Näoga sissepoole Eesti
Askur Alas: Küsimus on – mida Eesti 20.
positsioonist arvata. On see hea või halb? Mida see tähendab minu
kui tavakodaniku jaoks?
Henrik Roonemaa: See
tähendab, et palju sinu riigis sinu jaoks iseenesest mõistetavaid
asju teistele inimestele teistes riikides seda ei ole :) Täna kuulsin
raadiost, kuidas Tallinna abilinnapea Taavi Aas selgitas tasulise parkimise
korda ja ütles, et kõik, kes tahavad sooduskaarti, peavad
tulema kohale linnavalitsuse teenindussaali. Iga teise riigi kodanik oleks seda
normaalseks pidanud, aga Eestis on see totaalselt tagurlik, ja see on äge,
et me nii mõtleme.
Alas: Oleme nn endise
sotsialismileeri selge liider, kuid jääme kaugele maha näiteks
esikolmikus olevast Taanist, Rootsist ja Singapurist ning muidugi ka neljandal
kohal olevatest põhjanaabritest soomlastest. Kas see on siis uskumatu
saavutus või on tegu häbiväärse
mahajäämusega?
Roonemaa: Kuna me oleme
kolm kohta tõusnud, siis kindlasti pole tegu häbiväärse
mahajäämusega. Kolmes eraldi kategoorias, sealhulgas online-teenuste
kättesaadavuselt, on Eesti esimesel kohal. See 20. koht koosneb paljudest
asjadest.
Peeter Marvet: Taotlesin endale äsja
parkimiskaarti e-viisil ning õnnestus igati. Üleeile saatsin
digiallkirjaga avalduse, eile helistas transpordiosakond ja ütles, et on
teenindussaali saadetud... Aga jah, võiks ju saata mulle postiga koju,
nagu haigekassakaardi.
Eestis ei toimu süstemaatilist teenuste
arendust: suurematel tegijatel on rohkem raha proovida ja leppida
tõsiasjaga, et 80 protsenti läheb aia taha. Meil on üksikud
teenused, mis toimivad, ning oleme suutnud nende arvelt piisavalt propagandat
teha.
Roonemaa: Jah, ja Äripäevas
ütles selle uudise juures Valdo Randpere, et riik peaks uuesti teenuste
tellimisel ohjad haarama. Minu arust on see väga 1999. aasta
mõtteviis ja ma tahaksin näidata näpuga kodumaiste
tarkvaraarendajate peale, kui me räägime mahajäämusest.
Kristjan Otsmann: See on palju räägitud nn
100 miljoni krooni häda. Suurem osa Eesti IT-firmasid kasvatab end
100miljonilise käibe ja paarimillise kasumini. See on just selline raha,
mis lubab firma omanikul ja juhil paar korda aastas palmi all puhata. Mis sa
veel ihkad. Küsimus on selles, kuidas luua järgmine arenguhüpe,
kuidas viia arengukilpkonn järgmisest trepiastmest üles.
Marvet: Olen tähele pannud, et saalitäis Eestit
külastavaid välismaalasi kurvastab kahinal, kui ei saa e-valitsust
(ja Skype’i kontorit) näha. Kõik teavad mõnda
case-study’t, aga nende tausta vähe. Samas, kui ma olen kellelegi
seletanud, et TOMi on suht vähe kasutatud ja demon selle peale
eoigus.just.ee’d, kukub vestluskaaslane taburetilt ja ütleb, et vot
seeeeee on alles teenus, mida mujal pole näinud.
Arenguks on vaja
MySpace-attitude’i ehk ettevõtteid, mis jälgivad kasutajate
soove ning tegutsevad sellest lähtuvalt (lisades oma panuse
innovatsioonina).
Linnar Viik: Ma sutsa nuusutasin
ka seda edetabelit ja huvitav oli vaadata, et eranditult kõik riigid,
mis oma positsiooni edetabelis parandasid, olid viimastel aastatel teinud suure
läbimurde just valitsuse ja erasektori koostöös. Meie senise
panuse, turumahu ja oma IT-turu struktuuri kohta on 20. koht väga hea
tulemus.
Alas: Kas nii kõrge koht on hea
või halb olukorras, kus meie reaalsed kulutused IT-le on umbes kolm
korda väiksemad elaniku kohta kui Euroopas keskmiselt?
