10.05.2007, 00:00
Nagist raketini–elitaardisainer Marc Newson
Tema metalldiivan Lockheed Lounge (1986) võis kergesti olla inspiratsiooniks vedelterminaatori loojatele. Väsinud liivakella kesta meenutav Felt Chair kujunes trenditeadlikkuse mõõdupuuks. Mees on disaininud innovaatilise jalgratta, auto ja lennuki. Sestap näib Anneliis Aunapuule üpris tõepärasena väide, et Newsoni unistuseks olevat kosmosereis omadisainitud sõidukil.
Austraalias sündinud Marc Newson (1963), kelle soontes
on ema poolt ka kreeklase verd, tõusis oma jõulise ja
kompromissitu vormiloomega disainitaevasse 20 aastat tagasi. Praegu elab ta
Londonis ning kujundab kõike võimalikku alates kelladest ja
lõpetades lennukitega. Ükski töö ei ole tema jaoks liiga
suur – ega ka liiga väike. Ta tundub kõiges otsivat vastust
küsimusele “kuidas asjad õigupoolest käivad”.
Oma silmatorkava uuenduslikkusega on Marc Newson saavutanud ainulaadse reputatsiooni, muutunud lausa kultusisikuks – näiteks kandis ajakiri Time ta top-100 nimekirja (2005). Tema kõrval oli kohe Santiago Calatrava nimi (aga läheduses ka Hillary Swank ja Quentin Tarantino…).
Vormi stiihiline terviklikkus
Tema fenomeni kallal pead vaevavad inimesed on mõistatanud, mis võimaldab tal saavutada nõnda ühtseid ja orgaanilisi vorme. Üheks hüpoteesiks on “eriline side loodusjõududega”, mis on ehk alguse saanud nooruse surfarikogemustest. Hüpoteeside kõrval on aga faktid: lapsepõlves sai Marc palju reisida Aasias ja Euroopas, mis avardas silmaringi.
Sydney kunstikooli lõpetas ta skulptuuri ja kullassepakunsti erialal (1984) ja juba tudengina hakkas ta katsetama mööblipõllul. Peagi sai talle osaks suur au – talle määrati Austraalia Kunstkäsitöö Nõukogu preemia. Selle toel pani ta kokku näituse (1986), millest sai tema disainerikarjääri avalöök ning kus ta esitles ka oma esimest rabavat hitti – sohvat nimega Lockheed Lounge, mis kohe maailmaklassika riiulile potsatas.
Siis kohtus ta Jaapani ettevõtja Teruo Kurosakiga, kes pakkus võimalust tema ideid tootmisse viia. Newson kolis Tokyosse, kus ta töötas aastatel 1987–1991. Kurosaki firma Idée võttis tootmisse mitmed tuntud istmed, nagu Orgone Lounge, Black Hole Table ja Felt Chair, mis said peagi tuntuks nii Aasias kui ka Euroopas.
Tokyo – Pariis – London
Tokyost kolis Newson 1991. aastal Pariisi. Sealt leidsid tema üles tellijad, kes ihusid hammast elitaarsete ideede peale: Cappellini, Moroso ja Flos. Cappellini võttis tootmisse ka tema varasemaid hitte.
Sel ajal moodustas ka koos šveitsi ärimehega kellafirma Ikepod, mis toodab sestpeale Newsoni kullafondi, limiteeritud tiraažina väärismetallist väga erilisi käekellasid. Nende populaarsus fännide ja kollektsionääride hulgas ei vaibu, pigem vastupidi.
Koostöös Cartier’ fondiga teostas ta 1995. aastal Pariisis oma näituse jaoks hiiglasliku värviküllase molekulaarvormi nimega Bucky, olles inspiratsiooni saanud kadunud Buckminster Fulleri torustruktuurkuplitest.
1997. aastal kolis ta Londonisse, kus seadis sisse firma Mark Newson Ltd, et olla võimeline vastu võtma ka tõsisemaid tööstuslikke väljakutseid. Tellijate nimekirja lisandusid firmad nagu Apple, Alessi, B&B Italia, Dupont Corian, Idée, Iittala, Magis jt.
