Nähtamatus on lapsepõlveunistus, mille teostamine internetis võimalik. Pärast seda, kui MSN Messengeris, Skype’is ja mujal muutus mõne aasta eest võimalikuks valida oma olekuks “appear offline”, kasutab seda mõnigi mu keerukama närvikavaga tuttav. Kassi silitava pensionäri kombel luuravad nad läbi liikumatu villakardina tänavale, jälgides ise küll möödujaid, kuid olles noile märkamatud. Ekshibitsionistlikumal (või üksildasemal) hetkel teevad nad kardinasse siiski pilu ja süütavad toas lambi, valides enda “olekuks” mõne noist skisoidsetest lahendustest, mida netisuhtlus võimaldab – sa oled “eemal”, ent siiski kohal, saadaval, kuid “hõivatud” – või siis sada protsenti vastupidi.

Teised “blokivad” konkreetseid inimesi, kes blokeerija tulemistele, minemistele ja staatussõnumitele nüüd enam kaasa elada ei saa, rääkimata võimalusest temalt midagi küsida või talle midagi öelda. Nagu olen aru saanud, on see “mugav lahendus” karistamaks inimesi, kes on “käitunud nõmedalt”, genereerimaks huvi või pääsemaks välja olukorrast, kus kellegagi samas suhtlusruumis viibimisega kaasneks liiga palju stressi (kas ma peaksin neile midagi ütlema? kas ma peaksin tundma muret selle pärast, mida nemad ütlevad, või, veelgi enam, miks nad midagi ei ütle?). Blokk, see la petite mort, on väljapääs, luues kauba peale tunde, et me oleme haaranud oma elus initsiatiivi. Peaks me kunstlikku koomasse saadetud tuttavalt midagi vajama, saame blokeeringu “maha võtta” ja lennelda kohale värskena ja suhtlusvalmina – muidugi eeldusel, et tuttav teid vastu pole blokkinud. Nüüd pole veebis suhtlemine enam võimalik, kui just mõlemad oma käiku tagasi ei võta. Nüüd on kõik permanentselt hästi.

Elektrooniline suhtlus on efektiivne, kuid aina enam stressi tekitav. Monitori taga olles oleme me kättesaadaval korraga kümnete või sadade jaoks, tundes ühtaegu tähelepanuvajadust ja soovi, et meid rahule jäetaks. See kombineerub frustratsiooniga, mis tuleneb oma elu raskestihallatavusest praeguses majandusseisus. Facebooki “privaatsuslahendused” on võimalused võimsaks sublimeerimiseks – siin saab otsekonflikti kartmata otsustada, “mis juhtub” ja kes kui palju tuttavatest, kellega me “oma elu jagada tahame”, meist tegelikult osa saavad: kellele kõik piltide ja kommentaaridega, kellele kaudne vihje, kellele üksnes tühjus. “Kasutajate” vastuvõtmiseks, eemal­damiseks, pimedakstorkamiseks või suukorvistamiseks piisab vaid hiireklikist. Veebisuhtluse moodsate võimaluste mõju teiste – ja meie endi psüühikale on aga veel läbiuurimata teema. Herbert George Wellsi “Nähtamatu mehe” Griffin igatahes hullus, kui mõistis, et kord nähtamatuna ei suuda ta enam kunagi saada päriselt nähtavaks.