Nädalalõpu lemmiku teekond hotellitoast aktsiaturule

Nädalaleht Eesti Ekspress, Hans H. Luige meediaimpeeriumi äriline ja imagoloogiline spermatosoid, on omanikku vahetanud mitu korda. Ekspressi kui kroonijuveeli on püütud ka varastada, vahetada, üle piiri smugeldada, maha ja üle lüüa.

Kroonijuveeli on raske müüa, ütleb Hans H. Luik. Oma 46. sünnipäevaks Ekspress Gruppi aktsiaturule viies pole see tal esimene kord seda tõdeda. Üks on veel raskem – kroonijuveeli tagasi ostmine. Selles veendus Luik juba oma 30. sünnipäeva paiku.
1989. aasta suvel on klassivennad ­Hannes Tamjärv ja Peeter Luik koos muusikuharidusega Andres Saame ja kunstiharidusega Sulo Muldiaga veennud Luige ametit vahetama. Luik meenutab Eesti Ekspressi 10. sünnipäevaks välja antud raamatus “Uue elu sümbool”: “See oli magus õhtu. Sõnajalad minu aias tiigi ääres olid vohama löönud, jõime nende keskel kohvi. Maja ees parkisid uhked vene autod – paar Lada 08-t ja Saame Volga. “Asutame eralehe,” ütles Tamjärv. “Tule peatoimetajaks. Palk võiks olla 1500 rubla, kasumi jaotame sinuga pooleks.” “Lehe teeme neljavärvilise,” küttis Tamjärv mind veelgi, “ja arvutil.” Cross Development F.S.P. oli nimi, mille alla neljapealine äriloom koondunud oli. Firma asus Olümpias ja polnudki nii väga erafirma. F.S.P. tähendab Filial Sovmestnovo Predprijatija.”

Lisaväärtuse tekkimine on pro­bleem
...Hotellituba number 1207 Olümpias on muudetud lehetoimetuseks, kus esimesest päevast peale käis suur möll. “Kes kõik sealt läbi ei käinud – ajakirjanikud, nende sõbrad, tuttavad. Tuba oli paksu suitsu täis. Kõik vaidlesid, kõik ajasid Eesti asja,” meenutab EE sekretär Erika Nigul. Ent peagi kolib Cross Development nii enda kui ka Ekspressi moodsatesse bürooruumidesse Pärnu maanteel, kunagisse vangla-tapamaja Kawe keldri ruumidesse.
Esialgu on Luik lihtsalt innukas leheneeger, rassib lugude toimetamise, fotode valimise ja pealkirjade panemisega.
Kui toimetusetuppa satub inimesi, kes tahavad lehte kuulutust panna, pistab sekretär Erika rublad ja FIMid plekktoosi esimeses sahtlis. Sinna kogunenud patakad viib mänedžer Rene Treial aeg-ajalt omanike tuppa, aga sealt võetakse kamaluga ka kohvi ja honoraride jaoks.
Nõukogude sumbunud ajakirjandustraditsioonist erinev lühike ja lööv stiil, värvilised pildid, kommarite kottimine, kuulujuttude ja seltskondliku analüüsi häbenematu kajastamine teevad Ekspressist iganädalase sündmuse. Toode on ennast turul tõestanud, rõõmustavad omanikud. Lõpuks hakkab ka Luige filoloogiajus kuju võtma kapitali akumulatsiooni ja lisaväärtuse mõiste. Kuidas saaks lehe Crossilt endale...? Ülekohtusem kui kasumi jaotumine tundub tõik, et Cross Development on Eesti Ekspressi kaubamärgi enda nimele registreerinud! Vaidluste käigus muutub peatoimetaja omanikele tülikaks.
...Reedel, 1. detsembril 1990 valitseb toimetuses loid õhkkond. Värske lehevirn lõhnab kapinurgal, Toomas Kümmel topib neid portfelli nii palju, kui mahub, ja lepib telefonis kellegagi õllejoomist kokku. Ivo Karlep loeb nurgas lehte ja puhib endale habemesse. Nahktagis ja dressipükstes Meelis ­Metsamärt lubab kellelegi bensiini ja telliseid hankida. Siseneb Hannes Tamjärv, ja see on ootamatu, sest tavaliselt tal siia asja ei ole.
“Tulge, teeme meie toas koosoleku,” teatab ta.
“Cross lasi Luige lahti,” sosistab blond sekretär Mari.
