Ennelõunal saan paadi vette. Paati tõstan 66 kg varustust – 20 kg fototehnikat, 9 kg süüa, lisaks riided, telk, magamiskott, matt, ­kirves, kummikud, statiivid ja 16 liitrit vett. ­Ühele 72kilosele mehele ära tassimiseks ­ilmne ülekaal.


Kanali ääres põõsaladvas laulab karmiinleevike. Tema justkui eesti keeles öeldud “eks sa ise tea” kõlab täna mulle kui “sa oled vist idioot”. Aga varsti hüüab talvike “see see see tee viib Riiga”. Teda ma küll ei usu. See veetee viib jõeni ja jõgi viib rabasaareni, millel oma metsiku üksindusnädala kavatsen veeta.


Pool tundi sõidetud ja juba kohtun kährikuga, kes on tulnud vana kopratammi harjale süüa otsima. Aeg-ajalt heidab mulle kiireid pilke, seejärel pusib koonuga maad. Ilus puhas loom, saan head portreed.


Vett on vähe ja teekond vaevaline. Rammin aerudega läbi rohu, õhus hõljub muda lehka. Päike sirab selja tagant, tuul puhub soojalt ja hooti.


Jõuan kanalilt jõele. Väikeste valgete pilvede järel ujuvad taeva hallid ja suuremad. Libisen mõnusalt vooluga kaas.  Mõned kahkjaspunased sõrmkäpad on sättinud end kaldale õitsema.

Pool kolm ronin rabasaare all kaldale. Punarind ja väike-lehelind on lauluhoos, roo-loorkull peab soo kohal jahti.


Võtan 28kilose koti selga, riputan 16 liitrit vett turjale, suman ähkides läbi soosiilu ning olengi rabasaarel. Üks lagedam väike välu sobib hästi laagripaigaks.


Siis märkan kuldkingasid. Need on ­lilled, mitte jalanõud, suurimate õitega orhideed Eestis. Nad kasvavad salguti, väiksemates 4–5 õit, suuremates üle 30–40 õie. Ühe kinga sees imeb roheline krabiämblik kärbest tühjaks. Neid on tore pildistada, neil on iseloomu. Külje pealt meenutavad nad koer Plutot Miki-Hiire koomiksist.


Panen telgi püsti. Leian laagripaigast 50 sammu kauguselt längus kuuse okste alt karu talvise magamiskoopa. Mu rabasaar hakkab mulle üha enam meeldima! Turteltuvid hõikavad, kägu kukub lootusrikkalt ja laulurästaad esitavad juba õhtuseid serenaade. Lähen suuremale tutvumisringile.



Laupäev, 13. juuni



Kui öö hakul tagasi tulin, ei leidnud ma laagrit kohe üles. Ürgmets on tihe, puud risti-rästi maas ning raske mingit orientiiri valida. Teisel katsel jõudsin kohale.


Aga eilne õhtu pakkus kaks erakordset etendust.


Saare põhjaosas kõrgemas pinnases on mägraurud. Värsked laadungid liiva urusuudmetes viitasid peremehe aktiivsele eluhoiakule. Tunni pärast näitaski vana mäger august nina. Ta unised silmad minu puu najal kössitavat kuju ei seletanud, kuid kiired katikuklõpsatused tegid ettevaatlikuks. Loom tuias edasi-tagasi, nuusutas üht taime ja teist oksa, kuid kaugemale jahile ei hakanud minema. Koomilised olid ta tagurpidised äkksööstud uru poole. Uhke isand, suur ja koheva karvaga, ainult ninaots oli mullane.


Kui mäger tagasi koju läks, hakkas kostma kurblikke hüüdeid: “Kjüüp, kjüüp, kjüüp...” Tundsin  hüüdjat. See oli värbkakk, väikseim kakuline, pisike nagu härjapõlvlane, vaid natuke varblasest suurem. Läksin rabamändide vahele ja hüüdsin vastu. Kakk tuli madallennul ja kihutas meetri kauguselt mööda, maandudes männi latva. Järgmised minutid möödusid nii, et kakk hüüdis ühe ja teise oksa pealt ning mina mätta otsast. Lind oli silmanähtavalt e ndast väljas. See, et ta ees seisab inimene, paistis teda vähe huvitavat. Aga kust tuli see hääl?


Tema väävelkollastes silmades oli hämmastus. Lõpuks, aru saades, et liigikaaslast ei õnnestu leida, lahkus kakk segaste tunnetega.


