25.04.2008, 00:00
Mustlane Tallinnas komandeeringus
Sel laupäeval esineb Tallinnas oma maailmakuulsa bändiga maailmakuulus filmimees Emir Kusturica (53).
“Kas sa lähed ka Kusturicale?” Kuuldes juba ei tea mitmendat
korda seda küsimust, kehitan kergelt õlgu ja mõtlen
millelegi hoopis muule. Kuidas on see juhtunud, et käesoleval aastal on
“Kusturica” ilmselt ainus Balkani piirkonnast pärit nimi, mida
vähemalt pooled eestlased suudavad ilma kulmu kortsutamata meelde
tuletada? Eestisse aga ei tule ta rääkima oma filmidest, vaid esinema
koos oma hullumeelset Balkani džässi kütva kollektiiviga Emir
Kusturica & The No Smoking Orchestra.
Need, kes on maestro
viimase aja filmiloominguga tuttavad, saavad täpselt aru, mida nende
esinemisest oodata. Bändi nimele vaatamata võiks öelda,
et see muusika on vägagi smoking.
Umbes samamoodi
nagu suitsevad tantsijate sussitallad.
Jugoslaavia ja hiljem
Serbia filmirežissöör Emir Kusturica sündis 1954. aastal
Sarajevos. Ta kasvas üles keskklassi peres, aga kuna tema kodu asus
üsna mustlaslaagri läheduses, võlus teda juba noorest peast
mustlaste vabadus elada, tulla ja minna nii, nagu süda soovib.
“Mustlasi koheldi ühiskonnas väga halvasti,” selgitab
Kusturica. “Eks ilmselt sellepärast, et igale keskklassi jobule
meeldib, kui keegi on temast allpool.”
Kasvavat poissi
sotsiaalsed eristused loomulikult ei häirinud. Sealt jäi talle
külge ka kiindumus mustlaskultuuri ja -muusikasse. “Avastasin, et mu
mõistus töötab kõige paremini siis, kui maastik
liigub,” selgitab ta ise. “Ma olen ilma kodumaata inimene, kes
reisib ühest riigist teise.
Ma samastun mustlastega
täiesti.”
Ilmselt võib vihje Kusturica noorusele
anda ka tema esimene film “Kas mäletad Dolly Belli?”
(1981), mis on nostalgiline pilguheit 60ndate Sarajevos üles kasvavale
poisikesele, kelle hoolitsev isa ei suuda poissi eemal hoida kriminaalsetest
sekeldustest, millesse too satub. Oli selle vahepealse ajaga kuidas iganes,
1978. aastal lõpetas Kusturica maineka Praha Näitekunstide
Akadeemia režissööri erialal, tegeles veidi teletööga ja
1981. aastal sai valmis oma esimese, juba mainitud täispika filmi, mille
eest autasustati teda kohe ka Veneetsia filmifestivali Kuldlõviga.
Kahjuks on tema varastest filmidest vähe juttu ja neid pole eriti
saada, kuid kindlasti tasuks kuskilt hankida ka kaks järgmist filmi, mida
paljud loevad Kusturica tegelikuks kuldajastuks: esimene neist, poliitiline
draama “Kui isa komandeeringusse läks” (1985),
räägib väikesest poisist, kelle isa kadus komandeeringusse umbes
samamooodi, nagu läksid “komandeeringusse” päris paljud
eestlased küüditamiste aegu.
Sotsialistliku Jugoslaavia
kriitika tekitas skandaali nii kodumaal kui ka välisriikides.
Järgmine film “Mustlaste aeg” (1988) oli aga esimene avalik
tunnistus armastusest mustlaskultuuri vastu.
Tervenisti romane
keeles üles võetud haarav lugu räägib mustlasest, kelle
paranormaalsetes võimetes näevad sõbrad võimalust
ebaausat raha teenida.
