Nagu kaks tilka vett lasteraamatu-eri

Selles ei ole midagi erakorralist, et kaks kunstiteost on teineteisele nii sarnased nagu need illustratsioonid – kunstiajalugu teab tuhandeid selliseid juhtumeid – ja sugugi mitte juhuslikke kokkusattumisi, vaid täiesti teadlikke ja isegi kohustuslikke kordusi. Osa kunstist valmibki ju reeglite järgi. Võtame või Jeesuse viimaseid tunde kujutavad teosed – võib leida tuhandeid kompositsioonilt ja tegelaste paigutuselt täpselt ühesuguseid alatrimaale! Isegi karistada võis saada, kui midagi valesti tegid... ja mitte ainult ideoloogilistel kaalutlustel – nii on ilus vaadata ka.

Pole siis ime, et kui on tarvis kujutada stseeni poes, siis saabki seda ilusasti teha vähestel viisidel – muudmoodi on ju tulemuseks lihtsalt kole pilt. Noh, võib teha pealtvaates – aga keda sihuke asi huvitab? Tagajärjeks on vaid pisut enam kui arhitektuurne plaan.

Antud juhul on olnud väga tähtis näidata, mis poeriiulitel huvitavat on – eriti Pipi apteegipildil – kõik purkides sisalduv on oluline osa pildi informatsioonist ja teeb joonistuse naljakaks.

Teine illustratsioon ajab sama taga – oluline on näidata, et müügil on kõiksugu põnevat kraami: viin, sai, raamatud ja isegi põrandahari. Müüja tüübid on ka sarnased, sest sel ajastul ilmselt oligi üsna sagedasti müüjaks mees, sageli väikese poe omanik ise. Noh ja selline kaupmees on ju ikka kiilakas ja prillidega – või siis hästi suurte silmadega, sest kuidas sa muidu tšekke ja raha kokku loed? Väikeste silmadega müüja mõjuks ka hirmutavalt ja eemalepeletavalt ja kui ostjal on kaaslane, siis kus mujal saaks ta olla, kui tema kõrval?

Niisiis kõik sarnasused on põhjendatud ja tahtlikku plagiaati kuskilt ei paista. Tegemist on tüüpkompositsiooniga, mida on soovitav kasutada kõigil raamatuillustraatoritel sarnase olukorra kujutamisel, see tagab huvitava ja harmoonilise pildi, mis täidab miljonid lugejad tänu- ja rahulolutundega. Igati turvaline ja kasulik kompositsioon. See on kaanon, mitte trafarett!