Teen hommikul tiiru saarel. Ronin raba serval kõrge kuuse latva. Vaade on võimas! Üle raba paistab laukaahelik, vasakule jääb suur rabajärv, millel paar laululuiki. Kuuselatv ühes minuga kõigub tugevalt tuules.


Ühe kihutava mootorratta lärmakas hääl kostab suurelt teelt, üks mets-lehelind pööritab lakkamatult oma hõberaha – sipsipsipsip sirrrr....


Hiireviu pesas kuivanud kuusel kiiksub ainumas poeg.


Murakad hakkavad õitsemist lõpetama, vängelt, kuid meeldivalt lõhnavad sookailud niisamuti.


Mätastel on veel mulluseid jõhvikaid, küll tohletanud, aga mahlaseid, selleaastased õitsevad väikeste roosade õitena.


Olen just käbiga orava kaadrisse saanud, kui läbi tiheda metsa kihutab sokk, sarved püsti, tormates mulle peaaegu otsa. Viimasel hetkel näeb mind ning pöörab mõne meetri pealt kõrvale. Ehmatan end poolkangeks.


Lõunast saati on kuulda kõuekõminat. Lõpuks, kui olen igapäevased makaronid keres­se keeranud, hakkab sadama. Poen ­telki varju. Enne viit hakkab tulema korralikku äikest. Võimas stiihia! Loodan, et paar kuivanud kuuske telgi kõrval ikka vastu peavad ega murdu mulle kaela. Istun neljandat tundi telgis nagu mäger urus ja ootan äikese lõppemist.


Pühapäev, 14. juuni



Tuule hääl puuvõrades. Kogu aeg on tuul, nagu oleks mere ääres.


Ajan veekindlad riided selga ja lähen värviliste kiletükikestega radu märgistama, et vähem eksimisi oleks. Jõeni jõudes näen, et vihm on veetaset kõvasti tõstnud.


Hiljem lähen paadiga ülesvoolu. Vali tuul puhub vastu. Ajan paadi üleujutatud kaldale ning pildistan, kuidas tuul sasib puid ja roostikku ja tarnasid ja angervaksasid ja jõepinda. Valged pilved kihutavad taevas ja valge lennuk kihutab läbi valgete pilvede.


Jõuan allikate piirkonda. Näen kahte jäälindu, türkiissinised seljad jõe kohal sätendamas.


Sõtkaema paanitseb poegade pärast, lendab edasi ja tagasi, ja jälle edasi, ja jälle tagasi.


Väikesed pojad, kes veel ei lenda, on tal suured sukeldumise meistrid.


Maskeerin end paadis, oodates jäälinde, aga saan varsti kaela korraliku paduvihma. Sõidan allavoolu tagasi. Kobras on äsja kase langetanud, lõhnab värskete kasevihtade järele. Õhtul on jäänud vaiksemaks, siis kanduvad tehismürad kõrvu. Korra on kuulda tümpsuvat muusikat.


Teen öösel lõket. Sajab, jälle sajab.


Esmaspäev, 15. juuni



Hommikul on kõik rõske ja märg. Püüan tuule käes riideid kuivatada, kuid varsti tuleb uus vihm.


Võtan paar lonksu Jägermeistrit, kuivemaks see olemist ei muuda.


Ehitan paarist kaikast, koormakilest, nöörist ja traadist varjualuse. Nüüd olen ka lõkke ääres vihma eest kaitstud ja riided tahenevad pesunööridel. Soojendan öiseid makarone, kuivatan jopet ja sokke, parandan katki läinud kirvest.


Neljas päev istun lõkkesuitsus. Ise seda haisu enam ei tunne, sest olen sellest läbi imbunud.


Õhtul lähen kõndima. Täies elujõus paju on äsja tuules k oos juurtega ümber kukkunud. Veel üleeile, kui siit möödusin, oli ta püsti. Puudega on nagu inimestega, eal ei tea, kui tugev või nõrk keegi on.


Soos on raske liikuda, vett on palju, see hoiab jalgu kinni. Vean end rabajärve äärde.


Madallennul vee kohal sõelub sadakond pääsukest. Üks sookiur on minuga hädas, olen vist ta pesa lähedusse sattunud.


Laulurästad on viimased lauljad. Sookured hüüavad soo pealt.


Teisipäev, 16. juuni



Hommik on jahe, kuid vaiksem. Kui ma millestki puudust tunnen, siis on see soe kampsun.


