22.02.2007, 00:00
Murelike mõtetega mees
Suusahüppaja Jens Salumäe, kellelt paljud lootsid tänavu läbimurret maailma suusahüppajate eliiti, kardab, et peab ka Sappioro MMil poolehoidjaid kurvastama. Võib-olla paneb kevadel üldse pillid kotti.
Tagasihoidlikud plaanid: Suusahüppaja Jens Salumäe hoiatab kohe ette, et ega temalt ei maksa Jaapanis suurtulemust oodata. Saaks kolmekümne sekkagi, oleks hästi. VALLO KRUUSER
“Hea hüppe tunned kohe äratõukest
ära. Kerkid kuidagi kõrgemale, oled kerge, mõtledki vaid
lennule. Tegelikult ei mõtlegi, lihtsalt lendad. See on selle ala juures
tõeline kaif. Lõpuks maandud. Automaatselt võtad
maandumisel telemark-asendi...” Nii kirjeldab praeguse seisuga ainus
Eesti suusahüppaja Jens Salumäe üht mõnusat suusalendu.
Nüüd, veidike enne väljalendu Sapporo MMile, peab ta tunnistama, et sellist tunnet pole ta tänavustel võistlushüpetel tundnud. Kaugel sellest. Tänavune aasta on olnud sedavõrd mage, et mees mõlgutab väikest viisi lahkumismõtteid.
Nüüd, veidike enne väljalendu Sapporo MMile, peab ta tunnistama, et sellist tunnet pole ta tänavustel võistlushüpetel tundnud. Kaugel sellest. Tänavune aasta on olnud sedavõrd mage, et mees mõlgutab väikest viisi lahkumismõtteid.
“Võib-olla ütlen kevadel, et lõpetan
üldse,” märgib Salumäe.
Ekspress kohtub Salumäega tund enne seda, kui ta Sapporo poole teele asub. Tema hinnangul on võistluspaika ainuüksi puhast lennuaega oma viisteist tundi.
Tema, kes ta niigi lennureise just ei naudi, teab sedagi, et seekordne lend toimub lõviosas ühe Jaapani firma lennukiga, kus, nagu ta varasemast kogemusest mäletab, on reavahe väga väike. Jalgu pole suurt kuhugi panna...
Salumäe elab teist aastat Soomes Kuopios. Soomes on korralikud hüppemäed ja tasemel treenerid.
Suusahüppaja ei naudi kuulsusesära nagu suusatajad. Kui mõelda, kui palju on juttu olnud ainuüksi Andrus Veerpalu haigest põlvest, siis Salumäe ümber on sellega võrreldes vaikus. Ta nokitseb omaette. Temalt justkui ei osatagi midagi oodata.
Aastaid tagasi, siis kui koondise peatreener oli Calgary olümpiapronks Allar Levandi, oli Salumäe veel tõsine kahevõistlusemees. Usuti, et tema astub väärikalt Tõnu Haljandi, Fjodor Koltšini, Levandi enda ja Ago Markvardti sissetallatud rajale ning hoiab väärikal talialal Eesti lippu kõrgel. Aga võta näpust. 2002. aasta kevadel viskas noormees murdmaasuusad kus see ja teine ning keskendus ainult hüpetele. Muide, Salumäe treener Levandi kipub siiani arvama, et õigem olnuks jääda kahevõistluse peale. Seal näis minevat ülesmäge. Ka suurvõistlustelt saavutatud parim tulemus, 2001. aasta Lahti MMi 17. koht, on tal just kahevõistlusest.
Salumäe võtab asja rahulikult. Ta ei ole seda otsust kunagi kahetsenud. “Ma ei suutnud suusatada. Kui kahevõistluses on distants 15 km, siis sellest 10 km ma ainult kannatasin ja ootasin finišit. Finiš oli ainus asi, mis mulle murdmaasuusatamises meeldis,” räägib ta.
Pigem ebaõnne ja pettumust kui ilusaid hetki toonud aastate järel oli möödunud hooaeg lõpuks ometi selline, kus tundus, et Salumäel hakkavad asjad minema ülesmäge. Ta noppis punktikohti MK-etappidelt. Lendas proovihüpetel sageli oma kuulsatest konkurentidest kaugemale. Torino olümpial tuli suurelt mäelt 23. koht.
