12.04.2007, 00:00
Naljakad naised
Nädalakiri Naised
On väga tore, et Eestis asutati üle pika aja uus
huumoriajakiri. Nendest on ammu põud, vähemalt sellest ajast peale,
kui Aivar Riisalule mõistus pähe tuli ning ta oma võika
reanimeeritud zombi-Pikri kinni pani. Näiteks naisteajakirja asutamine
oleks olnud täiesti jabur tegu, sest need on nagunii kõik
kioskiletid üle ujutanud.
Tore on seegi, et uue huumoriajakirja pealkiri on Naised. Aga mitte näiteks Naljad. Viimane oleks liiga pealetükkiv. Aga naistega saab ka alati nalja ning ometi on see meeldivalt neutraalne nimi. Mitte haamriga pähe lajatamine, vaid mõnus naerunärvi kõditamine.
Teravmeelne lahendus on panna iga numbri kaanele mõne naise pilt. Naisi on meil palju ja sünnib kogu aeg juurde, nii pole ilmaski karta, et materjalist puudu tuleb. Juba on naljasõbrad näha saanud Evelin Ilvese, Elle Kulli ja Maarja-Liis Ilusa pilte. Jään põnevusega ootama, millega üllatab järgmine number!
Eriti vapustav oli kolmanda numbri kolmas lehekülg, kus on jutt Sirly Tiigist – Euroopa parimast naissportlasest (!!!). Kohe tuleb meelde Contra lõbus ja naisi käsitlevale luuleantoloogialegi nime andnud fraas “Naised on nii imelised, harrastades odaviset”. Euroopa parimalt ajakirjanikult Inga Raitarilt on see vaieldamatu suursaavutus.
Samas numbris oli Evelin Ilvesest ainult üks mittemidagiütlev lugu kepisaamisest, aga temast lihtsalt peab igas huumoriajakirja numbris rääkima nagu seitsmekümnendatel Hardi Tiidusest. See ei ole viga.
Sama numbri esikaas pakub näite, kui avaras diapasoonis uus ajakiri nalja pakub. Võrdleme kahe loo tutvustust: “Laps sai lastekodus lapse” ning “101 aastat patuta elu”. Millised eksistentsiaalsed vastandused: noorus – vanadus; voorus – liiderlikkus! Muidugi võib tegijaid süüdistada teatud stampide järgimises. “Rauk sai vanadekodus rauga” ja “101 aastat pahelist elu” olnuks veel naljakam. Aga pole hullu, Eesti publik on aastaid ilma huumoriajakirjata olnud, ei maksa teda kohe liiga jõhkralt raputada.
Vaimukustesadu jätkub: “Kui soovite oma mehega lapsi saada, mõjutage teda sagedasest vanniskäimisest loobuma”. Vannis lapsi teha pole tõesti kuigi mõnus. Või “Moodsad toitumisteooriad soovitavad piimast loobuda. See ei sobi inimesele ja on üks suuremaid rasvaallikaid”. Päris lõbus on vahelduseks mõelda, et inimene polegi imetaja, vaid lind või kala. Või “Kontorilaua taga istujaid varitseb surm”. Kui kahe esimese sõna asemel oleks “pimedas kangialuses” või “Eesti maanteedel”, siis nalja polekski.
Elitaarset huumorit pakub “Meeste unelmate naine: kaunis nagu Helena, püha nagu Neitsi Maarja, seksikas nagu Eeva, tark nagu Sofia”. Mina olen ju nii rumal, et mulle tundub see retsept püstilollakana. Aga Jaan Kross või Arvo Pärt loeksid seda ja naudiksid.
Sedavõrd lõbusat lugemis- ja vaatamisvara pakkuvale väljaandele ei ole midagi ette heita. Ainus kartus on, et iga nädal ilmudes võivad naljateemad pikapeale korduma hakata.
Tore on seegi, et uue huumoriajakirja pealkiri on Naised. Aga mitte näiteks Naljad. Viimane oleks liiga pealetükkiv. Aga naistega saab ka alati nalja ning ometi on see meeldivalt neutraalne nimi. Mitte haamriga pähe lajatamine, vaid mõnus naerunärvi kõditamine.
Teravmeelne lahendus on panna iga numbri kaanele mõne naise pilt. Naisi on meil palju ja sünnib kogu aeg juurde, nii pole ilmaski karta, et materjalist puudu tuleb. Juba on naljasõbrad näha saanud Evelin Ilvese, Elle Kulli ja Maarja-Liis Ilusa pilte. Jään põnevusega ootama, millega üllatab järgmine number!
Eriti vapustav oli kolmanda numbri kolmas lehekülg, kus on jutt Sirly Tiigist – Euroopa parimast naissportlasest (!!!). Kohe tuleb meelde Contra lõbus ja naisi käsitlevale luuleantoloogialegi nime andnud fraas “Naised on nii imelised, harrastades odaviset”. Euroopa parimalt ajakirjanikult Inga Raitarilt on see vaieldamatu suursaavutus.
Samas numbris oli Evelin Ilvesest ainult üks mittemidagiütlev lugu kepisaamisest, aga temast lihtsalt peab igas huumoriajakirja numbris rääkima nagu seitsmekümnendatel Hardi Tiidusest. See ei ole viga.
Sama numbri esikaas pakub näite, kui avaras diapasoonis uus ajakiri nalja pakub. Võrdleme kahe loo tutvustust: “Laps sai lastekodus lapse” ning “101 aastat patuta elu”. Millised eksistentsiaalsed vastandused: noorus – vanadus; voorus – liiderlikkus! Muidugi võib tegijaid süüdistada teatud stampide järgimises. “Rauk sai vanadekodus rauga” ja “101 aastat pahelist elu” olnuks veel naljakam. Aga pole hullu, Eesti publik on aastaid ilma huumoriajakirjata olnud, ei maksa teda kohe liiga jõhkralt raputada.
Vaimukustesadu jätkub: “Kui soovite oma mehega lapsi saada, mõjutage teda sagedasest vanniskäimisest loobuma”. Vannis lapsi teha pole tõesti kuigi mõnus. Või “Moodsad toitumisteooriad soovitavad piimast loobuda. See ei sobi inimesele ja on üks suuremaid rasvaallikaid”. Päris lõbus on vahelduseks mõelda, et inimene polegi imetaja, vaid lind või kala. Või “Kontorilaua taga istujaid varitseb surm”. Kui kahe esimese sõna asemel oleks “pimedas kangialuses” või “Eesti maanteedel”, siis nalja polekski.
Elitaarset huumorit pakub “Meeste unelmate naine: kaunis nagu Helena, püha nagu Neitsi Maarja, seksikas nagu Eeva, tark nagu Sofia”. Mina olen ju nii rumal, et mulle tundub see retsept püstilollakana. Aga Jaan Kross või Arvo Pärt loeksid seda ja naudiksid.
Sedavõrd lõbusat lugemis- ja vaatamisvara pakkuvale väljaandele ei ole midagi ette heita. Ainus kartus on, et iga nädal ilmudes võivad naljateemad pikapeale korduma hakata.