Nägin, kuidas granaat meie poole lendas
Ta sõidab kohtumaispaika autoga, kuigi ta parem jalg ei paindu. Naeratab, ulatab tervituseks käe. Istub, jalg sirgu ees. Ja räägib ladusalt ja vabalt, nagu oleksime vanad tuttavad ja koolieelses kasvatusasutuses ühiselt käbisõda pidanud.
Kuidas tervis on?
Parem jalg on lahases. Põlvekedra sees on mõra. Ja samas jalas on granaadikillust lahtine haav, mida kasvatatakse kokku. Neli nädalat peab olema jalg jäigalt fikseeritud ja kahe-kolme nädala pärast vahetatakse lahast, et saaks natuke liigutada ka.
Mis õigupoolest juhtus?
Me olime parajasti Bagdadi äärelinna turul patrullis, 15 Eesti meest. Hakkasime juba ära tulema, kui kuulsin selja taga granaadisütiku plõksatust. Vaatasin tagasi ja nägin, kuidas granaat meie suunas lendas. Ma hüüdsin “granaat!” ja püüdsin eemale joosta, aga kukkusin maha.
Komistasite?
Mul oli seljas vest, mis kaalub ligi 15 kilo, kaks liitrit vett, relv, kuus täis salve, kiiver. See kokku kaalub üsna palju. Ja ma arvan, et kui ma startisin, et kiiresti minema joosta, pingutasin ma üle ja tegin põlvele liiga. Mul olid põlvekaitsmed ja ma ei usu, et ma kukkudes põlve katki lõin.
Siis käis esimene plahvatus ja mulle tundus, et jalas on midagi valesti. Siis oli veel kaks plahvatust, aga neid ma enam ei tajunud. Siis avasid kaasvõitlejad tule. Ja siis ma nägin, et püksid ja varrukas on verised ja katsusin sealt tulema saada.
Omal jalal?
Jah. Kuidagi pooljoostes.
Kuidas te arstiabi saite?
Lähimas sõjaväe- ja politseipunktis sidusid Ameerika sõdurid mu jala kinni. Sealt edasi viis meie meedik meid laagri medpunkti. Meid oli seal kokku neli haavatut.
Mitmes kord see oli, kui te tule alla sattusite?
See oli kolmas granaadirünnak, kus eestlased viga said. Aga minul endal ei ole varem sellist olukorda olnud.
Miks see turg seal Bagdadis nii ohtlik on?
Turg on Bagdadis, nagu idamaades üldse, keskne koht. See turg on üsna pikalt neljarealise kiirtee ääres. Ühel pool teed on parklad, teisel pool ameeriklaste ehitatud müügiboksid. Aga seal on tohutu segadus. Inimesed ehitavad kaigastest ja riietest müügikohti. Loomad tapetakse sealsamas leti ääres, kus liha müüakse, ja ega neid päid ja soolikaid seal keegi ei korja.
Käite ringi, patrullite…
…näitame oma kohalolekut. Meie vastutusala on palju palju suurem kui see üks turg. Meie asi on aidata taastada ja avada koole ja lasteaedu. Käia ringi, rääkida inimestega ja uurida, missugused on probleemid. Näiteks, et toimiks elektrisüsteem. Aga me konfiskeerime ka relvi. Iraagis teeb asja raskeks see, et iraaklastele on lubatud, et majas võib olla üks relv. Püstol või automaat.
Olete neid palju ära võtnud?
Korduvalt.
Ja kohalik rahvas on valmis esimesel hetkel koalitsioonivägede vastu kivi haarama?
Suhtumist on mitmesugust. Ühed hüüavad rõõmsalt hello-hello, mister! Teised hüüavad, et Estonia - bad, koalitsioonijõud - bad ja viskavad kiviga. Ja enamik ei tee üldse välja.
Kuidas näeb välja Eesti rahuvalvaja päev Bagdadis?
Kuna tööpäevad on rasked, siis lastakse meestel korralikult välja puhata. Ei ole kindlat reeglit, et iga päev peab tõusma kuus või seitse. Vahel on kaks patrullimist päevas, hommikul ja õhtul, vahel kolm patrulli päevas. Üks patrullimise aeg on kaks tundi, aga tihti läheb kauem.
Mis relvastus teil on?
Iisraelis toodetud automaat GALIL SAR. Ja püstol Browning, mis on juhtkonna liikmetel.