“Jah, möödunud aasta oli see, mis andis edasiseks tegemiseks uut jõudu,” tunnistab ka Salumäe.
Aga tänavusel hooajal ajab jälle üks häda teist taga. Täielik jama on suuskadega. Alles Sapporos saab Salumäe tänavu esimest korda oma õigete suuskadega hüpata.
Aga see selleks. Tegelikult pole tal ka õiget hüppetunnetust ja ega Sapporo hüppemägi Salumäele väga ei sobi ka. “Ma ei taha valetada, sellepärast ütlen, et kõige parema tundega ma MMile ei sõida,” märgib mees ise.
Siiski. Vahel juhtub ju imesid. Vahel on ju suurvõistlustel juhtunud, et keegi tundmatu tuleb ja võtab tunnustatud favoriitide eest k&otil de;ik kullad. Mõtl eme või 2002. aasta Salt Lake City olümpiale ning seal puhta töö teinud toona täiesti tundmatu šveitslase Simon Ammanni peale, kes võttis kaks kuldmedalit.
Salumäe vaeb pisut. Ta usub, et eks alati on pisike ime võimalik. Ent realistiks jäädes märgib, et ime ja hea õnn hakkavad oma osa mängima siis, kui keskmiselt tasemelt oled kindlalt esimese 15 hulgas. “Siis tõesti võib õnn ka võidule aidata,” sõnab ta. “Aga mina niisugusel tasemel praegu ei hüppa.”
Raske on öelda, kas ta hoiab tagasihoidlikku joont seepärast, et mitte asjata lootusi kergitada ning pinget kruvida. Või on asjalood tõesti nii kehvad.
Eks see Sapporo tulemustest paljuski paistab. Nagu ka see, kas Salumäe jätkab või mitte.
Täpselt kuu aega tagasi kaotas Tšehhi suusahüppaja Jan Mazoch Poolas Zakopanes võistluses õhulennul tasakaalu ning kukkus rängalt. Seda õnnetust näidati teleuudistes lõputult. Kõrvaltvaatajal hakkas kõhe. Surmast ei puudunud ju palju.
Suusahüppajad, nagu tundub, võtavad asja rahulikumalt. Umbes nii, nagu lepivad rallimehed teadmisega, et aeg-ajalt tuleb ette surmaga lõppevaid avariisid.
Salumäe räägib, et on ise samuti hüppemäel kukkunud – tõsi, mitte nii hullult kui noor tšehh.
“Ma arvan, et kukkumine toob piltlikult öeldes jalad maa peale tagasi. Kui oled tõsiselt treeninud, siis võib ju tunduda, et oledki võimeline lendama. Et lähed ja hüppad, pea ees,” kirjeldab Salumäe. “Tegelikult määravad tuhanded pisiasjad, mis kõik tuleb õieti teha. Kui lähed lihtsalt hulljulgelt panema nagu Mazoch, hoolimata ohtlikust tuulest, nagu tol õhtul Zakopanes puhus, siis võidki kukkuda. Kõik vanad kalad teevad sellistes oludes ilma liigse uljuseta kindla peale hüppe.”
Ekspress kohtub Salumäega tund enne seda, kui ta Sapporo poole teele asub. Tema hinnangul on võistluspaika ainuüksi puhast lennuaega oma viisteist tundi.
Tema, kes ta niigi lennureise just ei naudi, teab sedagi, et seekordne lend toimub lõviosas ühe Jaapani firma lennukiga, kus, nagu ta varasemast kogemusest mäletab, on reavahe väga väike. Jalgu pole suurt kuhugi panna...
Salumäe elab teist aastat Soomes Kuopios. Soomes on korralikud hüppemäed ja tasemel treenerid.
Suusahüppaja ei naudi kuulsusesära nagu suusatajad. Kui mõelda, kui palju on juttu olnud ainuüksi Andrus Veerpalu haigest põlvest, siis Salumäe ümber on sellega võrreldes vaikus. Ta nokitseb omaette. Temalt justkui ei osatagi midagi oodata.