Transport maal ja õhus
Temalt on tellitud ka mitmeid transpordivahendeid. 1999. aastal valmis Fordi tellimusel prototüüp ideeautole 021C, mida ta olevat kujundanud nagu kella, keskendudes viimselegi detailile. Kindlasti on selles newsonlikke kvaliteete, kuid tundub, et autokerede maailmas valitsevad hetkel lennukamad trendid. Väliselt meenutab see ideeauto pigem Ida-Saksa Trabanti…
Tänu Newsoni mudelitele MN pääses taanlaste jalgrattafirma Biomega aastal 2000 disainimaailma huviorbiiti. Biomega MN raam on nii kujult ja materjalilt (superplastalumiinium AL5083) enneolematu ja mudelil MN02 Bonanza t&au ml;idab lausa helkuri rolli, kumades pimeduses üleni rohekalt.
Üksikesemete ja tööstustoodete kõrval on ta kujundanud mitmeid väärikaid restorani- ja esindusinterjööre, arhitektuuri kõrval ka lennukitesse, näiteks disainis ta sisemuse eralennukile Falcon 900B. Lapsest saadik Newsoni saatnud huvi lennunduse vastu kogub ajapikku üha hoogu.
Aastal 2003 jätkas ta koostööd Cartier’ fondiga, kes võimaldas tal 40. sünnipäeva puhul disainida vabal valikul ühe objekti. Teostus ambitsioonikas projekt: 2004. aastal sündis väike lennuk nimega Kelvin 40. Selles alumiiniumist lennumasinas, mis näeb välja nagu paberlennuki ja Stealthi ristand, on ühendatud perfektne käsitöö kõrgtehnoloogilise täpsusega, nii et selle nähtuse koht on kusagil skulptuuri, prototüübi ja disaini vahel (nagu seda võib öelda nii mitmegi Newsoni töö kohta).
Selle taustal ei ole imekspandav, et tema tellijate hulgas on mitu lennukompaniid. Austraalia Quantas on palganud Newsoni omale loominguliseks juhiks (creative director), ning viimased viis aastat on ta end “kulutanud” Airbus A380 peale, luues interjööri uuele jetile, mis kuidagi ei taha valmis saada. Vastupidi, äsja vallutas uudisteakna teade, et firma, kes tootmisega kuidagi järje peale ei saa, otsustas osa töötajaid hoopis lahti lasta, et kärpida kulusid.
Newsongi on veidi nördinud, leides, et see pole kuigi tore, et ta ei saa oma viie aasta tööd maailmale näidata. Ehk lohutab teda veidi teadmine, et peatselt avatakse Sydney lennujaamas suurim tema senistest arhitektuuriga seotud töödest: ootesaal esimese klassi reisijatele.
Nipet-näpet, lõpetades kunstiga
Austraalia olümpiameeskonnale kujundati koos Richard Allaniga varustus Ateena olümpiamängudeks 2004. Jaapanlaste firmale KDDI disainis ta edukalt mobiiltelefoni Talby, mille eest talle määrati 2005. aasta Chicago Athenaeumilt Hea disaini preemia, sama au sai osaks Nike’ile disainitud jalanõudele Zvezdochka. Uurides, millest tuleneb jalanõude nimi, selgub, et töö on teostatud koostöös Vene Kosmoseuuringute Instituudiga!!!!!! Muide, kokku on talle Chicagost too kõrgeim preemia määratud viiel korral. Lisaks loendamatuid auhindu ka mujalt, näiteks 2006. aastal pälvis tema kohvriperekond Scope Samsonite’ile disainiauhinna Red Dot. Aastate jooksul on tema loodud esemeid võetud paljude tähtsate kunsti- ja disainimuuseumide püsiväljapanekuisse.
Selle kõige kõrval arendab Newson üha laiemalt ka otsest näitusetegevust. Esimene suur näitus Euroopas oli tal 2004 Hollandis, sealt liikus see Londonisse. Tänavuse aasta alguses lõi New Yorgis laineid Mark Newsoni personaalnäitus Gagosia galeriis. Seal oli tegemist limiteeritud tiraažis dekoratiivsete esemetega, mille peale kollektsionäärid tormi jooksevad. Heaks näiteks Carrara marmorist tool.
Aasta disaineriks Miamis
Möödunud aasta lõpus nimetas värske Miami mess ta aasta disaineriks.
