Need, kes on maestro viimase aja filmiloominguga tuttavad, saavad täpselt aru, mida nende esinemisest oodata. Bändi nimele vaatamata võiks öelda, et see muusika on ­vägagi ­smoking.


Umbes samamoodi nagu suitsevad tantsijate sussitallad.


Jugoslaavia ja hiljem Serbia filmirežissöör Emir Kusturica sündis 1954. aastal Sarajevos. Ta kasvas üles keskklassi peres, aga kuna tema kodu asus üsna mustlaslaagri läheduses, võlus teda juba noorest peast mustlaste vabadus elada, tulla ja minna nii, nagu süda soovib.


“Mustlasi koheldi ühiskonnas väga halvasti,” selgitab Kusturica. “Eks ilmselt sellepärast, et igale keskklassi jobule meeldib, kui keegi on temast allpool.”


Kasvavat poissi sotsiaalsed eristused loomulikult ei häirinud. Sealt jäi talle külge ka kiindumus mustlaskultuuri ja -muusikasse. “Avastasin, et mu mõistus töötab kõige paremini siis, kui maastik liigub,” selgitab ta ise. “Ma olen ilma kodumaata inimene, kes reisib ühest riigist teise.


Ma samastun mustlastega täiesti.”


Ilmselt võib vihje Kusturica noorusele anda ka tema esimene film “Kas mäletad Dolly Belli?”


(1981), mis on nostalgiline pilguheit 60ndate Sarajevos üles kasvavale poisikesele, kelle hoolitsev isa ei suuda poissi eemal hoida kriminaalsetest sekeldustest, millesse too satub. Oli selle vahepealse ajaga kuidas iganes, 1978. aastal lõpetas Kusturica maineka Praha Näitekunstide Akadeemia režissööri erialal, tegeles veidi teletööga ja 1981. aastal sai valmis oma esimese, juba mainitud täispika filmi, mille eest autasustati teda kohe ka Veneetsia filmifestivali Kuldlõviga.


Kahjuks on tema varastest filmidest vähe juttu ja neid pole eriti saada, kuid kindlasti tasuks kuskilt hankida ka kaks järgmist filmi, mida paljud loevad Kusturica tegelikuks kuldajastuks: esimene neist, poliitiline draama “Kui isa komandeeringusse läks” (1985), räägib väikesest poisist, kelle isa kadus komandeeringusse umbes samamooodi, nagu läksid “komandeeringusse” päris paljud eestlased küüditamiste aegu.


Sotsialistliku Jugoslaavia kriitika tekitas skandaali nii kodumaal kui ka välisriikides. Järgmine film “Mustlaste aeg” (1988) oli aga esimene avalik tunnistus armastusest mustlaskultuuri vastu.


Tervenisti romane keeles üles võetud haarav lugu räägib mustlasest, kelle paranormaalsetes võimetes näevad sõbrad võimalust ebaausat raha teenida.


Edasine on ajalugu ka juba meie kinopubliku jaoks: Kusturica mustlasanarhia paiskus Eesti kollektiivsele võrkkestale nagu räpane värviplahvatus ja muutis vähemalt vuntsikarva võrra seda legendaarset eestlaste sunnismaist natuuri. Pärast selliseid filme nagu “Underground” (1995) ja “Must kass, valge kass” (1998) mõtles ilmselt igaüks hetkeks selle peale, mis tunne oleks vankrisse istuda ja oma materiaalset elu maha jättes silmapiiri poole teele asuda.


Emir Kusturica elu ja töömeetodid on sellele loomingulisele kaosele märkimisvä ärselt lähedal.


Aastate jooksul kogunenud lugematud jutud on Kusturicast jätnud mulje kui täiesti ainulaadsest figuurist, kes on suurem kui elu – mees, kelle relvaarmastus on tinginud selle, et ta eelistab hommikvõimlemise asemel püssist mõne paugu lasta, et “päeva käima saada”.


Mees, kelle loomingulise igapäevatöö tavaline osa on juhatada filmisetti-tsirkust, kus jalutavad ringi kitsed, sõna ei kuula ei ekstrad ega näitlejad ning päeva lõpuks on kavandatud suur võte lõhkeainetega. Mees, kes oma filmi jaoks “Elu on imeline” filmis 12 ööd vahetpidamata väikeses Caceki külas täismeeskonnaga materjali, millest lõpuks jõudis filmi täpselt null sekundit. “Kui sa teed selliseid filme nagu mina, siis pead endast kõik andma,” ütleb Kusturica.


“Loomulikult teeb see inimesest hullumeelse maniaki.”


Martin Scorsese teeb närvide rahustuseks mängufilmide vahele reklaame ja muud pudi-padi. Pablo Picasso sirgeldas, voltis, voolis ja meisterdas midagi igal oma vabal hetkel, et alateadvust käigus hoida. Mida teeb Emir Kusturica, kui ta vajab hullumeelsest tempost väikest puhkust? Ta ajab kokku oma Balkani punkbändi Emir Kusturica ja The No Smoking Orchestra ja sõidab sellega komandeeringusse, tuuritama mööda Euroopat, et veelgi teravamalt kogeda mustlaslaagri elu. Selle bändi nimi peaks tavainimese arvates olema tegelikult Emir Kusturica ja Vihma Käest Räästa Alla Bänd. Kas siis niimoodi puhatakse?


Ootame siis meiegi külla meest, kes tõi Euroopa minimalistlikusse elutuppa kamba käratsevaid kuldhammastega pätte. Emotsionaalseid infantiile, kellele otsa vaadates Vana Euroopa kohtus iseenese alateadvusega ja mõistis, et tahaks ka ise tantsida, armastada, ennast täis juua, püstolit lasta ja pasunat mängida, kuigi pole kombeks. Vahest nüüd on.
Emir Kusturica auhinnakapp

  • Enam-vähem kõik Kusturica filmid on hinnatud kõrge autasuga mõnel Euroopa A-klassi filmifestivalil.
  • Ta on ainus inimene Francis Coppola kõrval, kes on Cannes’is kaks korda tunnistatud kõrgeima preemia vääriliseks.
  • Lühifilm “Guernica” (1978) – Karlovy Vary, parim tudengifilm.
  • “Kas mäletad Dolly Belli?” (1981) – Veneetsia Kuldlõvi ja kriitikute FIPRESCI auhind.
  • “Kui isa komandeeringusse läks” (1985) – Cannes’i Kuldne Palmioks ja kriitikute FIPRESCI auhind.
  • “Mustlaste aeg” (1988) – Cannes’i parim režissöör.
  • “Arizona Dream” (1993) – Berliini Hõbekaru.
  • “Underground” (1995) – Cannes’i Kuldne Palmioks.
  • “Must kass, valge kass” (1998) – Veneetsia Väike Kuldlõvi ja parima režissööri auhind.
  • “Elu on imeline” (2004) – Cannes, Prantsuse haridusministeeriumi peaauhind.