Lõke annab sooja ja hea olemise.


Lähen suuremale sooringile. Liipan piki jõe äärt ja mööda loomaradu. Tuian mättalt mättale, poole sääreni vees. Ei ole kõige liikumissõbralikum maastik.


Mööda lagesood minnes teen ­naaksuvaid hääli, lootes mõnes põdras huvi äratada. Üks noor sokk liigub soo peal. Metsast kostva raksu peale ta põgeneb, ning varsti ongi noor põdrapull metsaservas. Naaksun kutsuvalt edasi. Põder hakkab aegamisi lähemale tulema. Vahepeal seisatab, vaatab, tõmbab ninaga õhku ja tuleb aina edasi.


Lõpuks on loom 20 sammu peal. Tõstan korraks käe pea kohale, imiteerides kohmakalt sõbraliku põdra kõrva, kuid see lööb noormehe verest välja. Ta jookseb pikkade aeglaste sammudega, nii et vett lendab, korra veel seisatab, hirnatab kaeblikult ja kaob.


Tagasi saarele tuleb minna paar versta otse üle raba. Kott seljas ja suure toruga kaamera süles tunduvad järsku eriti rasked. Rabasammal on vett täis nagu svamm. Taarudes jõuan lõpuks kohale. Ei mäleta, millal viimati nii väsinud olin. Viskan end telki pikali ja magan paar tundi.



Kolmapäev, 17. juuni



Tõusen hommikul nagu õigele loodusfotograafile kohane – 3.10. Tahan pildistada üle raba saare põhjaotsa, kuid taevas on jälle pilves. Vean end siiski kohale, kuid valgust ei ole ega tule.


Tunne on endiselt sant. Raske on märjas rabas sumada. Kõmbin tagasi laagrisse. Teen lõket ja keedan kaerahelbeputru. Kell seitse hommikul kobin tagasi magama.


Magan lõunani.


Teen saarele ringi peale, kaasas ainult binokkel. Mõnusalt metsik kooslus. Puud sünnivad, kasvavad ja surevad. Kõik kulgeb oma loomulikku rada pidi. Keegi ei kasi, ei rohi, ei korista ega raiu.


Leian metsa alt Lapin Kulta lömmis purgi – ikka käiakse siin vahel.


Käin fotokaga laanepüüsid luuramas, näen ainult emalindu.


Leian veel ühe lömmis purgi. Kahju, et siin vahel käiakse.


Lähen õhtuks ja ööseks jõe peale. On tuuline ja selge. Sõuan ülesvoolu.


Naerukajakad lendavad sinises taevas laugastelt põldudele. Mõned ühepäevikud on pulmalennult vette pudenenud ning lähevad allavoolu.


Metskurvitsad lendavad ühe- ja paarikaupa, öösorr ketrab kaugemal rabamännikus. Kusagil külas haugub koer. Ja ikka see masinate lakkamatu mürin kõige selle taga.


Tund enne keskööd pakin end paadis sisse. On mugav ja soe, kuigi öö tuleb jahe. Hakkan vaikselt allavoolu libisema.



Neljapäev, 18. juuni



Olen vahepeal tukkuma jäänud. Ärkan ­öösel kell üks.


Kobras lööb kaks korda sabaga vastu vett. Lennuk lendab üle, tuled ees ja hääl taga. Nahkhiir lendleb hääletult vee kohal. Kobras lööb kolmaski kord. Maantee m üra varjutab öösorri hääle.


Libisen vooluga kaasa.


Vanakuu sirp on tõusnud üle metsa. Esimene laulurästas on alustanud juba poole öö pealt.


Kell 3 tulen jõelt, suundun uuesti ­rabasaare põhjaotsa. Seisan ja ootan, kuni päike tõuseb.

Läbi metsa tagasi tulles hakkan pildistama metsa, seda ürgset ja loomulikku. Jämedaid, sammaldunud, längus, murdunud, mädanenud, kuivanud puid. Sattun vaimustusse, kuigi väsimus magamata ööst juba murrab.


Ärkan keskpäeval. Teen viimast lõket, keedan viimaseid makarone, ikka neid vorsti, juustu ja küüslauguga.


Pöialpoiss keerutab kuusevõras oma imepeent viisijuppi. Siinsamas puhub flööti mustpea-põõsalind ja eemal risustikus trillerdab käblik. Mis neil viga sellises metsas elada.