Naised paanikahäirete lõksus
Tiina (36) ei kõnni kunagi üle Tallinna Raekoja platsi, vaid hiilib servi mööda. Ta kardab suuri lagedaid kohti. Kui paanikahoog algab, tunneb Tiina, kuidas kõri pigistatakse “seestpoolt kinni” – ta ei saa enam hingata, süda tõuseb kurku ja peksleb seal nagu võrku takerdunud lind. Tiina tunneb, otsekui vajuks tema peale koorem kive ja ta maetaks elavalt sinna alla. Nendel hetkedel Tiina teab, usub ja kardab, et sureb kohe; et ta on hull. Tiinal on poesabas, teatris või enne olulist esinemist jooksma hakanud pisarad; ja need pole üksikud piisad, vaid lausvesi.
Viimased neli aastat on Tiina oma raha kulutanud psühhiaatrite, kliiniliste psühholoogide ja ravitsejate juures käimiseks. Perearst andis talle diagnoosi F41 – ärevus- ja paanikahäire.
Perearst Svea Rosenthal lausub, et neid häireid “varjatakse ja peetakse ühiskonnas häbiasjaks. Keegi ei räägi neist laiale ringile.”
