Üks minu vene keele õpetaja deklameeris valulikult Puškini värsse ja võttis soojema ilmaga läbi akna päikest.
Võitluskunste valdav kuri õppealajuhataja tõmbas mind kord vahetunnil elegantse jalanõksuga koridori siruli (tegin pahandust) ning resümeeris, et "see oli veel köömes".
Ja õppejõud ülikoolist kütab Tartu vahel punase võidukaga ning kähistab kriitilistel hetkedel naerust kõõksudes, et "raisk, poisid, oodake, ma lähen teen ühe suitsu".
Vist ongi nii, et haridustööl ilma karakterita ei saa. Peab justkui olema mingi pahelisus.
Lihtsalt niisama tahvli ees jahvatavat naisterahvast ei kuula ju ükski poiss.

Katrin Ohakas - minu põhikooliaegne emakeeleõpetaja Põlvas - kirjutas tahvlile nii jõuliselt, et kriidid läksid naks ja naks sõrmede vahel pooleks.
Kurjemal momendil raius ta käelabaga niimoodi vastu lauda, et tavaline saepuruplaat oleks hoobilt puruks läinud. (Õnneks oli laud mastaapsema mõõduga.)
Lapsevanemad hädaldasid: tütar pusib õhtu otsa ninapidi töövihikus, aga tunnikontrollist ikkagi üle "kolme" ei tule. "Valesti õpib," teatas selle peale Ohakas.
Nojah, ta võis olla üsna range. Aga:
1. Tagapinkide rahutumad hinged, kes teisi õpetajaid "nahhui" saatsid, võisid tema tunnis nii ennast­unustavalt Aleksis Kivi "Seitset venda" etelda, et ei taibanud isegi vahetundi minna.
2. Esimeste pinkide lühinägelikud raamatuoivikud (mina) said teada, et lisaks Puškinile on luuletusi kirjutanud ka näiteks Tõnu Trubetsky. Ning et volüümikas-hüsteeriliste naisõpetajate nimetamine "mutskiteks" - nagu Mihkel ja Tanel Tiksi noorteromaanis - ei ole semantiliselt paheline tegevus.
3. Üheksanda klassi viimases tunnis puhkes kollektiivne paanika, kui jõudis kohale, et Ohakas meid järgmisel aastal enam ei õpetagi. Kohutav ebaõiglus! Viivitamatult tulnuks minna õpetajate toa ukse taha piketeerima või torgata tühjaks direktori autokummid.
4. Kas pole nii, et eesti keele grammatika on maailma kõige loogilisem asi?

Samas, üks asi on tänini jäänud selgusetuks.
Vist kaheksandas klassis lugesin korralikult läbi Kitzbergi "Libahundi", aga lugemiskontrollist tuli täiesti ootamatult "kaks". Esimest korda elus. Mille eest?!
"Muidugi "kaks". Vastused või asjad!" imestas õpetaja Ohakas resoluutselt.
Läksin koju ja vaatasin hinnet tükk aega huviga. Suur ja punane, enesekindlalt peaaegu läbi paberi pressitud. Selline karakteriga number.
Eks vist olegi nii, et hea õpetaja kasvatab eelkõige noore inimese karakterit. Ja tedagi on huvitav vaadata, klassi ees või mujal.
Palavad tervitused teile, õpetaja Ohakas!