Must Mosambiigi mees Kirbla metsas põdrajahil

Must mees, kes Eestisse elama kolib, ei pruugi sugugi narkotsi vedada. Ta võib olla väga tubli, töökas ja sõbralik sell.

Taevas Kirbla metsade kohal on valge nagu piim. Pajuoksal lipendavad kollased lehed. Vaikus.

Kägisedes ja laperdades lendavad kõrgel taevas hanede read ja kuskil Lihula pool laseb keegi püssist kolm tuhmi pauku. Nagu käiks keegi teises toas närviliselt kapiust kolksutamas.

Mosambiigi mees John Charles (32), Saue jalgpallimeeskonna punane treeningsärk seljas, kootud müts peas, veab oma kummikutes jalgu sahinal läbi Läänemaa metsaaluse. Me oleme põdrajahil.

Viis aastat tagasi kohtus John Charles Bots­wanas Eesti tüdruku Katriniga (32), neiupõlvenimega Leemet, kes tollal vabatahtlikuna aafriklasi aidsi teemadel nõustas. Katrin ja John abiellusid, elavad praegu Eestis ja neil on väike tütar Eloura (2).

John õpetab Tallinna Teeninduskoolis inglise keelt ja töötab kokana vanalinnas asuvas restoranis Korsaar.

Jahipealik Toomas Laos joonistab auto porisele tagaaknale lahinguplaani.

Ajajatel tuleb minna kõrvuti, umbkaudu 60meetriste vahedega (mehed üksteist ei näe) läbi metsa ja kuskil vaiksel metsasihil kilomeeter eespool ootavad laskjad. Seejuures peavad ajajad röökima, nii nagu kõri kannatab.

Valmistutakse. Mehed seisavad metsateel ja tunduvad olevat leebete mõtetega nagu vanad naised, kes muuseumi vaatesaalis maale valvavad. Selle vahega, et muuseumimuttide varustusse ei kuulu kummikud ja punane vest.

John kükitab keskendunult maas. Ta on endale võpsikust paraja malaka murdnud ja on valmis Eesti metsaelanikega võitlusse asuma.

John on oma kodumaal jahtinud gaselli ja metssiga. John teab, et jõehobud võivad olla ohtlikumad kui lõvid. Sest kui jõehobu, kes on nii paks (John ajab käed laiali), paadi alla ujub, võib ta selle teistpidi keerata nagu pannkoogi.

“Ta on täitsa hull!”

Aga see ei tähenda, et lõvid ohtlikud ei ole. Zimbabwe looduspargis hakkas ükskord lõvi Johni taga ajama ja John jooksis sõna otseses mõttes elu eest. Õnneks oli Johnil mõningane edumaa ja kiired jalad ja lõvi jäi Johnist ilma.

Johni üllatab, et kui kuskil Noarootsis jalgupidi vees haugi püüda, pole karta, et krokodill su enda ära sööb.

Ja siis hakkab peale. Keegi puhub vilet, keegi törtsutab pasunat, kellel midagi puhuda ei ole, see lõugab, nagu häälekene võtab.

Ohhhoooo.... Ohoooo!... Haaaaa!..... Hohohoooooo! Haaaaaa. Hoooooo. Haaaaaaa! Hooooo!

Aga kuidas John üldse Läänemaale jahile sattus?

John elab Sauel suures neljakorruselises majas, mille viisteist peret käib tihedasti ja sõbralikult läbi. (“See on täitsa uniik!”) Käiakse üksteise sünnipäevadel, väljasõitudel, ­üüritakse buss, sõidetakse siin ja seal. Jahil käivad vähemalt kolm korda aastas.

Eestimaised toidud olid Johnile alguses raske katsumus. Piima aafriklane ei joo, kohupiim ja hapukapsas on lausa üle mõistuse. Banaanid ja mangod, mida Eestis poes müüakse, olevat hoopis teise maistega kui need, mida Mosambiigis otse puu otsast võtta saab.

Kui John nüüd Eesti kodus süüa teeb, siis ikka selliseid roogasid, nagu vanaema Mosambiigis õpetas. Palju küüslauku, palju sidrunit.

