Kolonelleitnant Margot Künnapuu
kaitseväe staaž 20 aastat, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Täiendusõppe Keskuse ülem, üks esimesi Eestis sõjalise kõrghariduse saanud naisohvitsere, nelja lapse ema
See on üks neid teemasid, mis avalikkuse tähelepanu tõmbab tunduvalt rohkem, kui me ise sellele tähelepanu pöörame.

Kapral Kärt Praks
kaitseväe staaž 1,5 aastat, värskelt Scoutspataljonis
Muidugi tuleb stereotüüpidega võidelda, aga mida kauem sõjaväes olla, seda enam saab selgeks, et vahet pole, kas su teenistuskaaslane on mees või naine.

MK (Kolonelleitnant Margot Künnapuu): Minu teenistus algas erinevalt paljudest teistest asutuses, mida vanem generatsioon mäletab sõjakomissariaadina. Alustasin reservväelaste osakonnast, haldasin üht suurt kasti, kus oli üle 30 000 perfokaardi, seal olid peal Harjumaal elavate reservistide andmed.

Riigikaitseosakond tegeles sel ajal aktiivselt Nõukogude armee poolt jäetud sõjaväeosade, sealhulgas Paldiski ülevõtmisega, komisjonidesse oli vaja palju inimesi, kes loeksid üle kogu seda varustust, mis Eestisse jäeti. Kolme kuuga tekkis mul piisavalt suur huvi, esimesel võimalusel hakkasin ajama pabereid, et sõjakooli eksameid teha. Sel ajal tõesti ei olnud naisi ajateenistuses, see ei olnud võimalik, ei vabatahtlikult ega sunniviiisliselt.

Te sattusite juhuslikult kaitseväkke ja siis selgus, et olete sattunud õigesse kohta?

KP (Kapral Kärt Praks): Minu valik oli väga teadlik. Praegu on see muidugi palju lihtsam kui 20 aastat tagasi, aga isegi möödunud sügisel, kui astusin ajateenistusse, ei olnud veel seadust, et naised võivad astuda sinna meestega võrdsetel alustel.

IM (Kaptenmajor Ingrid Mühling): Mina alustasin piirivalvest, olin peene nimega ametnik – välissuhete spetsialist, käisin välismaalastega ringi ja rääkisin inglise keelt. Aga palju huvitavam tundus see valdkond ise, tahtsin sellega tegeleda põhjalikumalt. Nägin, mis vahe on tsiviilil ja kaitseväel, ja mulle meeldis kaitseväe pool palju rohkem.

Mille poolest need kaks erinesid?

IM: Arvan, et see on kuuluvuse teema – oled tugeva organisatsiooni liige ja saad teha vahvaid asju.

MK: See on ühtekuuluvustunne ja distsipliin. Distsipliini ei suruta peale, selle järele lihtsalt on vajadus: alates sellest, millised relvad meil käes on, lõpetades sellega, et peame vastutuse võtma 18aastaste poiste eest, kes tulevad teenima 8–11 kuuks. Meie vastutus on kujundada sellest kambast tiim, kes töötab koos ja kes lõpuks moodustab suurema üksuse. Tsiviilisik võib kõrvalt vaadata ja öelda: oi, kui äge teil seal on, aga tema jaoks on see “äge” kaheksa tundi, mil ta tööl on. Kui oled kompaniiülem, siis pead olema kättesaadav ja valmis olukordi lahendama 24 tundi ööpäevas. Seda on tõsiselt raske seletada väljas seisvale inimesele. Tsiviilis töötad koos inimestega, kes sulle meeldivad, üritad olla kohtades, mis sulle meeldivad. Aga kui hakkad kaitseväes juhtima komplekti inimesi, siis sa ei saa öelda, et need inimesed ei kõlba sulle, sinu asi on tiim tööle panna – see on hoopis teine filosoofia ja paratamatus, mille kaudu muutud ka ise paremaks.

Kaitsevägi pole kindlasti ametikoht, mis pakub mugavat kodulähedast tööd.

IM: Ühtekuuluvustunne, ühised väärtused – samal põhjusel jäävad pikaks ajaks suhtlema ka reservväelased.

MK: Just kohustuste võtmine on see, mis eristab kaitseväelast tsivilistist: kas sa oled laiguliste mehikeste hulgas või nende hulgas, kes võivad rahulikult õhtul endale tsiviilriided selga tõmmata ja öelda, et tänaseks on tööpäev läbi.

Kellele ja kuidas te pidite tõestama, et teie soov kaitseväkke astuda on tõsiseltvõetav?

