10. augustil teatas New York Times, et Pentagonis on valminud täiendatud nimekiri isikutest, keda Ameerika sõjaväelased Afganistanis jahivad. Eesmärgiga nad tappa või siis vangi võtta.

Uudisena sisaldab nimekiri 50 isikut, kes juhivad Afganistani narkokaubandust. Need ei ole vabadusvõitlejad-sissid, vaid inimesed, kes aitavad narkokaubandusega eelnimetatuil raha teenida.

Raha, mille eest ostetakse relvi, lõhkeainet ja palgatakse sõdalasi.

Ettepanekud narkoparunite hävitamiseks on kõlanud pikemat aega, kuid seni pole sellest asja saanud mitmel põhjusel. Sellele on olnud vastu Pentagoni ametnikud, Ameerika kindralid ja mitmed Ameerika liitlasriigid, kes ISAFi raames Afganistanis tegutsevad.

Kas narkokaupmees on tsivilist?

Narkokaupmees on tsivilist, temaga peaks tegelema politsei, aga mitte sõjavägi. Avalikult on oma vastuseisust teatanud Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Poola. NATO ametnikud keelduvad andmast nimekirja kõikidest riikidest, kes näevad ISAFi "tapmislitsentsi" laiendamises probleemi.

Kas Helmandisse komandeeritud Eesti sõdur võib narkokaupmehele kuuli pähe kihutada, ilma et teda ähvardaks sõjakohus? Kummaline, aga me ei tea seda.

Veidi ajalugu. Oopiumimooni on ­Afganistanis kasvatatud aegade hämarusest. Läinud sajandi 60.-70. aastatel andis nn Kuldne Poolkuu - Iraani, Afganistani ja Pakistani aladel laiuv poolkuu kujuline moonikasvatusala - pool maailma heroiinitoodangust. President Nixoni administratsiooni jõupingutuste tulemusena suudeti Kuldse Poolkuu tähendus vähendada peagu olematuks.

1978. aastal toodeti Afganistanis kõigest 300 tonni oopiumi aastas, millest jätkus vaid kohalikule turule. Aasta hiljem korraldas NSV Liit Afganistanis riigipöörde ja saatis oma väed sinna sisse.

Ameeriklaste prioriteedid teisenesid. Washington alustas - kui kasutada president Carteri nõuniku Zbigniew Brzezinski sõnu - geopoliitilist malemängu Kesk-Aasia südames. Ameeriklased lõid islamimaailmast kokku voolanud mudžaheedidele naaberriigis Pakistanis treeninglaagreid ja aitasid luua uute meeste värbamiseks rahvusvahelist võrku, võttes oma palgale muu hulgas ka Osama bin Ladeni nimelise araabia noormehe.

Paralleelselt partisaniliikumise organiseerimisega kasvas ka Afganistani narkotoodang. 1999. aastal toodeti seal juba 4500 tonni oopiumi. Afganistani sõjapealikud olid saanud NSV Liidu vägedega võideldes vabad käed tegevuseks, mida ameeriklased muudel asjaoludel poleks mingil juhul sallinud.

Siis tuli Afganistanis võimule Taliban. See liikumine võttis islami käskusid tõsiselt. Taliban keelustas islamiriigis oopiumikasvatuse, sest narkouim ei sobi usklikule. Uuel võimul oli jõudu ja vahendeid tagada, et see keeld ei jääks lihtsalt paberile. 2001. aasta seisuga vähenes Afganistani oopiumitoodang 185 tonnini.

Siis tuli katastroof - terroristid purustasid 11. septembril New Yorki rünnates unistuse uuest ja paremast maailmast. Ameerika läks sõtta terroristidega. Taliban kukutati, Afganistanis loodi uus ja demokraatlik valitsus, mille liikmete hulka sattusid ameeriklaste vanad tuttavad NSV Liiduga peetud sõja päevilt. Sõjapealikud, kes olid ühtlasi olnud narkoparunid.

See oli eellugu praegusele kurbmängule.

Pada sõimab katelt

Afganistani narkokaubanduse vastik tõde on see, et moonipõldudelt ei tule mitte ainult Talibani sissetulek, vaid ka Afganistani valitsuse kõrgemate ametimeeste rikkus. Kahtlusaluste hulgas on isegi maa president Hamid Karzai. Ta ei pruugi saada sellest otsest tulu, aga ta toetub meestele, kes saavad. Tema noorem vend Ahmed Wali Karzai on Kandahari provintsinõukogu esimees ja ühe puštu klanni vanem.

Ameeriklased ja britid on veendunud, et Ahmed Wali on narkokaubanduse juhtfiguure. Nad on neid kahtlusi jaganud ka presidendiga. Räägitakse, et president Karzaile on tehtud ette­panek saata vend riigist eemale, kusagile välismaale saadikuks, ent seda pole seni juhtunud.

Väiksemate narkoärikate kohtu ette viimine lõppeb sellega, et süüdimõistetud mehed marsivad kohtumaja tagauksest jälle vabadusse. Olles enne seda andnud kellele vaja meelehead.