Seda välja kuulutades väljenduti järgmiselt: “Marc kehastab modernismiaja ütlemist, et hea disainer suudab kujundada kõike lusikast linnani, ta lisab oma geniaalsust iga probleemi lahendusse, olgu selleks üksikobjekt või tervikkeskkond. Temas on ühendatud tehnoloogiline võimekus täiusliku esteetilise elegantsiga. Võrdse eduga on ta kujundanud mööblit, kelli, kodutarbeid, restorane, poe- ja lennukiinterjööre, milles kõiges kajastub tema unikaalne kontseptuaalne nägemus. Kui tema üksikobjekte ajavad tikutulega taga kollektsionäärid, muudavad tema disainitud tööstustooted rikkamaks meie kõigi igapäevaelu.”
Aasta disaineriks kuulutatud, sai Newson tellimuse, mis kuulub asja juurde – luua Miami Disainitsooni jaoks midagi erilist, mis sinna igaveseks paika jääks. Marc muidugi võttis suurelt ette: lubas disainida uue kolmekümnemeetrise tara tänava ja kohaliku disaini- ja arhitektuurikooli õue vahele, sest praegune jätvat kõvasti soovida. Projekt avatakse pidulikult selleaastasel messil.
Newson, kelle mõttemaailm on vaba stampidest, keda paeluvad loodusjõud, kes on nii vormi kui ka materjali osas küllaltki kompromissitu ja kelle puhul teatud paindumatus kasuks tuleb, on sageli takerdunud kahte kujundisse. Üks neist on liivakellamotiiv, mis on dikteerinud mitmete tema kultusistmete näojooned. Teine on võremotiiv, mis meenutab võrku, kosmost, kude, orgaanilist struktuuri.
Kõige järgi otsustades tuleks tema näituseesemeid pidada pigem kunstiks kui tarbeesemeteks. Seda kuuluvust põhjendab kas või nende hind, mis kasvab kiiremini kui umbrohi: Lockheed Lounge, mis osteti 15 aastat tagasi Manhattani Paramount Hoteli fuajeesse 1500 dollari eest, maksis mullu Sotheby oksjonil pea miljon dollarit.
DesignMiami Magazine’i küsimusele, kas tema näitusetööd on puhas kunst või mitte, vastab mees kuivalt: “Ükskõik kas vastan jah või ei, on mu lips ikka läbi. Disain see pole, sest puudub ühene otstarve, ma pole neid esemeid selle mõttega teinudki. Samas pole see ka ju puhas kunst. Ja nii arvavad kindla peale kõik kunstile lähedal seisvad ringkonnad,” möönab Newson, lisades: “Ehk pole selle fenomeni jaoks veel õiget definitsiooni?... Vähemalt tundub see hetkel kuum kaup olevat,” lõpetab ta, toonis juba kübeke võidurõõmu. MK
Oma silmatorkava uuenduslikkusega on Marc Newson saavutanud ainulaadse reputatsiooni, muutunud lausa kultusisikuks – näiteks kandis ajakiri Time ta top-100 nimekirja (2005). Tema kõrval oli kohe Santiago Calatrava nimi (aga läheduses ka Hillary Swank ja Quentin Tarantino…).
Vormi stiihiline terviklikkus
Tema fenomeni kallal pead vaevavad inimesed on mõistatanud, mis võimaldab tal saavutada nõnda ühtseid ja orgaanilisi vorme. Üheks hüpoteesiks on “eriline side loodusjõududega”, mis on ehk alguse saanud nooruse surfarikogemustest. Hüpoteeside kõrval on aga faktid: lapsepõlves sai Marc palju reisida Aasias ja Euroopas, mis avardas silmaringi.
Sydney kunstikooli lõpetas ta skulptuuri ja kullassepakunsti erialal (1984) ja juba tudengina hakkas ta katsetama mööblipõllul. Peagi sai talle osaks suur au – talle määrati Austraalia Kunstkäsitöö Nõukogu preemia. Selle toel pani ta kokku näituse (1986), millest sai tema disainerikarjääri avalöök ning kus ta esitles ka oma esimest rabavat hitti – sohvat nimega Lockheed Lounge, mis kohe maailmaklassika riiulile potsatas.
Siis kohtus ta Jaapani ettevõtja Teruo Kurosakiga, kes pakkus võimalust tema ideid tootmisse viia. Newson kolis Tokyosse, kus ta töötas aastatel 1987–1991. Kurosaki firma Idée võttis tootmisse mitmed tuntud istmed, nagu Orgone Lounge, Black Hole Table ja Felt Chair, mis said peagi tuntuks nii Aasias kui ka Euroopas.