KP: Mul võttis paberite täitmine väga-väga kaua aega, polnud ka ühtegi sellist head tuttavat, kelle kaudu lihtsamini pääseda.

Naised pääsevad ajateenistusse tutvuse kaudu?

KP: Kindlasti oleks olnud kergem, kui mul mõni onu oleks pataljoniülem olnud. Mul soovitati astuda kõigepealt sõjakooli ja kui saan sisse, saan võimaluse ka ajateenistusse tulla.

MK: Tutvusest oleks olnud kasu ses mõttes, et varem ei olnud seaduslikku alust naisi ajateenistusse võtta: kui seadus ütleb, et kaitsevägi on meestele, siis on väga raske seda teisiti lugeda. Aga me püüdsime leida võimalusi. Tütarlapsele tänavalt oli tõsine katsumus ajateenistusse üldse pääseda.

IM: See käis kokkuleppel väeosa ülemaga, tuli leida sobiv ülem ja teda nii kaua veenda, kuni ta nõusse jäi. Sest ka ülem võttis endale vastutuse. On väeosasid, kus isegi olmetingimused ei võimaldanud naisi sinna vastu võtta.

Polnud eraldi duširuume jne?

MK: Mitte ainult duširuume. Kui kasarmuruumi napib, siis on näiteks väga raske kuue inimese tuba eraldada kahele-kolmele inimesele.

KP: Minul kasarmukohaga probleemi polnud, sest kaader oli väga vastutulelik, sain endale eraldi toa ja seetõttu jäi üks kaadrikaitseväelane oma kabinetist ilma.

Teenisitegi üksi, ühtegi sõbrannat polnud kaasa võtta?

KP: See pole koht, kus ütled sõbrannale: oleme igasugu hulle asju koos teinud, tule minuga sõjaväkke ka!

Kas oli hetki, kus mõtlesite, et ei tule toime?

KP: Ei olnud. Küll oli hetki, kui polnud kellegagi õhtul päevasündmusi arutada, sest inimesed väljastpoolt ei saa sõjaväelase elust aru.

MK: Kui õppisin sõjakoolis, siis meid alustas üle kümne tüdruku. Meie kursusega lõpetas kaks kaitseväelast, kaks piirivalvurit – väljalangemise protsent oli küllaltki suur. Kooli ajal olid meil tütarlaste toad, meid oli palju koos, aga välilaagrites olin üksi. See tekitas olukorra, kus pidin ise endaga hakkama saama, polnud õlga, mille najal nutta. See jääbki ilmselt nii, sest naisi on alati vähem.

Kui raske on naisterahval end kaitseväelasena kehtestada?

MK: Ennast kehtestama peab ka poejärjekorras, pole vahet, kas oled kaitseväes või tsiviilis. Naised, kes tulevad teenima vabatahtlikult, ei pea tõestama, et nad pole nõrgemad, sest reeglina nad ei ole kõige nõrgemad kätekõverduste tegemisel jne. Kehaliste normide täitmine on väike probleem, selleks on vaja aasta aega teha kõhulihaste jm harjutusi – naisterahval, kes tuleb vabatahtlikult teenima, on selleks motivatsioon, ta tahab seda teha.

IM: Kehaliste normide täitmine võib olla teema ehk sõduri tasemel, aga mida tase edasi, seda enam tunned puhast rõõmu, et saab sporti ka teha. Kui sain majoriks, tegime piduliku perekondliku istumise. Pereliikmed küsisid: „Mis on olnud kõige raskem, kas kätekõverdused?“ Oleks see siis nii! Kõige raskem on ikka inimeste juhtimine ja enesekehtestamine. Kaitseväelase ametisse on enesekehtestamine sisse kirjutatud – kui oled ohvitser, siis kehtestad.

MK: Aga kaitseväelase ametisse on sisse kirjutatud ka allumine. Olukorras, kus alluvussuhted on paigas, pole vahet, kas ollakse mees või naine.

Palju räägitakse nn klaaslaest: kuskilt tasemelt naisi ei edutata enam, mingil arusaamatul põhjusel ei jõua naised firma juhatusse või parteiladvikusse. Kui tajutav on klaaslagi sõjaväes?

MK: Klaaslaed tekitame endale ise. Mina pole tundnud karjääris takistusi. Aga võin ka sirge seljaga öelda, et kindralit ei saa minust kunagi, sest teatud aeg lihtsalt kulub mu perele ja ma ei ole nõus peret ohverdama, et ma auastmeredelil kiiremini liiguks. Aga see on minu enda valik, mitte peale surutud.