Edasine on ajalugu ka juba meie kinopubliku
jaoks: Kusturica mustlasanarhia paiskus Eesti kollektiivsele võrkkestale
nagu räpane värviplahvatus ja muutis vähemalt vuntsikarva
võrra seda legendaarset eestlaste sunnismaist natuuri. Pärast
selliseid filme nagu “Underground” (1995) ja “Must kass,
valge kass” (1998) mõtles ilmselt igaüks hetkeks selle peale,
mis tunne oleks vankrisse istuda ja oma materiaalset elu maha jättes
silmapiiri poole teele asuda.
Emir Kusturica elu ja
töömeetodid on sellele loomingulisele kaosele märkimisvä
ärselt lähedal.
Aastate jooksul kogunenud lugematud jutud
on Kusturicast jätnud mulje kui täiesti ainulaadsest figuurist, kes
on suurem kui elu – mees, kelle relvaarmastus on tinginud selle, et ta
eelistab hommikvõimlemise asemel püssist mõne paugu lasta,
et “päeva käima saada”.
Mees, kelle
loomingulise igapäevatöö tavaline osa on juhatada
filmisetti-tsirkust, kus jalutavad ringi kitsed, sõna ei kuula ei
ekstrad ega näitlejad ning päeva lõpuks on kavandatud suur
võte lõhkeainetega. Mees, kes oma filmi jaoks “Elu on
imeline” filmis 12 ööd vahetpidamata väikeses Caceki
külas täismeeskonnaga materjali, millest lõpuks jõudis
filmi täpselt null sekundit. “Kui sa teed selliseid filme nagu mina,
siis pead endast kõik andma,” ütleb Kusturica.
“Loomulikult teeb see inimesest hullumeelse maniaki.”
Martin Scorsese teeb närvide rahustuseks mängufilmide
vahele reklaame ja muud pudi-padi. Pablo Picasso sirgeldas, voltis, voolis ja
meisterdas midagi igal oma vabal hetkel, et alateadvust käigus hoida. Mida
teeb Emir Kusturica, kui ta vajab hullumeelsest tempost väikest puhkust?
Ta ajab kokku oma Balkani punkbändi Emir Kusturica ja The No Smoking
Orchestra ja sõidab sellega komandeeringusse, tuuritama mööda
Euroopat, et veelgi teravamalt kogeda mustlaslaagri elu. Selle bändi nimi
peaks tavainimese arvates olema tegelikult Emir Kusturica ja Vihma Käest
Räästa Alla Bänd. Kas siis niimoodi puhatakse?
Ootame
siis meiegi külla meest, kes tõi Euroopa minimalistlikusse elutuppa
kamba käratsevaid kuldhammastega pätte. Emotsionaalseid infantiile,
kellele otsa vaadates Vana Euroopa kohtus iseenese alateadvusega ja
mõistis, et tahaks ka ise tantsida, armastada, ennast täis juua,
püstolit lasta ja pasunat mängida, kuigi pole kombeks. Vahest
nüüd on.
Emir Kusturica auhinnakapp
- Enam-vähem kõik Kusturica filmid on hinnatud kõrge autasuga mõnel Euroopa A-klassi filmifestivalil.
- Ta on ainus inimene Francis Coppola kõrval, kes on Cannes’is kaks korda tunnistatud kõrgeima preemia vääriliseks.
- Lühifilm “Guernica” (1978) – Karlovy Vary, parim tudengifilm.
- “Kas mäletad Dolly Belli?” (1981) – Veneetsia Kuldlõvi ja kriitikute FIPRESCI auhind.
- “Kui isa komandeeringusse läks” (1985) – Cannes’i Kuldne Palmioks ja kriitikute FIPRESCI auhind.
- “Mustlaste aeg” (1988) – Cannes’i parim režissöör.
- “Arizona Dream” (1993) – Berliini Hõbekaru.
- “Underground” (1995) – Cannes’i Kuldne Palmioks.
- “Must kass, valge kass” (1998) – Veneetsia Väike Kuldlõvi ja parima režissööri auhind.
- “Elu on imeline” (2004) – Cannes, Prantsuse haridusministeeriumi peaauhind.