, siis ma küsin, millisesse kollektiivi? Raadiomaja toetus oli võimas – kirjal oli 64 allkirja.”

Küsin muuseas, kas ta aktsionärina on huvitunud neist kümnetest koondatutest, kes tema osalusega äridest teele on saadetud. Ta ei ole.

Kuigi seekord olid ametiühingud innukalt oma liiget kaitsmas, pole see Eestis kuigi tähtis jõud. Kõigil neil piketikestel ja streigi-ettevalmistustel on mingi nukuteatri mekk man. Kahjuks. Tööinimene peaks tundma, et tal on vähemalt seljatagune, kui jalgealune kaob.

Maris Johannese formaalseks päästerõngaks sai küll ametiühingu usaldusisikuks olemine (sest seadus ei luba usaldus isikuid niisama lihtsalt koondada), kuid sisuliselt aitas teda ikkagi kultuuriinimeste jõuline hüüd. Vot sellel on Eesti inimese jaoks tegelik kaal ja võim.

“Mis loo pealkirjaks saab?” uurib Maris lõpetuseks. Pakun, et tuleb selline ekspreslik pealkiri, “Multimiljonäri koondamine” ehk.

Maris oigab: “Miljonäri koondamisega pealkirjas ma nõus ei ole, minu identiteet on seotud kultuuriringkonna ja raadioga. Ja mina ise olen kõva streigimutt. Pakuksin ise: “Piibelehest sai Vestmann”.”

Kultuuriajakirjanik suures äris

Maris Johannese äride aastakäive ületab miljard krooni. Tema firmad on koondanud kümneid töölisi.

Maris Johannese isa oli mäeinsener Hans Peet Johannes (1933–2006). 

Nõukogude ajal töötas ta Kohtla-Järvel Estonia kaevanduse peaökonomisti ja Tallinnas tootmiskoondise Eesti Taara peadirektorina. Iseseisvuse ajal alustas eraäri. Pärast mehe surma läksid tema osalused ettevõtluses tütrele.

AS Espak
Ehitusmaterjalide müük. 2008. aasta käive ületas 800 miljonit krooni, kuid masu pani äritulemustele põntsu. Maris Johannesele kuulub firmast viiendik. Espakil on jaotamata kasumit 360 miljonit krooni.

AS Espak Pärnu
Lõpetas 2008. aasta kahjumis, on koondatud töötajaid, käib äge kokkuhoid. Käive ületas 40 miljonit krooni. Maris Johannes on suuruselt teine aktsionär.

AS Vilpak
Ehitusmaterjalide müük, toodab lainepapist pakendeid. Käive 80 miljonit krooni.

AS Eesti Taara
Valmistas prantslaste jaoks puitmajasid, tootmine on lõpetatud turu puudumise tõttu.

AS Valmeco
Toodab aiamajasid Saksamaale ja mujale Lääne-Euroopasse. Käive ligi 80 miljonit krooni. Oma saetööstus pandi kinni, viimase kahe aastaga sai hundipassi üle 40 töölise.

Maris Johannes lõpetas Tallinna polütehnilise instituudi 1985 majandus insenerina. 1992 lõpetas Tartus kaugõppes ajakirjanduse. 1982–1993 töötas Eesti Raadio arvutuskeskuses insenerina, seejärel asus Vikerraadio toimetajaks. Enne koondamisotsust töötas Raadioteatri toimetajana. Jätkab “Keelekõrva” toimetamist Klassikaraadio kanalil.