IM: Esimesed naisohvitserid pole teenistuses üldse veel nii kõrgele jõudnud, sest iga järgmise auastme saavutamiseni kulub teatud kindel aeg. Saame näha, millal esimene naisohvitser kindrali auastmeni jõuab.

Ühes uurimistöös selgus, et 43 protsenti meestest leiab, et naistel peaks olema keelatud töötada eri ametitel, eelkõige jalaväes.

MK: Tsiviilisikute arusaam sellest, mis kaitseväes toimub, on oluliselt erinev sellest, mis seal tegelikult toimub. Kindlasti on kaitseväes ka mehi, kes leiavad, et naiste pärusmaa on ainult K-3 ehk Küche-Kirche-Kinder, aga see, mis ümberringi toimub, räägib teist keelt. On küll teatud erialad, kus naistel on raskem hakkama saada, aga see ei tähenda, et naised ei peaks kaitseväes teenima.

Kui keegi valib endale vaated, mis tänapäevaga kokku ei lähe, on see tema enda probleem. Kui noor ohvitser on teeninud algusest peale koos naistega, siis on tema suhtumine teistsugune kui näiteks vanema põlvkonna Nõukogude armee jalaväelasel.

KP: Selle, et mees töötab juuksuri või lasteaednikuna, on ühiskondlik arvamus juba omaks võtnud. Miks mina vormis töötan, seda pean tihti seletama.

IM: Mereväes, kus ma alustasin, oli enamikul rahvusvaheliste õpingute kogemus, oldi õppinud riikides, kus naised teenisid kaitseväes ja poliitiline korrektsus oli au sees. Seal ei olnud naiste osalemine üldse mingi küsimus. Samas kaitseliit on heas mõttes suhteliselt konservatiivne, kui nendega koostööd teha, siis natuke imestamist on.

KP: Mina olen naiskodukaitsja. Mu perekonnas öeldi, et naine ei ole kaitseväelane, mine omanda ülikoolis korralik tsiviilharidus. Nii ma siis astusin naiskodukaitsesse, lootuses et mu militaarne huvi saab sellega rahuldatud. Aga selles organisatsioonis sain just teada, et ma tahan saada kaitseväelaseks, olla iga päev laigulises mundris, tegeleda noorte väljaõppega jne. Naiskodukaitse on väga-väga kihvt organisatsioon, aga teadsin, et tahan midagi enamat.

Milliste isikuomadustega inimene – naine sealhulgas – sobib kaitseväkke tööle?

KP: Huumorimeelt peaks olema.

MK: Soov areneda ja kannatlikkus teha seda õiges tempos. Kui ma hiljuti staabikolledži läbisin, tundsin, et see oli väga vajalik õppimine. Kui tahad seda kõike liiga vara, siis ei suuda võtta seda, mida teenistuses vaja on.

Inimene peab suutma hinnata korda ja distsipliini. Juhtimine nõuab ka enesedistsipliini, raamistikust kinni pidamist, ja see pole soopõhine.

Kord ja distsipliin saab selgeks ajateenistuse vältel. Kõrgemasse sõjakooli on võimalik naisterahvastel küll tulla ka ilma ajateenistuseta, aga seda ma kellelegi ei soovitaks.

IM: Igal auastmel on teatud vanus ja ega sa naljalt seda varem välja ei teeni. Peab olema inimestele orienteeritud, suutma anda käske adekvaatselt edasi, nii et sinust aru saadaks. Peab tahtma alluda ja juhtida.

Ameerika Kodanikuvabaduste Liit pöördus nelja USA naissõjaväelase nimel San Francisco föderaalkohtusse, et vaidlustada naistele kehtestatud keeldu osaleda enamiku lahinguülesannete täitmisel. Kas Eesti naiskaitseväelastel on probleeme, et neil ei lasta kõike teha?

MK: Ameeriklastel tekkis probleem lahingutegevuses osalemisega Iraagis, kus toetusüksused ja lahinguüksused olid koos. Toetusüksuses tohtisid naised olla, jalaväeüksuses ei tohtinud. Meil ei ole neid piiranguid kunagi olnud, sest Eesti kaitsevägi on väga õnnelikus olukorras. Meie keeles on sõna “tema”, mitte he or she, paljudes asjades pole meil täpsustusi, et seda pole lubatud naistel teha.

Kus on naistel kõige raskem?

MK: Olen eluaeg pidanud raskeks pioneeriasjandust, samas on meil naisi nii pioneerpataljonis kui ka suurtükiväes. Mürskude tassimisega saavad naised hakkama – mürsk ei ole suurt raskem kui viieaastane laps, keda ka tõstma pead. Ma ei näe küll vahet, kas Pasi juht on naine või mees.

