„See oli ka viimane piir. Olin juba hulluks minemas, kuulsin hääli. Arvasin, et tapan end ära.“

Nii räägib Pille, kes ligi poolteist aastat oli kanepivahendaja.

See „viimane piir“ saabus ühel 2013. aasta detsembri hommikul, mil Lõuna prefektuuri politseinikud tema koduukse taga kella andsid. Narkokoer leidis kanepijäljed keldrist.

See oli piisav põhjus, et politsei võttis Pille kaasa ja viis ta arestimajja. Naine oli plaaninud vaikida, kuid kui uurija rääkis võimalikust tulevikuväljavaatest (aastatepikkune vanglakaristus), otsustas politseiga koostööle minna.

„Ma ei oska öelda, miks olin nõus kanepit vahendama, aga ma kahetsen, et tegelesin sellise asjaga.“ Pille tunnistas kohe kõik politseile üles.

2014. aasta detsembris mõistetigi narkoärikad pikkadeks aastateks vangi.

Kui Ekspress Pillega ühel hommikul kohtub, liigub jutuajamine samas rütmis nagu vagun lõbustuspargi Ameerika mägedes. Nutt, naer, kahetsus, õigustus ja hirm paiskavad Pille erinevatesse seisunditesse. Tunnistaja elu on täpselt sama keeruline kui kurjategija oma. Ainult selle vahega, et ta ei ole süüdi mõistetud. Sel põhjusel jätame ka Pille isiku anonüümseks.

Samal päeval ilmub Postimehes Ahto Lobjaka artikkel „Kanep tuleb seadustada“.

Pille heidab sellele pilgu ja teatab: „Nad ei tea, millest nad räägivad. Olen olnud selle sees, see on kohutav elu.“

Mis on selles elus kõige hirmsam?

Olen kohanud inimesi, kes tarvitavad kanepit – nad on hajameelsed. Unustavad asju. See mõjutab tervist.

Kui kanep legaliseerida, siis see on hull relv – see keerab psüühika ära, tekitab paranoiasid. Ma ei saa aru, miks sellest niipalju räägitakse!

Kas kanep peaks olema Eestis legaliseeritud?

(Ägedalt) Ma ei arva nii. Kohe kindlasti mitte. Absoluutselt mitte.

Miks?

Elasin kunagi koos mehega, kellel kanepisuitsetamisest tekkis skisofreenia. Ma sain just sellepärast temalt peksa. Kanepit ei peaks suitsetama.

Oled kindel, et just kanepist tekkis su elukaaslasel skisofreenia?

Jah. Kanep aktiveerib mingid geenid, mis tekitavad seda. Mulle ei meeldi kanep. (Võdistab õlgu).

Kuidas sa üldse kanepivahendajaks sattusid?

2010. aastal olin täielikult omadega augus, minu kooselu oli läbi saanud, sest mu eksmees oli väga vägivaldne. Kartsin oma eksmeest, et ta annab mulle tappa. Olin post­traumaatilises stressis, psühholoogiliselt nagu sült – võta ja vooli, tee, mida tahad.

Olin aastaid kuulnud, et olen väärtusetu ja rämps. Siis ühel päeval kohtasin Peetrit (kannab hetkel vanglakaristust erinevate sh narkokuritöö eest). Tundus, et ta võib mind mu endise mehe käest päästa. Loomulikult minusugune inimene kohe klammerdub kellegi külge, kes temast hoolib.

Peeter maksis mu autoliisingu kinni ja kinkis kihlasõrmuse. Aga ta tegeles kanepiäriga. Ja otsis inimesi, kes võiksid pakke vastu võtta. Ühel päeval võeti Peeter kinni, kuid tema sõbrad tahtsid ju ikka edasi kanepit saada. Siis sattusingi sellega tegelema, pidin ju elatama oma peret.

Sa ei mõelnud, kuhu oled sattunud?

Mõtlesin. Tahtsin end ära tappa. (Nutab pikalt.) Aga see oli lihtsalt raha pärast. Ma tulin ära oma eelmisest töökohast, tegin töötuna hulga kursusi läbi, tahtsin kohutavalt sellest ringist välja saada.

(Nostalgiasse kaldudes) Terve keskkooli aja olin ma kodus ja lugesin raamatuid, olin täielik nohik. Ma pole üldse see tüüp, kes läheks halvale teele, kuid mul sattusid halvad asjad järjest kokku. Lapsepõlv oli hea, ülikooliaeg oli hea, kuid meestega pole elus vedanud. Ülikool jäi lapse sünni tõttu pooleli.

Kanep liikus põhiliselt postipakkidena, mis tundega sa pakkide järel käisid?

See oli jube (puhkeb nutma ja vappub pikka aeg hüsteeriliselt). Ma jäin tegelikult haigeks, mul tekkisid kroonilised haigused. See oli jube stress. Ma kogu aeg arvasin, et politsei võtab mu kinni. Mul tulid hallid juuksekarvad. Tekkisid paranoiad. Hirm ja pinge oli tohutu. Arvasin, et küllap postitöötaja teadis, millega ma tegelen. Mingi aeg ma tarvitasin Xanaxit ja unerohtu.