Cross Development läkitab toimetusetuppa memorandumi: “H. H. Luik on Eesti parimaid ajakirjanikke. Sellest hoolimata peame oma kohuseks seletada, miks lähevad lahku Luige ja Eesti Ekspressi teed.
Meile on EE toode, üks omasuguste seas. Tagamaks oma tootele arengu ja uue tõusu, oleme sunnitud tegema otsuseid, mis suurendaks kõigi osa lejate, kelledest EE edu sõltub, osalemist ja motiveeritust ajalehe käekäigu suhtes. Me peame hoolitsema selle eest, et EE püsiks omal kohal turul ning areneks edasi.”
Luik lahkub Kawe keldrist, saba jalge vahel. Talv ei möödu siiski ainult tusameeles, vaid tema punases peas tiksub mõte, mille realiseerimiseks ei näe ta tegelikult võimalust. Esiteks – raha pole. Teiseks – miks peaks Cross tahtma müüa rammusat lüpsilehma...

Tekib müüt rehepapist
Luigele tulid appi mehed, kes seda ise küll kõige vähem soovisid.
Temast Eesti Ekspressi maha jäänud vihane toimetusepere on detsembrikriisi ajal üht-teist kõrva taha pannud ning püüab nüüd omakorda Cross Developmentil nahka üle kõrvade tõmmata. Juba olid nemadki aru saanud, et ajaleht ei pruugi olla ainult sõnumikandja, vaid ka rahamasin. Mis oleks õiglasem, kui et raha tuleks neile, kes seda ka reaalselt toodavad? Midagi oli meile kõigile sotsialismi poliit­ökonoomia loengutest ikka külge ka jäänud!
Veebruaris registreerisid Ivo Karlep, Toomas Kümmel, Madis Kolk ja Marek ­Strandberg enda nimel aktsiaseltsi Myyt. See ettevõte, nagu Cross jahmatusega avastab, “on võtnud endale ainuõiguse müüa meie ajalehe reklaamipinda! Ja mitte lihtsalt müüa, vaid müüa koguni nõnda, et lehele jääks ühe lehekülje rekaamipinna eest hinnakirjas ette nähtud 4000 rubla asemel hoopis 209 rubla. Siis registreeris Myyt meie lehe kultuuriministeeriumis enda nimele. Meile oli pilt selge. 1989. aastal alustatud eraettevõtluse eksperiment sotsialismi tingimustes oli jõudnud sama kaugele kui aastal 1917. Töötajad olid vägisi hakanud jagama meie omandit.”
Tüng pidi seisnema ka selles, et toimetus lahkub nagu üks mees ja asutab uue lehe. Kogu selle askeldamise käigus oli leht kaotanud midagi veel olulisemat – lugeja huvi. Tiraaž kukkus kohutava kiirusega. Jaanuari 50 000st oli maikuuks saanud 26 000. Hannes Tamjärv ütles, et lehe aastakasumi teenivad nad hõlpsasti viie auto edasimüümisest. Kapitalistlik mõttekäik ütleb: müü, kuni sul on veel midagi müüa.
EE väljaandjad olid lootnud Luigest vabanedes lõpetada ka tüütud vaidlused teemal, kellele kuulub lisaväärtus, kas töö tegijale või investorile. Cross tahab Eesti Eks­pressist tõesti lahti saada.
On ainult üks huviline, kes võib lombaka perestroika paabulinnu vastu veel huvi tunda, keegi, kellel pole rahast kahju, sest ta on oma haavatud ego tunnetest pimestatud.
10. mail 1991 toimub AS Cronoesi asutamiskoosolek, mille tulemusena saab Luigest suuromanik, kes omab partneritest tervelt 0,2 protsenti rohkem “hääli”. Cronoesi aktsionärid on Hans H. Luik eraisikuna – 50,1 protsenti; AS Haga (Hannes Tamjärv, Andres Saame) – 49,9 protsenti. Juhatuse esimeheks saab Luik, juhatuse teine liige on Tamjärv. Aktsiakapital: 480 000 rubla.
Lehte juba enda omaks pidanud AS Myyt avaldab solvunud juhtkirja “oma” lehes:
 “Iga EE toimetuse liige on korduvalt olnud tunnistajaks Crossi direktorite kinnitusele, et nad ealeski ei müü Eesti Ekspressi toimetuse nõu küsimata, et toimetusel on lehe omandamise eesõigus ning et nüüd ja edaspidi antakse teatud osa lehe kasumist toimetuse käsutusse. Unustatud,” nendib tulevase uue sõltumatu nädalalehe Eesti Aeg tegijaskond kibedalt.
