Nõukogude ajal olid looduskaitsjad, kes ajasid süsteemikuulekat juttu, jäädes oma liistude juurde. Ma sain kohe aru, et looduskaitsjad on jobud, aga rohelised on ägedad tüübid. Ja siis tuli fosforiidisõda, õhus oli vabaduse lõhna. Esimene Virumaa rattamatk oli ehe aktsioon. Räägitakse, et see mõjutas Eesti saatust. Ei tea, aga minu maailmavaadet mõjutas ta kindlasti.

Igal hommikul lülitati telklaagris sisse mögafon ja ärkamine toimus "Tere Perestroika" saatel. Teel olid kohtumised kaevanduste vastaste ja pooldajatega. Stagnandid olid üllatavalt enesekindlad. Neile ei jõudnud veel kohale, et jää oli hakanud liikuma. Muuseas näidati seal "ENSV kroonikat", kus nägin esimest korda Villu Tammet tuhamägede taustal. Käed üles, Virumaa, anna siia fosforiit!

Selle jutu taustal saate vist isegi aru, kui piinlik oli mul kuulda raadiost Kalle Muulit, kes Probo Koala aktsiooni kommenteerides kahetses, et "Greenpeace käitus ebaviisakalt". Et nagu jällegi - igaüks jäägu oma liistude juurde? Ökoterroristid soolaputkasse?

Muidugi on igal anarhistliku maiguga üritusel ka selliseid tüüpe, kes on ainult aktsiooni peal väljas. Süsteemi seisukohalt on nad ohtlikud, sest ei allu kontrollile. Aga mis kasu on mässust, kui see on süsteemi kontrolli all?

Eestlane on sõnades kõva keskkonnakaitsja. Aga kui näiteks põlevkivikaevamise kokkutõmbamise eest tuleb maksta tunduvalt kõrgemat elektri hinda - kui paljud on tegelikult valmis seda hinda maksma? Loevad tõsiasjad, mitte lubadused.

Meie kohalikud rohelised on praegu täitsa Strandbergi nägu. Tõeliselt mõõdukad ja mõistlikud. On visiooni, on missioonitunnet. Ainult et aktsiooni napib.

Mõelge, kui palju metsavargusi oleks võinud ära hoida müüt metsavargaid tapvast mootorsae-vanapaganast. Muidugi, kui sellel oleks reaalne kate. Mõni laip siin-seal, soolikad mätta peal.

Mingite Grimmi muinasjuttudega siin olukorda ei paranda. Tere tulemast Eestisse, Greenpeace.

*

Peaminister Ansip kuulutas Probo Koala ohutuks, teatades, et "Tavotti süüa pole tervislik". Muidugi, Elevandiluurannikul elavad lollid neegrid, kes toppisid endale tavotti suhu ja said sellest mürgituse. Meil ei ole midagi karta, sest me pole ju lollid. Ega neegrid. Ansip on keemik, Ansip teab. Ärge toppige tavotti suhu!

 

Kristjan Ots on Tartu Ülikooli ajakirjanduse magistrand.