Mul tulid hallid juuksekarvad. Tekkisid paranoiad. Hirm ja pinge oli tohutu.

Tõmbasid ise ka kanepit?

Tarvitasin. Proovisin. Pigem olid mul pärast kõvad süümekad, et ma tegin valesti. Kanep ei istunud mulle.

Kui paki postkontorist ära tõid, kuhu sa selle panid?

Oma maja keldrisse. Vahel tuldi samal päeval järgi, vahel paar päeva hiljem.

Kas pakitoomine oli algul raskem ja läks siis lihtsamaks?

Iga kord oli sama hull. Pigem tundus, et kui see kestab, siis närvid lähevad läbi.

Kas sa teadsid, et sinu teguviis on karistatav?

Jaa. Ma süüdistasin ennast kogu aeg. Näiteks tuli keegi külla, ütles, et teeme rahupiipu. Tegime. Pärast oli mul alati paha olla, kõik keeras sees. Ma arvan, et ma ei adunud seda, millega ma tegelen. Ma elasin nagu mingis mullis. (Võtab kotist 21. oktoobri Postimehe) Näe, Liina Kersna kirjutab siin, et teadlased on avastanud, kuidas posttraumaatilises stressis inimeste ja õigusrikkumiste vahel on seos. See on täpselt minu lugu. Õnneks sai ka politsei minu läbielamistest aru.

Aga raha tuli ju hästi?

Jah, raha tuli. Iga paki vastuvõtmise pealt sain 200 eurot. Kogusin raha ja tegin oma firma selle eest. Tundsin, et pean midagi tegema.

Kui üks sinu ostjatest kinni võeti, pidid sa teadma, et varsti jõutakse sinuni?

See oli paanika! Psühholoogiliselt ma olin vist juba hull… Ja kuu aega hiljem politsei tuligi. Kaks naist ja kolm meest ja koer. Kell oli umbes üheksa-kümme hommikul, nad olid oodanud, et lapsed oleksid koolis. Kodust nad mingeid kanepijälgi ei leidnud, kuid keldris hakkas koer kohe kraapima… Seal ma tõesti kanepit hoidsin, aga hetkel polnud seal midagi.

Võtsid su kinni ja viisid minema?

Võtsid kinni ja ütlesid, et nüüd hakkad rääkima. Panid kongi, see oli jube, jube, jube. (Pille silmad valguvad vett täis, rääkida on raske.) Nad lasid mul kaua oodata, see oli juba psühholoogiliselt raske taluda. Just see ootamine.

Närvitsed seal. Ja kui nad tulid, hakkasid küsitlema. Esimesed viis või viisteist minutit punnisin vastu, ei rääkinud midagi. Arvasin, et äkki pääsen, kodust ju midagi ei leitud. Siis selgus, et mind oli juba sisse räägitud. Uurija küsis otse: kas sa tahad vangi minna ja su lapsed lähevad lastekodusse? Siis ma murdusin.

Kas pärast ülestunnistamist tundsid vabanemist?

See oli kohutavalt hea tunne, tundsin tõesti vabanemist. Ma vappusin seal ja rääkisin. Kokku olin seal neli-viis tundi.

Kui sinu kinnivõtmine oleks kauem aega võtnud, kuidas oleks see kõik võinud lõppeda?

See oli viimane piir. Ma olin omadega täiesti läbi. Vahelejäämine oli mulle suureks kergenduseks.

Üleloomulik tahtejõud peab olema, et sellest välja murda.

Kas sa mõtlesid, et lähed ise politseisse ja tunnistad üles, et sellest ringist välja saada?

Ei. Ma ei julgenud. Kartsin, et politsei võtab mu kinni äkki… Kuidas ma oleksin üles andnud oma tuttavad?

Sinusuguseid on Eestis veel („Kindlasti,“ pistab Pille tõtakalt vahele). Mida öelda neile, kes tahaksid sealt välja rabeleda?

(Mõtleb pikalt) Üleloomulik tahtejõud peab olema, et sellest välja murda. Hea on teha midagi uut elus – kas või kolida ära sellest linnast, minna kooli või tööle. Peab olema midagi sellist, mis viib elus edasi. Ma ise ei suutnud muud, kui hakkasin end muutma seestpoolt. Jätsin kohvijoomise, liha, nüüd natuke kala söön. Kuidagi pidin ma tasakaalu tagasi saama.

Kas sa mõtlesid kanepivahendamist lõpetada ja näiteks välismaale kolida?

Jah, kuid ma teadsin, et väikeste lastega ma hakkama ei saaks.

Sinu tunnistus aitas kaasa kanepiärikate pikkadele vanglakaristustele.

Mina ju tegelikult ei tea, kui kaua nad enne mind sellega tegelesid. See oli nende enda valik. Nad ise ju vastutavad oma tegude eest. Nad ei olnud elanud üle sellist stressi nagu mina. Nad tegid seda kaine peaga.

Kui palju sa üldse jälgid ühiskonnas narkoteemalisi debatte?

Ei, hoian eemale. Kui ma tegelesin sellega, siis ikka vaatasin… Olen hakanud vaikselt ellu ärkama.

Foto: Shutterstock