Tokyo – Pariis – London
Tokyost kolis Newson 1991. aastal Pariisi. Sealt leidsid tema üles tellijad, kes ihusid hammast elitaarsete ideede peale: Cappellini, Moroso ja Flos. Cappellini võttis tootmisse ka tema varasemaid hitte.
Sel ajal moodustas ka koos šveitsi ärimehega kellafirma Ikepod, mis toodab sestpeale Newsoni kullafondi, limiteeritud tiraažina väärismetallist väga erilisi käekellasid. Nende populaarsus fännide ja kollektsionääride hulgas ei vaibu, pigem vastupidi.
Koostöös Cartier’ fondiga teostas ta 1995. aastal Pariisis oma näituse jaoks hiiglasliku värviküllase molekulaarvormi nimega Bucky, olles inspiratsiooni saanud kadunud Buckminster Fulleri torustruktuurkuplitest.
1997. aastal kolis ta Londonisse, kus seadis sisse firma Mark Newson Ltd, et olla võimeline vastu võtma ka tõsisemaid tööstuslikke väljakutseid. Tellijate nimekirja lisandusid firmad nagu Apple, Alessi, B&B Italia, Dupont Corian, Idée, Iittala, Magis jt.
Transport maal ja õhus
Temalt on tellitud ka mitmeid transpordivahendeid. 1999. aastal valmis Fordi tellimusel prototüüp ideeautole 021C, mida ta olevat kujundanud nagu kella, keskendudes viimselegi detailile. Kindlasti on selles newsonlikke kvaliteete, kuid tundub, et autokerede maailmas valitsevad hetkel lennukamad trendid. Väliselt meenutab see ideeauto pigem Ida-Saksa Trabanti…
Tänu Newsoni mudelitele MN pääses taanlaste jalgrattafirma Biomega aastal 2000 disainimaailma huviorbiiti. Biomega MN raam on nii kujult ja materjalilt (superplastalumiinium AL5083) enneolematu ja mudelil MN02 Bonanza t&au ml;idab lausa helkuri rolli, kumades pimeduses üleni rohekalt.
Üksikesemete ja tööstustoodete kõrval on ta kujundanud mitmeid väärikaid restorani- ja esindusinterjööre, arhitektuuri kõrval ka lennukitesse, näiteks disainis ta sisemuse eralennukile Falcon 900B. Lapsest saadik Newsoni saatnud huvi lennunduse vastu kogub ajapikku üha hoogu.
Aastal 2003 jätkas ta koostööd Cartier’ fondiga, kes võimaldas tal 40. sünnipäeva puhul disainida vabal valikul ühe objekti. Teostus ambitsioonikas projekt: 2004. aastal sündis väike lennuk nimega Kelvin 40. Selles alumiiniumist lennumasinas, mis näeb välja nagu paberlennuki ja Stealthi ristand, on ühendatud perfektne käsitöö kõrgtehnoloogilise täpsusega, nii et selle nähtuse koht on kusagil skulptuuri, prototüübi ja disaini vahel (nagu seda võib öelda nii mitmegi Newsoni töö kohta).
Selle taustal ei ole imekspandav, et tema tellijate hulgas on mitu lennukompaniid. Austraalia Quantas on palganud Newsoni omale loominguliseks juhiks (creative director), ning viimased viis aastat on ta end “kulutanud” Airbus A380 peale, luues interjööri uuele jetile, mis kuidagi ei taha valmis saada. Vastupidi, äsja vallutas uudisteakna teade, et firma, kes tootmisega kuidagi järje peale ei saa, otsustas osa töötajaid hoopis lahti lasta, et kärpida kulusid.
Newsongi on veidi nördinud, leides, et see pole kuigi tore, et ta ei saa oma viie aasta tööd maailmale näidata. Ehk lohutab teda veidi teadmine, et peatselt avatakse Sydney lennujaamas suurim tema senistest arhitektuuriga seotud töödest: ootesaal esimese klassi reisijatele.
