Lõuna-Korea. Juba möödunud aasta lõpus levis appikarje, et ravimifirma Novartis ei anna vähihaigetele enam Glivecit. Ravimifirma ei saanud valitsusega kokkuleppele kompenseerimisele mineva ravimi hinnas. Läkitusele kirjutas alla patsientide õiguste eest seisva projekti juht Hae-joo Chung.

Novartis küsis Lõuna-Koreas iga tableti eest üle 300 Eesti krooni – sama kõrges hinnas oli kokku lepitud USA, Šveitsi ja Jaapani valitsustega. Läbirääkimised jooksid liiva.

Uus-Meremaa. Koreaga täpselt samasugune seis valitses tänavu aasta alguses Uus-Meremaal. Aucklandis elav Dorothy Facoory (65), kellel üheksa aasta eest diagnoositi verevähk, sai nagu paljud teised Uus-Meremaa vähihaiged Novartiselt rohtu tasuta. Ravimifirma kava oli jagada Glivecit sentigi küsimata seni, kuni valitsus lülitab uue rohu soodusravimite nimekirja.

Valitsus ei tahtnud aga kalli rohu eest maksta. Pärast kuus kuud kestnud ning hästi mõjunud katseaega jäi Facoory ravimist ilma. Tema abikaasa ütles vihaga: kui Glivecit kinni ei maksta, on see sama hea kui eutanaasia seadustamine. Sügiseks jõudsid ravimitootja ja valitsus siiski kokkuleppele. Tuleva aasta algusest on uusmeremaalastel lootust saada imerohtu riigi toetusel.

Inglismaa. Juunis teatas infoagentuur BBC, et Suurbritannia peaminister Tony Blair sai kirja kelleltki Ann Tittleylt (55). Vähihaige naine küsis, miks talle ei kirjutata välja rohtu, mis kingiks talle elu. Šotimaal on ravim haigetele vabalt saadaval, Inglismaal ja Walesis aga haigekassa seda kinni ei maksa. "Kas ma pean abi saamiseks Šotimaale kolima?" küsis Tittley peaministrilt. Kuu hiljem otsustasid ametnikud, et arstid võivad Tittleyle rohu välja kirjutada.

Austraalia. Kohalik veebilehekülg kutsus kõiki elanikke andma allkirja üleskutsele, et haigekassa maksaks kinni varase staadiumi verevähihaigete Gliveci-ravi. Näitena tuuakse 30aastane Nicholas Poulos – abikaasa ja 20kuuse tütre isa, kellel on diagnoositud kroonilise staadiumi verevähk. Interferoonravimid talle ei mõju, sobivat luuüdidoonorit pole leitud. "Te ju ei taha, et ta peaks ootama, kuni vähk areneb ägeda staadiumini?" küsitakse inimestelt.

USA. Jänkid nurisevad Gliveci kõrge hinna üle, sest enamiku ravimi väljatöötamiskuludest maksid kinni Ühendriikide valitsus, ülikoolid ja heategevusorganisatsioonid.

Eesti. Mullu suvel pakkus Novartise esindaja Katrin Noor meditsiiniajakirjanik Annika Alasoole, et ta võiks uuest ravimist Glivec loo kirjutada. Eestis vajab seda vaid paarkümmend inimest ja Alasool jäi lugu kirjutamata.

Tänavu kevadel sai meediastaariks Marge Valdmann (44). Naine põdes kroonilist müeloidset leukeemiat, mida saab Gliveciga ravida, kuid haigekassa ei olnud nõus selle eest maksma. Lugu kahe lapse emast, kelle imeravim surmasuust välja tõi ja kes enda elus hoidmiseks kulutab kõik säästud ning lisaks sõpradelt laenu võtab, läks inimestele isegi rohkem hinge kui soomlaste abiga terveks saanud südamehaige laps Triinu-Liis. Päevalehes ilmunud artikkel lõppes eriti kurva tõdemusega: "Mul on alles veel 24 tabletti ehk kuus päeva…" Radiolinja avas kohe lühinumbri, kuhu inimesed said 25 krooni kaupa annetusi teha.

Elu või surm. Ravimimüük on väheseid valdkondi, kus müügiargumendiks on küsimus "elu või surm". Limonaadi nii ei müü. Glivecile ja Novartisele tehakse aga tohutult reklaami ilma, et kompanii peaks turunduse ning meedia moosimisega vaeva nägema.

Valdmanni juhtum oli selle aasta kõige emotsionaalseim turundustegu. Ametnikud hakkasid kiiresti rääkima soodusravimite nimekirja ümbertegemisest, et vabastada raha Gliveci-sarnaste rohtude ostmiseks. Haigekassa juhatuse liige Toomas Palu sai kuulsaks ütlusega: "Selline on saatus, kui ollakse sündinud Eestisse." Palu on realist, kes julges tunnistada, et Eestis pole raha kõigi inimeste elushoidmiseks kallite rohtude abil.

Septembri keskel teatas Novartis, et annab neljale Eesti vähihaigele ravimit tasuta, kuni Eesti riik leiab raha nende aitamiseks.