Narkoparunite väljaandmine ameeriklastele, kes mõistaks nad süüdi USA kohtusüsteemis (taktika, mida kasutatakse Colombia ja Mehhiko maffiapealike puhul), ei ole Kabulile vastuvõetav. Seal nõutakse vastutasuks samasugust õigust mõista kohut ameeriklaste üle, kes on Afganistani pinnal midagi lubamatut korda saatnud.

Olukord on absurdne. Kusagil Helmandis õitseb punane moonipõld. Kas sellest moonipõllust lõikab tulu Taliban või mõni Helmandi provintsi kõrge ametnik, seda ei tea keegi. Kui ameeriklased tahavad seda moonipõldu hävitada, järgneb vastuseis nii ühelt kui ka teiselt poolt.

Iseloomuliku näitena tuuakse lennukitelt külvatava herbitsiidi lugu. Ameeriklased on seda edukalt kasutanud Colombias. Herbitsiidide kasutamist toetas Ameerika saadik Kabulis William B.Wood, kes juhtumisi oli enne seda olnud saadikuks Colombias.

Ent Afganistanis osutus narkopõldude hävi­tamise know-how tõrjutuks, sest valitsus, ­kaasa arvatud president Karzai, on sellele vastu. Selle asemel soovitatakse moonipõldude ­hävitamist käsisti või traktoritega. See on ebaefektiivne ning ohtlik tegevus - moonipõldudele läinud valitsuse-ametnikud on sattunud Talibani ­võitlejate tule alla.

Herbitsiidide kasutamisest keeldumise põhjusena tuuakse ette mitmeid asjaolusid. Karzai väidab, et moonipõldude mürgitamine taevast kahandaks tema populaarsust Afganistani elanike hulgas. Rahvas mäletab, kuidas NSV Liidu õhujõud loopisid lennukitelt alla nukukujulisi pomme, mida lapsed üles korjasid ning siis õhku lendasid.

Põllumehe kaitsmine

Taevast ei tule midagi head, ütleb Afganistani rahva kogemus. Karzai hoiatab ameeriklasi, et herbitsiidide kasutamise järel pandaks kõik nurisünnitused nende arvele. Rahvast harida ja veenda herbitsiidide ohutuses on võimatu, sest riigi elanikkonnast oskab vaid 28 protsenti lugeda.

Põldude hävitamisele ollakse vastu ka Euroo­pas, sest see abinõu tabavat kõiki, sealhulgas ka kõige vaesemaid talupoegi, kes kaotavad sellega elatusallika. Ameeriklaste vastuväited, et moonikasvatus on just jõukamate talunike tegevus (viljakas Helmandi provints oli kunagi Afganistani viljaait ning meloniaed ja sealsete talupoegade jaoks on moonikasvatusele olemas alternatiiv), ei ole rahvusvaheliselt läbi löönud.

Möödunud aasta juunis G-8 kohtumisel ­Triestis teatasid ameeriklased, et nad ­loobuvad moonipõldud e hävitamise ideest. Löögid tuleb suunata narkolaborite pihta, kus tooroopium töödeldakse heroiiniks.

Loogiliselt võttes tähendab see ka labori omaniku või sealsete "keemikute" füüsilist hävitamist, kui neil peaks tekkima tahtmine vastupanuks. Neile tõmmatakse tuli peale. Ja seda hakkavad nüüdsest tegema Ameerika sõjaväelased.

Sõjaväelased on neile pandud missiooniga nõustunud väga pikkamööda ja vastu tahtmist. Narkokuritegudega võitlemine ei ole klassikalises mõttes sõjaväe asi. Afganistani sõja ­eelmise kaheksa aasta kestel instrueeriti Ameerika sõjaväelasi oopiumi- ja heroiinilaadungeid ja neid transportivaid tegelasi ignoreerima. Sõjaväe kontseptsiooniks oli see, et esmalt tuleb lahendada Talibani probleem ja pärast seda võetakse käsile narkokaubandus. Hämmastav on see, et Talibani ja narkokaubanduse seotusest arusaamine võttis nii palju aega.

Nüüd aga Helmandist konkreetsemalt. 10. augustil USA senatis kõlanud ettekandes "Afganistani narkosõda: sideme murdmine narkokaupmeeste ja vastupanuvõitlejate vahel" mainitakse Ühendriikide merejalaväe 2. brigaadi, mis tegutseb juuli algusest Helmandis.

Meie riigikogu istungil 10. juunil 2009 anti nõusolek saata Afganistani seal juba teenivale ligi 150 kaitseväelasele lisaks täiendav kompanii. Eesti täiendav kontingent tegutseb eelmaini­tud Ameerika brigaadi koosseisus. Ameerika merejalaväelased (ning eeldatavasti siis ka Eesti sõdurid) seisavad keset kõige viljakamaid moonipõldusid ja teevad kohalikele selgeks, et neil oleks parem kasvatada midagi muud.

Kuidas selgitustöö käib, pole meile teada antud.