Nipet-näpet, lõpetades kunstiga
Austraalia olümpiameeskonnale kujundati koos Richard Allaniga varustus Ateena olümpiamängudeks 2004. Jaapanlaste firmale KDDI disainis ta edukalt mobiiltelefoni Talby, mille eest talle määrati 2005. aasta Chicago Athenaeumilt Hea disaini preemia, sama au sai osaks Nike’ile disainitud jalanõudele Zvezdochka. Uurides, millest tuleneb jalanõude nimi, selgub, et töö on teostatud koostöös Vene Kosmoseuuringute Instituudiga!!!!!! Muide, kokku on talle Chicagost too kõrgeim preemia määratud viiel korral. Lisaks loendamatuid auhindu ka mujalt, näiteks 2006. aastal pälvis tema kohvriperekond Scope Samsonite’ile disainiauhinna Red Dot. Aastate jooksul on tema loodud esemeid võetud paljude tähtsate kunsti- ja disainimuuseumide püsiväljapanekuisse.
Selle kõige kõrval arendab Newson üha laiemalt ka otsest näitusetegevust. Esimene suur näitus Euroopas oli tal 2004 Hollandis, sealt liikus see Londonisse. Tänavuse aasta alguses lõi New Yorgis laineid Mark Newsoni personaalnäitus Gagosia galeriis. Seal oli tegemist limiteeritud tiraažis dekoratiivsete esemetega, mille peale kollektsionäärid tormi jooksevad. Heaks näiteks Carrara marmorist tool.
Aasta disaineriks Miamis
Möödunud aasta lõpus nimetas värske Miami mess ta aasta disaineriks.
Seda välja kuulutades väljenduti järgmiselt: “Marc kehastab modernismiaja ütlemist, et hea disainer suudab kujundada kõike lusikast linnani, ta lisab oma geniaalsust iga probleemi lahendusse, olgu selleks üksikobjekt või tervikkeskkond. Temas on ühendatud tehnoloogiline võimekus täiusliku esteetilise elegantsiga. Võrdse eduga on ta kujundanud mööblit, kelli, kodutarbeid, restorane, poe- ja lennukiinterjööre, milles kõiges kajastub tema unikaalne kontseptuaalne nägemus. Kui tema üksikobjekte ajavad tikutulega taga kollektsionäärid, muudavad tema disainitud tööstustooted rikkamaks meie kõigi igapäevaelu.”
Aasta disaineriks kuulutatud, sai Newson tellimuse, mis kuulub asja juurde – luua Miami Disainitsooni jaoks midagi erilist, mis sinna igaveseks paika jääks. Marc muidugi võttis suurelt ette: lubas disainida uue kolmekümnemeetrise tara tänava ja kohaliku disaini- ja arhitektuurikooli õue vahele, sest praegune jätvat kõvasti soovida. Projekt avatakse pidulikult selleaastasel messil.
Newson, kelle mõttemaailm on vaba stampidest, keda paeluvad loodusjõud, kes on nii vormi kui ka materjali osas küllaltki kompromissitu ja kelle puhul teatud paindumatus kasuks tuleb, on sageli takerdunud kahte kujundisse. Üks neist on liivakellamotiiv, mis on dikteerinud mitmete tema kultusistmete näojooned. Teine on võremotiiv, mis meenutab võrku, kosmost, kude, orgaanilist struktuuri.
Kõige järgi otsustades tuleks tema näituseesemeid pidada pigem kunstiks kui tarbeesemeteks. Seda kuuluvust põhjendab kas või nende hind, mis kasvab kiiremini kui umbrohi: Lockheed Lounge, mis osteti 15 aastat tagasi Manhattani Paramount Hoteli fuajeesse 1500 dollari eest, maksis mullu Sotheby oksjonil pea miljon dollarit.
DesignMiami Magazine’i küsimusele, kas tema näitusetööd on puhas kunst või mitte, vastab mees kuivalt: “Ükskõik kas vastan jah või ei, on mu lips ikka läbi. Disain see pole, sest puudub ühene otstarve, ma pole neid esemeid selle mõttega teinudki. Samas pole see ka ju puhas kunst. Ja nii arvavad kindla peale kõik kunstile lähedal seisvad ringkonnad,” möönab Newson, lisades: “Ehk pole selle fenomeni jaoks veel õiget definitsiooni?... Vähemalt tundub see hetkel kuum kaup olevat,” lõpetab ta, toonis juba kübeke võidurõõmu. MK