On teil tulnud kellegi pihta lasta ka?
Mul isiklikult ei ole tulnud kellegi pihta lasta. Pauku olen ma muidugi teinud küll.
Nagu lahingureeglid ütlevad, kui sa ei näe ohtu ja kui sind ei sihita relvaga, siis lasta ei tohi. Aga kui sa näed otsest ohtu enda või kaaslaste suhtes, kui keegi sihib sinu poole relvast või viskab granaati, siis võib lasta küll.
Olete näinud, et teid sihitakse?
Ei. Aga tihti on nii, et kui sind kiviga visatakse, eriti, kui see on hämaras, ei ole lihtne vahet teha, kas see on kivi või on see granaat. Õnneks ei ole kedagi lastud kivi viskamise pärast. Ma ise olen näiteks tomatiga ka vastu kiivrit saanud.
Ja mis te seejärel tomatimehega ette võtsite?
Mis seal ikka ette võtta. Verbaalne nahutamine tõlgi abil.
Arvestades seda, et tõlk on kohalik mees, ei ole tema olukord just kiita.
Tõlk on tubli. Ta sai esimeses granaadirünnakus haavata ka. Aga ta ei ole küll käinud kurtmas ega südant puistamas, et ta enda ja oma perekonna pärast väga kardaks.
Mis tõlk sellest arvab, et võõrad väed on tema kodumaal sees?
Meile räägib, et suhtub positiivselt.
Mida te Iraagis kõige rohkem kartsite?
Nõndanimetatud improviseeritud lõhkekehi. Tee ääres muu pahna hulgas on igasugu seadeldisi, mis pannakse plahvatama, kui sa nendest autoga mööda sõidad. Vahel on nad prügikottidesse peidetud ja on harv juhus, kui sa suudad selle riistapuu enne avastada, kui ta plahvatada jõuab.
Kuidas need lõhkekehad välja näevad?
Nende tegemisel on kasutatud igasugu mutreid ja naelu ja kruvisid ja kuule. Täpset pommitegemise õpetust ei tahaks praegu…
Kuidas teil seal öösel uni on?
No eks me loeme lambaid! Ei – kui ikka päev otsa saab tööd tehtud, siis magad hästi ja ei ole häda midagi. Kui me konditsioneeri saime, siis puhkasid kõik korralikult välja.
Kas Eesti sõjamees tunneb ennast Ameerika sõjamehe kõval nagu võrdne võrdse kõrval?
Jah. Me oleme nendega ühes ja samas laagris. Nad on väga heatahtlikud ja meil on palju tuttavaid tekkinud. Vahetame videofilme ja muusikat ja mängime palli.
Ameeriklastel on seal iga päev mõni haavatu. Hukkunute ärasaatmiseks on neil väljakujunenud tseremoonia. Postamendi peal on sõduri saapad ja püss, vintraud allapoole. Püssi külge riputatakse tunnusplaadid, kiiver pannakse püssi otsa. Keegi peab kõnet, kaplan loeb jumalasõna.
Üks niisugune tseremoonia on meie laagris peetud ka.
Kuidas te kodustega ühendust pidasite?
Interneti teel ja tavalise kirja teel. Nädala jooksul oli võimalik ameeriklaste kulul kümme minutit telefoni teel tasuta suhelda. Ja kui on vajadust, võis ka ametitelefoni kasutada, aga see oli siis juba maksuline.
Kas ettekirjutusi ka tehti, et mida tohib rääkida ja mida ei?
Reegel oli loomulikult, et tööst ei räägi. Jutt käis umbes nii, et tervis on korras ja kõht on täis ja ilm on ilus ja kõik. Ei ole ju mõtet koduseid traumeerida.
Ja kuna need jutud kujunesid väga üheplaanilisteks, siis ma uurisin ise rohkem, kuidas Eestis elu läheb ja kuidas kodused elavad.
Te startisiste Eestist 20. juunil. Pidasite Bagdadis jaanitule ka ära?
Seal on nii palav, et tuld me küll ei hakanud tegema. Aga alkoholivaba õlut jõime. Meil on täielik kuiv seadus. Igasugune alkohol on keelatud. Aga alkoholivaba õlut võib juua.
Mida Eesti poisid Bagdadis söövad?
