Mutter kaadri taga
Märt Sildvee (36) sai eelmisel nädalal valmis uue dokumentaalfilmi, tablettide, täpsemalt, antidepressantide ja rahustite, ümber keerleva linateose “Parema elu nimel”. Tegelased selles filmis on kõik omamoodi Märdi enda peegeldused, ka ta ise jätab kohati närvilise, ebaleva, äraoleva mulje. Tabletiteemaga, täpsemalt rahustitega, puutus ta ise esimest korda kokku siiski alles filmi tehes. “Ma juba 5-6 aastat tagasi märkasin, et inimestel käib käsi aeg-ajalt kotti ja nad võtavad sealt midagi ja söövad. Hiljem panin tähele, et need on närvilised inimesed,” pajatab ta. Filmi sügavuse nimel ta ise siiski tablette neelama ei hakanud, ta on üldse seda tüüpi, et oma peamised õppetunnid saab raamatutest. Kui palun tal meenutada mõnda kibedat eluõppetundi jääb ta pikaks ajaks vait ja viimaks kohmab: “Ma ei tea, ei ole sellist asja, ma õpin raamatutest.” Isiklikult on ta rahustitest kasutanud vaid palderjani. Aga see oli kunagi ammu.
Märt ei poolda dokumentaali puhul teisele väevõimuga naha vahele pugemist, ta kohtub oma tegelastega ja lepib enamvähem kokku. Ei sunni kedagi. Lepib sellega, et teema on raske ja inimesed ei taha rääkida. Kahetseb, et edevust on liiga vähe, aga samas ta ei tahagi edevust näha ei kinolinal ega teleekraanil. Pooldab klassikalist dokumentaalfilmi, kus on reaalsed inimesed, kes astuvad vaatajale lähemale kui need, keda portreteeritakse ajalehtedes. Ajakirjanduses ta justkui ei tunne, et see inimene oleks nii reaalne, paberile trükitud inimeste lugudes jääb tema jaoks emotsiooni väheks. Dokumentaalfilmis on tema jaoks oluline filmi värv, emotsionaalne tonaalsus. Aga ta ei taha seda inimestest kunstlikult välja kiskuda. Ta ei ole manipulaator. Ta laseb asjadel parem minna isevoolu teed. Talle meeldib küll inimeis jälgida, aga ta ei tee selleks spetsiaalseid plaane või pingutusi, ei käi kedagi turul, kohvikutes või klubides jälgimas, et mõtteid koguda. Samas, rääkides edevusest ja rääkides showst, just tema oli üks kaadritagustest mutritest, kes möödunud telehooajal päev päeva järel eetrisse paiskas teleseepi “Baar”. Nii et inimesi, jah, näeb ta peamiselt teletööd tehes. “Ja see on ikka väga kirju seltskond, rohkem pole vajagi!”
Üldiselt on Märt vaikne ja rahulik, midagi oluliselt ei fänna, tal on ainult ajutised lemmikud, aga kui üldisemalt ja püsivamatest sümpaatiatest kultuuri vallas rääkida, siis muusikas ameerika minimalism ja filmides saksa avangard. Progerock on ka hea, näiteks saksa bänd Eloy. Ja filmirežissööridest näiteks kõige-kõige mõnusam, kes väga meeldib, on Dareen Aronofsky, see mees, kes tegi “Pi” ja “Reekviem unistustele.” ““Pi” oli ikka väga mõnus,” leiab Märt. Elu mõtte üle ja eksistentsiaalsete probleemide üle ei ole Märt eriti mõelnud, lausa üldse nii väga pole mõelnud, et julgeb küsimusele, kas elul on mingi suund või eesmärk või mõte olemas, vastata eitavalt. Ta pole iseeneselegi eriti kunagi mingeid sihte seadnud. Ema teadis jutustada, et kui väike Märt oli 6-aastane, ja nad jalutasid kevadel mööda kruusateed, seda oli üheksa kilomeetrit kokku, oli poiss unistanud multifilmi tegemise karjäärist. Kuskohast see tulla võis, ei oska Märt praegu enam aimata, kuna joonistada ei oska ta üldse ja nukumaailm on talle täiesti võõras. Ometi, eksperimentaalfilme hakkas ta pioneeride palees tegema, aga nendel ei ole mõtet pikemalt peatuda, poisikeste eksperimendid omasid väärtust eelkõige tegijatele endile. Täpset sihti polnud silmade ees ka siis, kui sai Pedasse mängufilmi õppima mindud. “Mis sihti seal ikka, kui ei tea midagi oodata,” arvab Sildvee ja lisab kergelt depressiivselt: “maailmas on enamus asju juba ära öeldud. Uusi sõnu tuleb vähe sisse, kõik kordub ja ma ei ole kindel, et kas on mõtet vanu asju kogu aeg üle korrata?” Kui Märt asju vaatab, siis on pidevalt selline tunne, et kõik on olnud. Võibolla sellepärast puudub tal igasugune ambitsioon. “Ma tunnen mõnikord, et ma olen täielik idioot, et mul puudub igasugune ambitsioon, aga mul puudub igasugune ambitsioon ja ma ei tunne sellest puudust.”
Sildveest ei saa iial ekstsentrilist filmistaari, ta küll imetleb ESTO TV saavutusi ja on vaimustuses Michael Moore’I võluvast spekulatiivsusest, kuid ta ise eelistab oma asju teiste meetoditega ajada. Vaikselt ja rahulikult. Tüünelt triivides. Ta jääb truuks dokfilmidele sest vähemalt ühte asja ta usub – et filmiga saab maailma paremaks muuta. Et hakatakse rääkima asjadest, millest pole kombeks rääkida. Mitte üle pingutades, sest üle pingutada ei tasu millegagi.
MÄRT SILDVEE FILMID
“Inglid kaasa” – 1997
“Ballada” – 2001
“Lepinguga emaks” – 2001
“Parema elu nimel” – 2005