Toimetusele ei sobi mõte jalahoopidega välja kihutatud Luige naasmisest omanikuna üldsegi. Nad lahkuvad täies koosseisus. T& amp; uuml;hi tuba, tühjad leheküljed. Olla ajalehe omanik, millel pole ühtki kirjutajat ega fotograafi, on hale. Kui šokolaadikomme või kohukesi võib treida ükskõik millise mõttemaailmaga inimene, siis ajalehe puhul ei loe seadmed ega toolide-laudade kuju midagi, kui pole häid inimesi. Eesti Ekspressi toimetajad-reporterid on oma väärtusest väga hästi teadlikud.

Oluline on mitterahaline kapital
Sel hetkel on Luige ainus kapital energia ja veenmisoskus. Uus toimetus koguneb mõne päevaga (neist paljud on siin praegugi).
Reedel ilmub Eesti Ekspress putkadesse müügile nagu muistegi, lugeja ei pruugi verevahetusest midagi märgata!
Luik üritab jätakata peatoimetajana, aga ärimees temas kosub iga päevaga.
30. mail 1991 toimub Cronoesi aktsiakapitali laiendamine uute aktsiate märkimise teel. Lisandub veel üks osanik – riiklik teadeteagentuur ETA (9 protsenti), mille direktor on Luige kursusevend Aimar Jugaste.
Toonases lepingus on kirjas kogu tema “riskikapital”: Luik kohustub sissemakseid tegema 601 000 rubla ulatuses. Temapoolse mitterahalise sissemaksena arvestatakse sõiduautot VAZ-2109 ning kaubamärki “Hommikuleht”, lisaks kuulub tasumisele 60 000 rubla. Haga-poolne sissemaks on eelkõige kaubamärk “Eesti Eks­press”. Selle väärtuseks hinnatakse 272 400 rubla. Lisaks kaubamärgile annab Haga omalt poolt veel arvuti PC AT 386 (90 000 rbl), arvuti PC XT (25 000 rbl), laserprinteri NEC (66 000 rbl), maatriksprinteri Epson (15 000 rbl), Kooperaatori mööblit, paar diktofoni, kassettraadio, kohvimasina Philips Royal ning ühe nagi – kokku 218 600 rubla eest kaupa. Aimar Jugaste ETA esindajana märgib aktsiaid 108 000 rubla eest, mille eest kohustub teostama mitterahalise sissemakse hiljemalt 1. novembriks 1991.
1991. aastal käib Eestis õhku nuusutamas meediamagnaat Rupert Murdoch (kummalisel kombel upub just samal ajal salapäraselt Murdochi konkurent maailma meediamaastikul Robert Maxwell).
“Eesti soost väljaandja küsis hingevärinal, kas meie kandi leheomanikel on üldse lootust jalule jääda, kui gigandid siiapoole vaatama hakkavad,” meenutab Luik. “Oh, lootust on kõvasti,” vastas mister Rupert. “Kohalikke uudi­seid tahab inimene ikka kohalikust lehest saada. Vaesemate rahvaste telekanalid ilmselt küll vastu ei pea. Ameerika filmid ja uudisteprogrammid on tugevamad.”
Luik on maiöödel telefoni otsas toimetust kokku pannes ajakirjanikele lubanud, et neile, kes temaga kaasa tulla julgevad, maksab ta osa kasumist. Rahajagamine toimus 1991. aasta 13. detsembril reedesel päeval õllekeldris Mefisto ja selle tähe all koosolek mööduski. Poolaasta kasum 125 000 rubla kuue peale võrdsetes osades. Raamatupidamise asemel on Luigel ja manager Toomas Liival midagi märkmepaberile sihkerdatud. Bürokraatia, härrased, fuu!
“Osanikud” (Marianne Mikko, Madis ­Jürgen, Andrus Nilk, Marica Lillemets, Epp ­Alatalu, Tiina Jõgeda) ei saanud midagi aru. Leht on Luige oma, kui tahab, siis annab raha, kui ei taha – no mis sa teed! Luik tahtis, aga teda vihastas, et kallid kolleegid-­palgatöölised nõuavad temalt tema äri kohta aastaaruannet!
“Olin ikka loll, et üldse mingeid rahasid jagama kippusin,” nendib ta, aga lisab:
“Saate nii palju, kui ma annan, ja jutul lõpp.” See 20 000 rubla nina peale jäi ka viimaseks osaluseks, mida Hans Luik ajakirjanikega jagas. See õppetund kinnitas talle lõplikult, et kõige närvesäästvam on hoida raha ühes taskus – enda omas.