Aastaid tagasi, siis kui koondise peatreener oli Calgary olümpiapronks Allar Levandi, oli Salumäe veel tõsine kahevõistlusemees. Usuti, et tema astub väärikalt Tõnu Haljandi, Fjodor Koltšini, Levandi enda ja Ago Markvardti sissetallatud rajale ning hoiab väärikal talialal Eesti lippu kõrgel. Aga võta näpust. 2002. aasta kevadel viskas noormees murdmaasuusad kus see ja teine ning keskendus ainult hüpetele. Muide, Salumäe treener Levandi kipub siiani arvama, et õigem olnuks jääda kahevõistluse peale. Seal näis minevat ülesmäge. Ka suurvõistlustelt saavutatud parim tulemus, 2001. aasta Lahti MMi 17. koht, on tal just kahevõistlusest.
Salumäe võtab asja rahulikult. Ta ei ole seda otsust kunagi kahetsenud. “Ma ei suutnud suusatada. Kui kahevõistluses on distants 15 km, siis sellest 10 km ma ainult kannatasin ja ootasin finišit. Finiš oli ainus asi, mis mulle murdmaasuusatamises meeldis,” räägib ta.
Pigem ebaõnne ja pettumust kui ilusaid hetki toonud aastate järel oli möödunud hooaeg lõpuks ometi selline, kus tundus, et Salumäel hakkavad asjad minema ülesmäge. Ta noppis punktikohti MK-etappidelt. Lendas proovihüpetel sageli oma kuulsatest konkurentidest kaugemale. Torino olümpial tuli suurelt mäelt 23. koht.
“Jah, möödunud aasta oli see, mis andis edasiseks tegemiseks uut jõudu,” tunnistab ka Salumäe.
Aga tänavusel hooajal ajab jälle üks häda teist taga. Täielik jama on suuskadega. Alles Sapporos saab Salumäe tänavu esimest korda oma õigete suuskadega hüpata.
Aga see selleks. Tegelikult pole tal ka õiget hüppetunnetust ja ega Sapporo hüppemägi Salumäele väga ei sobi ka. “Ma ei taha valetada, sellepärast ütlen, et kõige parema tundega ma MMile ei sõida,” märgib mees ise.
Siiski. Vahel juhtub ju imesid. Vahel on ju suurvõistlustel juhtunud, et keegi tundmatu tuleb ja võtab tunnustatud favoriitide eest k&otil de;ik kullad. Mõtl eme või 2002. aasta Salt Lake City olümpiale ning seal puhta töö teinud toona täiesti tundmatu šveitslase Simon Ammanni peale, kes võttis kaks kuldmedalit.
Salumäe vaeb pisut. Ta usub, et eks alati on pisike ime võimalik. Ent realistiks jäädes märgib, et ime ja hea õnn hakkavad oma osa mängima siis, kui keskmiselt tasemelt oled kindlalt esimese 15 hulgas. “Siis tõesti võib õnn ka võidule aidata,” sõnab ta. “Aga mina niisugusel tasemel praegu ei hüppa.”
Raske on öelda, kas ta hoiab tagasihoidlikku joont seepärast, et mitte asjata lootusi kergitada ning pinget kruvida. Või on asjalood tõesti nii kehvad.
Eks see Sapporo tulemustest paljuski paistab. Nagu ka see, kas Salumäe jätkab või mitte.
Täpselt kuu aega tagasi kaotas Tšehhi suusahüppaja Jan Mazoch Poolas Zakopanes võistluses õhulennul tasakaalu ning kukkus rängalt. Seda õnnetust näidati teleuudistes lõputult. Kõrvaltvaatajal hakkas kõhe. Surmast ei puudunud ju palju.
Suusahüppajad, nagu tundub, võtavad asja rahulikumalt. Umbes nii, nagu lepivad rallimehed teadmisega, et aeg-ajalt tuleb ette surmaga lõppevaid avariisid.
Salumäe räägib, et on ise samuti hüppemäel kukkunud – tõsi, mitte nii hullult kui noor tšehh.
“Ma arvan, et kukkumine toob piltlikult öeldes jalad maa peale tagasi. Kui oled tõsiselt treeninud, siis võib ju tunduda, et oledki võimeline lendama. Et lähed ja hüppad, pea ees,” kirjeldab Salumäe. “Tegelikult määravad tuhanded pisiasjad, mis kõik tuleb õieti teha. Kui lähed lihtsalt hulljulgelt panema nagu Mazoch, hoolimata ohtlikust tuulest, nagu tol õhtul Zakopanes puhus, siis võidki kukkuda. Kõik vanad kalad teevad sellistes oludes ilma liigse uljuseta kindla peale hüppe.”
