26.06.2009, 00:00
Nädal aega üksinda metsas (fotoreportaaž)
Fotograaf Ingmar Muusikus veetis nädala rabasaarel Lõuna-Kõrvemaal, kus ta selle aja jooksul ei kohanud ühtegi inimest.
Reede, 12. juuni
Ennelõunal saan paadi
vette. Paati tõstan 66 kg varustust – 20 kg fototehnikat, 9 kg
süüa, lisaks riided, telk, magamiskott, matt, kirves, kummikud,
statiivid ja 16 liitrit vett. Ühele 72kilosele mehele ära
tassimiseks ilmne ülekaal.
Kanali ääres
põõsaladvas laulab karmiinleevike. Tema justkui eesti keeles
öeldud “eks sa ise tea” kõlab täna mulle kui
“sa oled vist idioot”. Aga varsti hüüab talvike
“see see see tee viib Riiga”. Teda ma küll ei usu. See veetee
viib jõeni ja jõgi viib rabasaareni, millel oma metsiku
üksindusnädala kavatsen veeta.
Pool tundi sõidetud
ja juba kohtun kährikuga, kes on tulnud vana kopratammi harjale
süüa otsima. Aeg-ajalt heidab mulle kiireid pilke, seejärel
pusib koonuga maad. Ilus puhas loom, saan head portreed.
Vett on
vähe ja teekond vaevaline. Rammin aerudega läbi rohu, õhus
hõljub muda lehka. Päike sirab selja tagant, tuul puhub soojalt ja
hooti.
Jõuan kanalilt jõele. Väikeste valgete
pilvede järel ujuvad taeva hallid ja suuremad. Libisen mõnusalt
vooluga kaas. Mõned kahkjaspunased sõrmkäpad on
sättinud end kaldale õitsema.
Pool kolm ronin rabasaare all
kaldale. Punarind ja väike-lehelind on lauluhoos, roo-loorkull peab soo
kohal jahti.
Võtan 28kilose koti selga, riputan 16 liitrit
vett turjale, suman ähkides läbi soosiilu ning olengi rabasaarel.
Üks lagedam väike välu sobib hästi laagripaigaks.
Siis märkan kuldkingasid. Need on lilled, mitte jalanõud,
suurimate õitega orhideed Eestis. Nad kasvavad salguti, väiksemates
4–5 õit, suuremates üle 30–40 õie. Ühe
kinga sees imeb roheline krabiämblik kärbest tühjaks. Neid on
tore pildistada, neil on iseloomu. Külje pealt meenutavad nad koer Plutot
Miki-Hiire koomiksist.
Panen telgi püsti. Leian laagripaigast
50 sammu kauguselt längus kuuse okste alt karu talvise magamiskoopa. Mu
rabasaar hakkab mulle üha enam meeldima! Turteltuvid hõikavad,
kägu kukub lootusrikkalt ja laulurästaad esitavad juba
õhtuseid serenaade. Lähen suuremale tutvumisringile.
Laupäev, 13. juuni
Kui öö hakul
tagasi tulin, ei leidnud ma laagrit kohe üles. Ürgmets on tihe, puud
risti-rästi maas ning raske mingit orientiiri valida. Teisel katsel
jõudsin kohale.
Aga eilne õhtu pakkus kaks erakordset
etendust.
Saare põhjaosas kõrgemas pinnases on
mägraurud. Värsked laadungid liiva urusuudmetes viitasid peremehe
aktiivsele eluhoiakule. Tunni pärast näitaski vana mäger august
nina. Ta unised silmad minu puu najal kössitavat kuju ei seletanud, kuid
kiired katikuklõpsatused tegid ettevaatlikuks. Loom tuias edasi-tagasi,
nuusutas üht taime ja teist oksa, kuid kaugemale jahile ei hakanud minema.
Koomilised olid ta tagurpidised äkksööstud uru poole. Uhke
isand, suur ja koheva karvaga, ainult ninaots oli mullane.
Kui
mäger tagasi koju läks, hakkas kostma kurblikke hüüdeid:
“Kjüüp, kjüüp, kjüüp...”
Tundsin hüüdjat. See oli värbkakk, väikseim kakuline,
pisike nagu härjapõlvlane, vaid natuke varblasest suurem.
Läksin rabamändide vahele ja hüüdsin vastu. Kakk tuli
madallennul ja kihutas meetri kauguselt mööda, maandudes männi
latva. Järgmised minutid möödusid nii, et kakk hüüdis
ühe ja teise oksa pealt ning mina mätta otsast. Lind oli
silmanähtavalt e
ndast väljas. See, et ta ees seisab inimene, paistis teda vähe
huvitavat. Aga kust tuli see hääl?
