Praeguseks juristide Valhallasse kolinud Simon Levini kirg oli kriminaalõigus ning agatha-christie’likke ootamatu puändiga mõrvamüsteeriume said kohtuseinad tema suust tihti kuulda.


Tema kaitsekõned ja -taktika muutusid kohe legendiks. Kapitalistliku Eesti taastekkides pöördus Simon Levini huvi kriminaalidelt ettevõtjatele. Kiiresti tegi ta karjääri ka majandusprotsessides – elupäästja oreool säilis.


Simon Levini matusetseremoonia ajaks 2008. aasta jaanuaris Mustpeade Vennaskonna hoones lakkas Eestis õigusemõistmine, sest kogu riigi juriidiline eliit seisis tema sarga juures auvalves.


Ajakirjanik Enno Tammer on nüüd maha saanud Simon Levini eluloo-raamatuga “Sündinud advokaadiks”. Mõistagi oli Levinile juba ammu antud nõu oma kirevast (ja mitmes mõttes salapärasest) elust ja legendaarsetest protsessidest raamat kirjutada. Kümmekond aastat tagasi, olles toibumas raskest haigusest, leidis Levin lõpuks aja ning asus talle omase põhjalikkusega elu jooksul hoolikalt talletatud isiklikku arhiivi läbi töötama.


Ühel päeval kolis ta Uuest Maailmast Pääskülla, Vabaduse puiestee äärde. Kolimisfirma töömehed oskasid aga prügimäele viia Simon Levini arhiivikasti. Kaotsi läks nii enamik lapsepõlvefotosid kui ka kaitsekõnede mustandid ning kõik protsesside ettevalmistamisega seotud märkmed.


Pedandist Levin oli sellest nii löödud, et heitis raamatu kirjutamise mõtte peast. Õnneks sai Enno Tammer maailma kõige elegantsema puikleja lõpuks nõusse raamat vestluste põhjal kokku panna. Legendaarne arhiiv aga jäigi kadunuks.