Kosilasi maa ja mere päält
Toimetus kolitakse Kawe keldrist Tatari tänava keldrisse. 1992–95 on aeg, mil igaüks saab Eesti Ekspressi nimelisel katsepolügoonil proovida oma võimeid ja juurutada uusi tooteid, mis aga kellelegi pähe tuleb. Toimetuse elektrik ja arvutiparandaja hakkab reklaamimüüjaks. Sekretär ajab kinnisvaraasju. Klaasikunstniku haridusega toimetaja võtab enda kanda lehe marketingiküsimused ja avaldab valgustuslikke toiduretsepte ning keemiku haridusega finantsanalüütik lükkab käima mõnutelefoni.
Hakkab ilmuma ka seksiajakiri Flirt, kuhu mõnikord kirjutasid uudisjutte ka anonüümseks jääda soovinud EE ajakirjanikud. Luik ise loob ettevõtteid väljaspool Ekspressi: Raadio Kuku, Ekspress Hotline, lehtede kojukandefirma Lehemees, tõusval börsil osalemiseks holdingfirma EE Investeeringud, võlgade sissenõudmisega tegelev Julianus Inkasso jne. Osa neist sureb ruttu välja, osa vahetab omanikku, osa aga kosub. Kogu tegevus toimub nüüd Narva maanteel tehasehoonest ümber ehitatud avarates büroodes.
Üliõpilasmaleva elu meenutav ettevõtmine hakkab võtma kontserni mõõtmeid ja vorme. Eesti Ekspressist on saanud vaid üks tilk meepotis, moodustades vaid tühise protsendi kõikidest ettevõtetest, mis kuuluvad ühe mehe omandis olevasse kontserni nimega Ekspress Grupp.
Eesti esimene börsikrahh langeb 1997. aastal samale ajale, kui meedias käib enneolematult tihe rebimine. Väljaandeid on palju ja üksteisega konkureerides lastakse vastastikku aadrit. Publikum on täiesti ära kurnatud: neli telekanalit, viis päevalehte, hulk häid ajakirju, raadiojaamu. Rahva Hääl ühtis Eesti Sõnumitega, Hommikuleht Eesti Päevalehega...
Olukorra riigis võtab kokku Sulev Vedler artiklis “Goodbye, Priima country”: “Oht, et Eesti müüakse välismaalastele, on hääbumas. Eesti ongi juba nende päralt. Pooleteise miljoni tarbijaga Eesti turul laiutavad Neste, Shell, Valio, Stockmann jpt Lääne firmad. Toiduainetööstus, tanklaketid, ehitus, kaubandus, side... võtmefirmad on välismaalaste käes. Lisaks on nende pihus ka rahahoovad ehk laenuandmine. Rahvuslik kapital tunneb end Lääne suurkompaniide kõrval ahistatuna. --- Tulevik on vesi välismaalaste veskile. Erastamisjärjekorras on suurimad tükid suurimatest: telefoniside, raudteed, sadamad, elektrijaamad. Eestlaste kitsikust arvestades pole siin rahvuslike aadetega midagi peale hakata.”
Ajalehtedel-ajakirjadel on kõik need aastad kosilasi käinud, põhiliselt Skandinaaviast. 
1998. aastal tõdeb Luik, et “meie kandi leheomanikel” on lootust jalule jääda sel juhul, kui nad võtavad omanike ringi välisinvestorid.
Eesti Ekspressist välja kasvanud kirjastuskontsernist läheb pool Skandinaavia korporatsioonile Marieberg. Kuu aega hiljem omandab Mariebergi Skandinaavia suurim meediakontsern Bonnier. Luik avaldab oma õnnestunud müügitehingu kohta nekroloogina mõjunud juhtkirja: “Liidriseisu hoidmine on kallim kui selle saavutamine”.
Poole kontserni müügist laekub küll Luige pangaarvele kopsakas summa. Äriloogika seisukohalt on kõik hästi. Aga tunded räägivad muud. Luige lahkumine on seegi kord ajutine.
2002. aasta alguseks on kroonijuveel kodus tagasi. “Rootsi kirjastajatel Bonnieridel  ei sujunud Hansuga lõpuks koostöö enam teps mitte. Rootslased pakkusid Hansule, et ostavad ta välja. Ütlesid, et sul ei ole muud valikut. Hans ajas vastu: on küll valik – ma võin mü& uuml;gist keelduda,” kirjutab Lea Larin EE persooniloos “Hansu pruut”.