IM: Olin Iraagis missioonil, kus veoauto Unimog juhid olid Eesti naised. Väga head juhid olid!

MK: Need on tehnilised teadmised, mitte mees või naine olemine.

Olete ise missioonidel käinud – kas oli raske kodus selgeks teha, et nüüd on vaja minna?

IM: Ei olnud. Kuigi vaja on väga suurt organiseerimisvõimet ja praktilist korraldamist, et kuidas asjad sel ajal kodus jooksevad.

MK: Võin oma kogemusest öelda, et kui sul läheb missioonile mees, siis on täpselt samasugune organiseerimine, sest üks lapsevanem on ikkagi vähem.

IM: Kui ma esimest korda missioonile läksin, oli mu laps viieaastane. Mõtlesin, et küll ma olen kangelasema, lähen lapse kõrvalt Iraaki. Kohapeal selgus, et teiste riikide kaitseväelastel olid väga väiksed lapsed kodus. Mul oli konteinerikaaslane, erialalt jurist, kellel olid kodus aastane ja kahene laps. Ma ei uskunud oma kõrvu, kui ta ütles, et on peaaegu aasta otsa kodust eemal olnud. Aga neil näeb seadus ette, et neljakuuse lapse juurest võib minna missioonile, ja keegi ei pidanud seda imelikuks. Meie seadustes arvestatakse inimesega väga palju.

MK: Mina käisin missioonil enne, kui mul lapsed sündisid. Viimane kord, kui avaldasin soovi Iraaki minna, siis kadus ära see ametikoht, kuhu ma oleksin sobinud – sel pole midagi pistmist mu laste arvuga või naine olemisega. Tõestada, et ma võin nelja lapse kõrvalt missioonile minna, pole mul vaja.

Tüdrukud ei pea nüüd enam otsima tagaust, et ajateenistusse pääseda. Kuidas 1. aprillil kehtima hakanud seadusemuudatus teie arvates mõjub – kas kaitseväkke tuleb rohkem naisi?

IM: Värbamisväli, kust leida kaitseväele vajalikke häid juhte ja juhipotentsiaaliga inimesi, muutub nüüd palju laiemaks. Seni polnud stardipositsioon võrdne. Läbitud ajateenistus annab palju enesekindlust, laob vundamendi alla.

KP: Ajateenistus annab selge ülevaate seestpoolt, kas sa tahad seda elu elada.

Mida peaksid praegu lõpuklasside tüdrukud läbi mõtlema, kui neid huvitab sõjaväelase karjäär?

IM: Peaksid arvestama, et reservväelane ollakse 61. eluaastani.MK: See on kohustus kogu eluks. Sind kutsustakse õppustele iga kolme või viie aasta tagant. Oled osa meie reservarmeest. Kui oled 35aastane koduperenaine, siis ei vabanda reservõppusele kutsumisel see, et sul on 2- või 5aastane laps kodus. Kui ajutiselt elumugavustest loobumine tundub väga hirmus, siis ei tasuks seda sammu teha. Meil on ka oma valikusüsteem – valime hoolega inimesi, keda tahame oma allohvitseri kursusele. Vaatame, et nad saaksid adekvaatselt aru, kuhu nad satuvad ja keda meil vaja on. Sõjakool algab kuuajase laagri ehk ühtlustamiskursusega, mille ajal tegeldakse muu hulgas ka juhiomaduste ja koostöövõime hindamisega.


Kas saad hakkama?

Tegevväelase füüsilise ettevalmistuse nõuded

Füüsilise ettevalmistuse hindamisel on kohustus osaleda vähemalt kord aastas. Hindamise läbimiseks tuleb sooritada kõik järgmised harjutused:

Harjutus 1 – Kätekõverdamine toenglamangus

Harjutus 2 – Istesse tõus selililamangust, käed kukla taga sõrmseongus (võib asendada istesse tõusuga selililamangust, käed risti rinnal)

Harjutus 3 – 3200 m jooks (võib asendada 500 meetri ujumisega vabalt või rinnuli stiilis, 20 km maanteerattasõiduga või 10 km murdmaasuusatamisega klassikalises stiilis.

Iga harjutuse tulemust mõõdetakse vastavalt punktitabelile kaitseressursside ameti veebilehel kra.ee. Füüsilise ettevalmistuse hindamine loetakse sooritatuks, kui tegevteenistuja ja kaitseväekohuslane saab igas harjutuses vähemalt 60 punkti või kolme harjutuse summana 190 punkti.

Allikas: Kaitsevägi

Artikkel ilmus Eesti Ekspressi lisas Riigikaitse.EE.