Enne uue söökla avamist tegid ameeriklased ise süüa. Neil olid seal jaole või rühmale mõeldud söögipaketid, mida soojendati. Aga kui söökla valmis sai, hakkasime saama toitu värsketest toiduainetest. Söögitegijad olid kohalikud ja toit ise ameerikapärane – hot dogid ja hamburgerid ja paneeritud kana ja palju keedetud köögivilja - aga Eesti inimesele oli see täiesti talutav toit.
Õhtuti vabal ajal linna peal ka tohite käia?
Välistatud. Me ei käi kuskil.
Poodides ka mitte?
Me ei tohi osta kuskilt midagi peale kahe poe, mis on laagri territooriumil. Üks on ameeriklaste oma, teine kohalik. Ma ostsin endale sealt kohalikud riided – sellise valge pika särgi.
Mis te siis õhtuti teete?
Sporti teeme. Mängime võrkpalli ja jalgpalli. Võrkpallis olid võistlused ja meie võistkonnal läks väga hästi. Aga kui otsustavad kohtumised olid ees, lõpetati võistlused ära.
Jänkid kartsid pähe saada?
Tegelikult oli põhjus selles, et meie laagrit hakati miinipildujatest tulistama ja pallimängud jäeti ära. Kui ruumis sees oled, on miinipildijatuli üsna ohutu. Alguses teeb mütaki ja siis krabistab natuke vastu seina.
Mis see Iraagis olek teie jaoks oli – palgatöö või missioon?
Me oleme kaitseväelased ja see on meie töö. Kui me ei tahaks teha seda tööd, siis me ei teeks ka. Tegelikult on igal erialal mingid ohud. Sa võid Eestis olla bussijuht ja elada äärmiselt ohtlikku elu. Kui palju neid Eesti teedel surma saab!
Kui suur on teie palk?
17-26 000 krooni kätte.
Ja kes seda maksab?
Eesti riik.
Kas mingid preemiad ka on ette nähtud?
Ma ei tea. Rahalised preemiad on ilmselt ka. Aga tavalisemad on teenetemärgid ja hinnalised esemed ja sellised asjad. Mina sain Iraagist tulles kaitseväe teenetemärgi lahinguliste teenete eest. Teised poisid said ka.
Kui tervisega peaks tekkima mingeid tõsisemaid probleeme, kas keegi maksab teile edaspidi mingit toetust?
Kindlustus on selline asi, mis ajab hinge täis. Minu arust oleks normaalne, et kui sõjaväelane haavata saab, saab oma kannatuste eest ka raha. Aga meie kindlustused on tehtud nii, et kindlustusraha antakse ainult surma või jääva vigastuse korral.
Surma puhul on see summa 150 000 krooni pluss kümne aasta keskmine palk.
Kuidas meie haavatute olukord on? Tulevad ilma jäävate vigastusteta välja?
Tahaks loota, et tulevad.
Kas te kahetsete, et läksite Iraaki?
Absoluutselt mitte. Ma kujutan ette, et iga kaitseväelane tahaks sellise missiooni läbi teha. Selliseid olukordi nagu seal ei teki ühelgi õppusel.
On sellest Iraagile ka midagi kasu, et te seal olete?
Kindlasti on. Kindlasti.
Lähete tagasi?
See on mu töö. Ja kui tuleb käsk sinna minna, siis ma lähen. Praegu tuleb ennast muidugi terveks ravida.
Mida kodused arvavad?
Koduste toetus on äärmiselt oluline. Kui telefonis ja kirjades tunned rahulolematust, siis on asi ikka õige hull. Kahju on poistest, kellega nii on. Minul on kodune tagala olnud tugev ja sellevõrra on mul missioonidel lihtsam olnud vastu pidada.
Kuidas teie nelja-aastane poeg teie äraolekule reageeris?
Ta keeldus minuga telefoni teel rääkimast. Ütles, et ta ei tea täpselt, kes see mees seal telefonis räägib. Ja et kui issi koju tuleb, ja kui ta teda näost-näkku näeb, siis ta räägib issiga. Kui ta mind nägi, siis võttis ta mind hästi vastu.
Eesti üksuses Iraagis teenis 32 kaitseväelast. Kaheksa inimest juhtkonnas ja kolm kaheksaliikmelist jagu.
Enne Iraaki minekut olid poisid läbi teinud spetsiaalse kahekuulise õppuse Paldiskis.
Paljud olid olnud varem missioonidel Kosovos 2000. aastal ja Bosnias 2001/2002.
Detsembris missioon lõpeb ja poisid tulevad koju.