Rootslastega oli kokku lepitud, et mingi tähtajani on kummalgi poolel võimalik teineteist välja osta. Luige arvates oli aega aasta (2001) lõpuni, tegelikkuses selgus novembri algul, et aega tehinguks ja raha üle kandmiseks on mõned päevad. Kaks nädalat. “Kell seitse hommikul olime Hansapangas ja presenteerisime Ekspress Gruppi. Erki ­Raasuke vaatas ja ütles, et tema arvates on Ekspress Grupi väärtus null krooni,” meenutab Selle Luik. Õhtul kell kaheksa helistas Selle Ühispanka. See kõne oli tulemuslikum. Enne kella kukkumist ostis Luik rootslastelt aktsiad tagasi.
Kord läks Rupert Murdoch ajalehemüüja juurde tänaval ja küsis, mis maksab The Times. “Viis penni, härra,” vastas kioskimees. “Aga mina maksin tema eest 70 miljonit naelsterlingit,” kostis Murdoch. Luik, mis Ekspress maksab?

 

Luige meediakontserni sünnidaatumid

1989
- 22. september –
ilmus esimene Eesti Ekspress nr 0
1990
- 1. jaanuar – toimetus kolib Pärnu mnt 22a
1991
- 10. mai – AS Cronoesi asutamiskoosolek (50,1% HHL, 49,9% Tamjärv (pildil) – Saame)
- suvi – toimetus kolib Tatari 25
- 15. august – Cross Holdings müüb osaluse Finest Hotel Groupile
- oktoober – City Paper
- november – ajaleht Den za Dnjom
1992
- 1. märts – KUKU raadio (33% HHL)
- september – erootika­ajakiri Flirt 
- 6. november – Crème (EE osa)
1993
- 8. märts – Ekspress ­Hotline (60% HHL)
- 27. märts – massikultuuri leht City
- 10. mai – kõmuleht Post
- 22. aprill – ajakiri Magneet
- sügis – kolimine Tatari 21b
- 25. november – riik müüs Tallinna Ajakirjanduslevi ASile Lehemees (100% Cronoes)
- november – Eesti Ekspressi Tähtraamat ’93
1994
- 1994 detsember – raamat “Miks Estonia?”
- 23. veebruar – noorteajakiri X-press
- 14. märts – ASi Kroontrükk asutamine
- 30. märts – ajaleht Eesti Sõnumid
- 30. juuni – Tallinn This Weeki omandamine
1995
- 1. märts – ajakiri Anne
- 27. märts – maja Narva mnt 11e ostmine
- 23. august – Õhtulehe ostmine
- 28 september – Eesti Sõnumid ja Eesti Päevaleht ühinevad
- 31. detsember – Cronoes lõpetab tegevuse, moodustub holding­firma Meediakorp 1996
- 1. jaanuar – sünnib Eesti Ekspressi Kirjastuse AS
- 24. juuni – Plusspunkti tütarfirma Lätis Pluss Punkts
- 3. august – Post suletakse
- 13. september – esimene ETV ja EE ühissaade “Õhtune ekspress”
- oktoober – ajakiri Kodustiil
- august – EE interneti lehekülg, esimene online-ajaleht Eestis
- 1. oktoober – Ajakirjade Grupi asutamine
- 8. oktoober – Eesti esimese telemarketingi “Müügimeistrid” käivitamine
- 16. oktoober – Eesti Päevaleht ostis Pühapäevalehe
- november – ajakiri Autopluss
- detsember – ajakiri Golf
1997
- 3. märts – Eesti Päevalehe tasuta leht Linnaleht
- 24. märts – Õhtuleht tabloidiks
- august – ööklubi Hollywood (51%)
- september – Eesti Päevalehe ja Õhtulehe uue maja ost
- 24. september – ajakiri Tervisetrend
- november – ajakiri Saladused
- 5. detsember – Laste Ekspress
1998
- 27. jaanuar – ajakiri Seltskond
- 28. jaanuar – ajakiri Anne eraldus EE-st
- 3. veebruar – Eesti Päevaleht omandas osaluse Rakvere tasuta lehes Kuulutaja
- aprill – Meediakorp ostab telekavade kirjastuse Parimenta
- 5. mai – Eesti Päevalehe tasuta lehe Edasi esimene number ilmus Tartus
- 18. sept – Eesti Päevalehe tasuta leht Pärnu Päevaleht