Nagu ka restoranis Korsaar (see asub Tallinna vanalinnas), kus John töötab. Kui tellida supp mereandidest, viskab John pannile peeneks hakitud šaloti ja küüslaugu (millega kaasneb pahvakas üliisuäratavat aroomi). Lisab hakitud ingverit. Veel veidi õli. Siis kalatükid. Ja kallab kõbinal pannile merekarbid. Seg ab.

Võib juhtuda, et peakokk Dima hõikab kuskilt tagantpoolt: “Tšillit pane ikka nii, et tunda on!”

John kühveldab tšillit. Siis läheb tomatipuljong. Ja törts koriandrit ja peterselli. Siis proovivad mehed pisikese lusikaga ja maigutavad suud.

John lisab veel tšillit, siis vaatavad kokad üksteisele otsa – “Mehed ei nuta!” – ja supp rändab lauda.

John on õppinud toidutegemist vanaema kõrvalt, kelle vanust keegi täpselt ei tea, aga mis jääb kuskile 93 ja 97 vahele.

Mingit põtra ega siga ei satu meie teele.

Vanad Läänemaa jahimehed seisavad, püssid käsivarrel, torud ripakil, ja arutavad elutargalt, et põder pistab ainult siis nina metsast välja, kui tuul ei puhu. (Jahimehed ei tundugi seejuures kurvad.)

Kui tuul puhub ja lehed langevad, siis põder nina metsast välja ei pista. Siga on teistmoodi elukas.

See tuleb iga ilmaga välja.

John astub juurde, ütleb sõna sekka.

“Elefant sööks siin kõik ära. Kui elefant siit karjaga läbi läheks, oleks kõik lage!”

“Miks?”

“Elefant sööks paljaks kõik!!!”

Keegi sätib ennast Johni kõrvele ja loeb ette kõik Aafrika riikide pealinnad. Ja John imestab, kuidas ta neid küll teab.

Haaaaaa! Hooooo! Hae-hae!

Viled, pasunad, kisa. Aju jätkub taas.

Naabrinaised kurdavad Sauel, et ­Johni pole nädala sees enam üldse näha. Hommikul kell seitse paneb autole hääled sisse ja kell kaheksa seisab Tallinna Teeninduskoolis tahvli ees, viks ülikond seljas, roheline sall kaelas.

“Ma ei ole õpetaja tavalises mõttes. Mina õpin ju ise õpilastelt ka.”

Varem kippus John ütlema mitte “saapad”, vaid “sapad”. Ja ükskord läks poodi ja ei küsinud mitte “kreemisaia”, vaid “kremsaia”. Ja müüja ütles, et neil sellist asja ei ole.

Oi, need pikad vokaalid on rasked! Näiteks nimi Maarja-Liisa. Need pikad a-d ja i-d võtavad portugali keelega harjunud lõuad täiesti kangeks!

“Aga mul on nii head õpilased! Very good. Very-very good!” ütleb John. “Nad ei naera mind, et ma olen nii loll!”

Selle peale naerab terve klass.

John on oma klassiruumist vaimustuses (internet ja slaidimasinad ja makid ja raadioühendus). Ja kui John kunagi Mosambiiki õpetajaks peaks minema, viib ta Eesti eesrindlikud aparaadid klassiruumi ka seal.

Kägisedes ja laperdades, mõnevõrra ärevamalt kui enne, lendavad Kirbla taevas haned. Kuskil kraaksatab ronk.

Lihula mehed (s.t mitte meie seltskond) on lasknud kaks põdrapulli – kapiukse kolksutamine mõne tunni eest seda tähendaski.

Meil seda õnne pole olnud. Aga meiegi ridades on olnud ilusaid hetki.

Üks mees nägi põtra eemal jooksmas. Ja keegi nägi jänest. Ja keegi nägi hiirt sügavas traktorijäljes meeleheitlikult kroolimas.

Johnil on juuksed nii paksult põdrakärbseid täis, et tal ei jää muud üle, kui läheb järgmisel hommikul juuksuri juurde ja laseb pea nulliga paljaks ajada.