Tema
väävelkollastes silmades oli hämmastus. Lõpuks, aru
saades, et liigikaaslast ei õnnestu leida, lahkus kakk segaste
tunnetega.
Teen hommikul tiiru saarel. Ronin raba serval
kõrge kuuse latva. Vaade on võimas! Üle raba paistab
laukaahelik, vasakule jääb suur rabajärv, millel paar
laululuiki. Kuuselatv ühes minuga kõigub tugevalt tuules.
Ühe kihutava mootorratta lärmakas hääl kostab suurelt
teelt, üks mets-lehelind pööritab lakkamatult oma
hõberaha – sipsipsipsip sirrrr....
Hiireviu pesas
kuivanud kuusel kiiksub ainumas poeg.
Murakad hakkavad
õitsemist lõpetama, vängelt, kuid meeldivalt lõhnavad
sookailud niisamuti.
Mätastel on veel mulluseid
jõhvikaid, küll tohletanud, aga mahlaseid, selleaastased
õitsevad väikeste roosade õitena.
Olen just
käbiga orava kaadrisse saanud, kui läbi tiheda metsa kihutab sokk,
sarved püsti, tormates mulle peaaegu otsa. Viimasel hetkel näeb mind
ning pöörab mõne meetri pealt kõrvale. Ehmatan end
poolkangeks.
Lõunast saati on kuulda
kõuekõminat. Lõpuks, kui olen igapäevased makaronid
keresse keeranud, hakkab sadama. Poen telki varju. Enne viit hakkab
tulema korralikku äikest. Võimas stiihia! Loodan, et paar kuivanud
kuuske telgi kõrval ikka vastu peavad ega murdu mulle kaela. Istun
neljandat tundi telgis nagu mäger urus ja ootan äikese
lõppemist.
Pühapäev, 14. juuni
Tuule hääl puuvõrades. Kogu aeg on tuul, nagu oleks
mere ääres.
Ajan veekindlad riided selga ja lähen
värviliste kiletükikestega radu märgistama, et vähem
eksimisi oleks. Jõeni jõudes näen, et vihm on veetaset
kõvasti tõstnud.
Hiljem lähen paadiga
ülesvoolu. Vali tuul puhub vastu. Ajan paadi üleujutatud kaldale ning
pildistan, kuidas tuul sasib puid ja roostikku ja tarnasid ja angervaksasid ja
jõepinda. Valged pilved kihutavad taevas ja valge lennuk kihutab
läbi valgete pilvede.
Jõuan allikate piirkonda.
Näen kahte jäälindu, türkiissinised seljad jõe kohal
sätendamas.
Sõtkaema paanitseb poegade pärast,
lendab edasi ja tagasi, ja jälle edasi, ja jälle tagasi.
Väikesed pojad, kes veel ei lenda, on tal suured sukeldumise
meistrid.
Maskeerin end paadis, oodates jäälinde, aga saan
varsti kaela korraliku paduvihma. Sõidan allavoolu tagasi. Kobras on
äsja kase langetanud, lõhnab värskete kasevihtade järele.
Õhtul on jäänud vaiksemaks, siis kanduvad tehismürad
kõrvu. Korra on kuulda tümpsuvat muusikat.
Teen
öösel lõket. Sajab, jälle sajab.
Esmaspäev, 15. juuni
Hommikul on kõik
rõske ja märg. Püüan tuule käes riideid kuivatada,
kuid varsti tuleb uus vihm.
Võtan paar lonksu
Jägermeistrit, kuivemaks see olemist ei muuda.
Ehitan paarist
kaikast, koormakilest, nöörist ja traadist varjualuse. Nüüd
olen ka lõkke ääres vihma eest kaitstud ja riided tahenevad
pesunööridel. Soojendan öiseid makarone, kuivatan jopet ja
sokke, parandan katki läinud kirvest.
Neljas päev istun
lõkkesuitsus. Ise seda haisu enam ei tunne, sest olen sellest läbi
imbunud.
Õhtul lähen kõndima. Täies
elujõus paju on äsja tuules k
oos juurtega ümber kukkunud. Veel üleeile, kui siit
möödusin, oli ta püsti. Puudega on nagu inimestega, eal ei tea,
kui tugev või nõrk keegi on.
Soos on raske liikuda,
vett on palju, see hoiab jalgu kinni. Vean end rabajärve äärde.
Madallennul vee kohal sõelub sadakond pääsukest.
Üks sookiur on minuga hädas, olen vist ta pesa lähedusse
sattunud.
Laulurästad on viimased lauljad. Sookured
hüüavad soo pealt.