- Meediakorp muudetakse Ekspress Grupiks
- Luik müüb 50% Marieberg International AB-le (Bonnieri kontsern)
2000
- Kroontrükk omandab trükikoja Printall
- Ajakirjade Grupp ja Eesti Ajakirjade Kirjastus ühinevad AS Ajakirjade Kirjastuseks (50:50 Eesti Meediaga)
- Õhtuleht ühineb Sõnumilehega tabloidiks SL Õhtuleht (50:50 koos Eesti Meediaga)
2001
- Luik ostab Ekspress Grupi
aktsiad Mariebergilt tagasi
2004
- Eesti Ekspress ostab Rahva Raamatu ja Raamatuvaramu (hulgimüügifirma)
- Printall alustab uues hoones
- Ekspress Grupp ostab UAB Moteris (Leedu juhtiv ajakirjade kirjastus), sünnib UAB Ekspress Leidyba
2005
- Ekspress Grupp omandab 50% Ekspress Hotline’ist
2006
- Ekspress Internet
- 100% Ekspress Hotline
- Rahva Raamat ja Raamatuvaramu ühinevad
2007
- Ekspress Grupp omandab Leedu ajakirja Klubas

1998. Priit Hõbemägi:
Pärast seda, kui Hans Luik Ekspress Grupist 50 protsenti Rootsi Bonnieri kontsernile maha müüs, läks elu Ekspressis, Eesti Päevalehes ja Õhtulehes palju lõbusamaks – toimetusi hakkasid regulaarselt külastama Bonnieride kirjastusperekonna emissarid. Tallinnas käisid peamiselt välisajalehtede divisjoni (nn Marieberg Internationali) president Lars-Gösta Julin (pildil) ja Bonnieri direktorite nõukogu viitsepresident informatsiooni alal Erik Mansson.
Rootsi härasmehed saabusid koosolekutele tihti otse lennuväljalt ning vedasid endaga kaasas lendava ja rändava ärimehe kohustuslikku varustust – ratastega kärukotti, millele oli hooletult heidetud hele tolmumantel.  
Peale Ekspress Grupi pidid mehed hoolt kandma ka Riias asuvate ajalehtede Diena ja Rigas Balss ning Poolas asutatud tabloidi Super-Ekspress eest. Selle tõttu oli nende päevakava tihtipeale ülipingeline. Kella viie paiku tõusti Stockholmis, et jõuda lennukiga keskpäevaks Tallinna, pidada mõned koosolekud ning kiirustada uuesti lennukile, et kihutada Riiga ja sealt edasi Varssavisse.
Need esmapilgul igavad mehed oskasid aga erakordselt jõuliselt pidutseda. Pärast Bonnieri astumist Ekspress Grupi omanike hulka korraldati Ekspress Grupi juhtidele ja ajalehtede peatoimetajatele Stockholmis suur vastuvõtt.
Põhirõhk oli pandud õhtusele üritusele. Õhtusöök serveeriti ühes Stockholmi kuulsamas kabarees. Istuti imepisikeste laudade taga rahvast tuubil saalis. Õhtut juhtis Lars-Gösta Julin. Kõigepealt pakuti ehmatava maitsega rahvuslikku aperitiivi, millele rüübati kohe õlut peale. Kabaree-etendusel esines Rootsi hetke kõige kuumem laulja. Peente roogade juurde voolasid kallid konjakid, liköörid, akvaviit ja digestiivid, eksklusiivsed Kuuba sigarid tossasid volilt. Rootsi peremehed näitasid klaase tõstes tempot.
Järgmiseks õhtuks oli planeeritud Tallinnas Hollywoodi ööklubis Eesti-poolne pidu ja vastuvõtt Bonnieri esindajatele. Lennureis möödus hüsteerilises meele­olus. Vist kunagi varem pole pruune paberkotte pruugitud sellisel hulgal nagu sellel lennul. Õhtul Hollywoodis vedasid Eesti lehejuhid ennast poolsurnult mööda seinaääri ringi, neist poole vanemad Rootsi härrad aga jalutasid kepsakalt ringi, silmad säramas, ja tõstsid džinni-tooniku klaase.
Rootsi lehepappidel oli kaks lööklauset, mille kasutamisest nad kunagi tagasi ei kohkunud. Üks oli “Me usume ajalehtedesse!” ja teine “Me näitame ­Bonnieri musklit!”.