Viik: See n&
auml;itab, et oleme IT-vallas osanud oma väheseid vahendeid hästi
kasutada. Positsioneerida tähendab siinses kontekstis: olla näoga
pigem kasutaja kui IT-süsteemide omaniku poole ning kasutada seejuures
kättesaadavaid vahendeid, mitte ise mingeid imevidinaid välja
mõelda. Meist eespool olevad riigid on eelkõige suutnud kasvatada
IT kui ekspordi ja majandusharu võimekust. Meil on IT peaasjalikult
siseturule suunatud ning ekspordi osakaal siiski pigem marginaalne.
Alas: Piltlikult võib asja tõmmata kokku nii:
Eesti IT on näoga sissepoole. Vot sulle 20. koht.
Kristjan Pillak: Seega peame mõtlema toodetele, mis on
suunatud meile ja meie naabritele ning veel kaugematele kasutajatele, ja samas
mitte panema rõhku ideele, et me ainult välismaale toodame.
Alas: Linnar, mida see uuring sinu hinnangul
tegelikult väljendab?
Viik: See uuring
näitab riikide, sealhulgas siis ettevõtete, avalike
institutsioonide ja inimeste valmisolekut infoühiskonnaks. Valmisolek
koosneb ligipääsust internetile, infole ja e-teenustele, oskustest
neid kasutada ja IT-sektori tugevusest.
Alas: Aga
miks meie, e-valimiste pioneerid, oleme 20ndad?
Viik:
Aga see-eest kiired, paindlikud. Oleme “vaid” 20ndad, sest
e-hääletus on ainult üks paljudest faktoritest, mis teevad
ühiskonnast eduka infoühiskonna. Põhjus, miks oleme
“alles” 20. kohal, on eelkõige meie IT-sektori mahus ja
selle mõjus meie väliskaubandusele, ekspordile ja muudele
majandussektoritele.
Alas: Kui Eesti oleks maailma
IT-edetabelis esimene, milline Eesti meil siis oleks?
Otsmann: Eesti oleks sel juhul riik, kus infotehnoloogia on
märkamatu, meid ümbritsev ja iseenesest mõistetav.
Viik: Eesti ei saa sellise struktuuriga üles ehitatud
uuringus kunagi esimesel kohal olla :) Edetabelis on äärmiselt
tähtsal kohal pika aja jooksul tehtud kulutuste mõjukus teadus- ja
arendustegevusele IT-vallas – tippu jõudmiseks ei peaks me mitte
püüdlema oma praeguste kavade kohast “Euroopa keskmisele
järele jõudmist”, vaid peaksime lähimad kümme
aastat kulutama teadus- ja arendustegevusele kaks korda rohkem Euroopa
keskmisest.
Teine osa puudutab väljundit majandusele laiemalt. Seega
on edetabelis äärmiselt oluline IT-sektori rahvusvaheline
mõjukus, kuid mahuka siseturu ja tugevat eksporti edendava
tehnoloogiasektorita me maailma tippu ei jõua.
Ma ei pea sellise
edetabeli tippu jõudmist eesmärgiks. Tähtis on edendada oma
vajadustele vastavat infoühiskonda, teha seda oma võimekuse
piiridel ja neid piire pidevalt ületades, kuid pole vaja seada sihiks
hüpata kõrgust ilma teibata 6 meetrit või heita 40kilost
vasarat 80 meetrit. Oleme infoühiskonna Taavetid, mitte Koljatid, ja seda
eelist tuleb ka tulevikus kasutada.
Otsmann: Ausalt
öeldes – mu arvates pole ka selle edetabeli tippu jõudmine
eesmärk. Mulle meeldiks palju rohkem elada riigis, mis on
õnnelikkuse edetabeli (www.neweconomics.org/gen/z_sys_publicationdetail.aspx?pid=225 ) tipus :)
Alas: Linnar, kas sa oleksid
õnnelik, kui sa elaksid IT-riigis number 1 – Taanis –
või hoopis õnnelike inimeste riikide edetabelis number 1 olevas
Vanuatul?
Viik: Ma olen pretty õnnelik, kui saan elada
Eestis oma lähedastega koos ja naerda Eesti elu iseärasuste peale,
nautida neid nädalavahetusi, mida nimetatakse “suvi” ja
“talv”, ning nautida meie praegust infoühiskonda. Ja muide,
Taanis on inimesed päris õnnelikud, nad lihtsalt osakavad seda.
Seega on vähemalt kaks asja, mida taanlastelt õppida – kuidas
edukat infoühiskonda ehitada (kusjuures nad on ka ise meid endile
eeskujuks toonud, seega vastastikused komplimendid on õigustatud) ning
kuidas õnnelikku ja mõnusat elu elada.