Teisipäev, 16.
juuni
Hommik on jahe, kuid vaiksem. Kui ma millestki
puudust tunnen, siis on see soe kampsun.
Lõke annab sooja ja
hea olemise.
Lähen suuremale sooringile. Liipan piki
jõe äärt ja mööda loomaradu. Tuian mättalt
mättale, poole sääreni vees. Ei ole kõige
liikumissõbralikum maastik.
Mööda lagesood minnes
teen naaksuvaid hääli, lootes mõnes põdras huvi
äratada. Üks noor sokk liigub soo peal. Metsast kostva raksu peale ta
põgeneb, ning varsti ongi noor põdrapull metsaservas. Naaksun
kutsuvalt edasi. Põder hakkab aegamisi lähemale tulema. Vahepeal
seisatab, vaatab, tõmbab ninaga õhku ja tuleb aina edasi.
Lõpuks on loom 20 sammu peal. Tõstan korraks käe pea
kohale, imiteerides kohmakalt sõbraliku põdra kõrva, kuid
see lööb noormehe verest välja. Ta jookseb pikkade aeglaste
sammudega, nii et vett lendab, korra veel seisatab, hirnatab kaeblikult ja
kaob.
Tagasi saarele tuleb minna paar versta otse üle raba.
Kott seljas ja suure toruga kaamera süles tunduvad järsku eriti
rasked. Rabasammal on vett täis nagu svamm. Taarudes jõuan
lõpuks kohale. Ei mäleta, millal viimati nii väsinud olin.
Viskan end telki pikali ja magan paar tundi.
Kolmapäev, 17. juuni
Tõusen hommikul nagu
õigele loodusfotograafile kohane – 3.10. Tahan pildistada üle
raba saare põhjaotsa, kuid taevas on jälle pilves. Vean end siiski
kohale, kuid valgust ei ole ega tule.
Tunne on endiselt sant. Raske
on märjas rabas sumada. Kõmbin tagasi laagrisse. Teen lõket
ja keedan kaerahelbeputru. Kell seitse hommikul kobin tagasi magama.
Magan lõunani.
Teen saarele ringi peale, kaasas ainult
binokkel. Mõnusalt metsik kooslus. Puud sünnivad, kasvavad ja
surevad. Kõik kulgeb oma loomulikku rada pidi. Keegi ei kasi, ei rohi,
ei korista ega raiu.
Leian metsa alt Lapin Kulta lömmis purgi
– ikka käiakse siin vahel.
Käin fotokaga
laanepüüsid luuramas, näen ainult emalindu.
Leian
veel ühe lömmis purgi. Kahju, et siin vahel käiakse.
Lähen õhtuks ja ööseks jõe peale. On tuuline ja
selge. Sõuan ülesvoolu.
Naerukajakad lendavad sinises
taevas laugastelt põldudele. Mõned ühepäevikud on
pulmalennult vette pudenenud ning lähevad allavoolu.
Metskurvitsad lendavad ühe- ja paarikaupa, öösorr ketrab
kaugemal rabamännikus. Kusagil külas haugub koer. Ja ikka see
masinate lakkamatu mürin kõige selle taga.
Tund enne
keskööd pakin end paadis sisse. On mugav ja soe, kuigi öö
tuleb jahe. Hakkan vaikselt allavoolu libisema.
Neljapäev, 18. juuni
Olen vahepeal tukkuma
jäänud. Ärkan öösel kell üks.
Kobras lööb kaks korda sabaga vastu vett. Lennuk lendab üle,
tuled ees ja hääl taga. Nahkhiir lendleb hääletult vee
kohal. Kobras lööb kolmaski kord. Maantee m
üra varjutab öösorri hääle.
Libisen
vooluga kaasa.
Vanakuu sirp on tõusnud üle metsa.
Esimene laulurästas on alustanud juba poole öö pealt.
Kell 3 tulen jõelt, suundun uuesti rabasaare põhjaotsa.
Seisan ja ootan, kuni päike tõuseb.
Läbi metsa tagasi
tulles hakkan pildistama metsa, seda ürgset ja loomulikku. Jämedaid,
sammaldunud, längus, murdunud, mädanenud, kuivanud puid. Sattun
vaimustusse, kuigi väsimus magamata ööst juba murrab.
Ärkan keskpäeval. Teen viimast lõket, keedan viimaseid
makarone, ikka neid vorsti, juustu ja küüslauguga.
Pöialpoiss keerutab kuusevõras oma imepeent viisijuppi. Siinsamas
puhub flööti mustpea-põõsalind ja eemal risustikus
trillerdab käblik. Mis neil viga sellises metsas elada.