Selle lehekülgedelt joonistub omamoodi 21. sajandi müüt, mille kangelased on eestlased – julm rahvus, kellele inimlikkus on võõras tunne. Vastik väike rahvus, kelle riik on tülikas igand.

Oma väidete tõestamiseks korraldab Weiss-Wendt eestlastega oma raamatus lausa meditsiinilisi katseid. Ta kasutab eestlaste olemuse ­selgitamisel erilise innuga psühhiaater Judith ­Hermanit, vägistamise ohvrite käitumise uurijat. “Hermani arutelu ohvri-terapeudi suhete üle toob meid lähemale mõistmisele, miks enamik eestlasi tegi sakslastega koostööd ja miks kollaboratsionismi ulatus oli Eestis suurem kui üheski teises natside okupeeritud Ida-Euroopa riigis.”

Vägistatu muidugi oli Eesti rahvas ja vägistaja Nõukogude Liit. Aga laseme Weiss-Wendtil edasi rääkida. “Vägistaja eesmärk on terroriseerida, domineerida ja alandada oma ohvrit. Ohvril, allutatud jõuga, on intensiivsed hirmu ja viha tunded. Ohutunne säilib isegi siis, kui tegelik oht on möödas. [–] ohver kujutab ette, et ta saab psüühilise tasakaalu tagasi ainult kättemaksu kaudu. Mida Judith Herman määratles kliiniliselt, see etendus Balti riikides suvel 1941. Näib, justkui tema vägistamise-narratiiv oleks võetud eestlaste, lätlaste, leedulaste kogemustest Nõukogude ja natside võimu all.”

Kes aga on see terapeut või arst, kes vägistatud eestlased turvalisse ellu tagasi aitas? Ei keegi muu kui doktor Martin Sandberger, Saksa julgeolekupolitsei juht Eestis, kes “juhtis ettevaatlikult traumeeritud rahva [–] helgemasse tulevikku Hitleri “Uues Euroopas””.

Mis puutub eestlaste suhtumisse Saksa okupatsiooni, siis Weiss-Wendti väitel “Eesti oli arvatavasti ainuke maa natside okupeeritud Euroopas ilma organiseeritud relvastatud vastupanuta”. Põrandaalust vastupanuliikumist, mida kevadel 1944 tabas massiline arreteerimine, ei pea ajaloolane millekski. Tegemist oli vaid anglofiilidega!

Eesti riigi pankrot

Kuigi Hermani järgi kõik klappis oivaliselt, jõudis Weiss-Wendt järeldusele, et sovetid pole eestlaste halbuses süüdi, üks aasta punast okupatsiooni lihtsalt ei saanud nii suurt mõju avaldada. Pealegi, autori arvates oli “Nõukogude okupatsiooni aasta suhteliselt rahulik periood. [–] kuigi vastumeelselt, leppis enamik elanikkonnast Nõukogude võimuga.” Niisugune arvamine on küüniline, sest kas vägivalda, massilisi hukkamisi ja küüditamisi täis aastat ikka saab nimetada “suhteliselt rahulikuks”.

Weiss-Wendti teooria kohaselt peitub kurja juur eestlaste tugevas rahvustundes, rahvusluses ehk natsionalismis, mida autor jälestab.

“Nii kõvasti kui ma ka püüdsin vältida klišeesid, kohalik kollaboratsionism natsidega juutide mõrvamisel Balti riikides oli rahvusriigi lakmustest, test, millel see läbi põrus. Eesti, Läti ja Leedu rahva osaline osalemine massimõrvas demonstreerib üheselt igasuguse natsionalismi vormi pankrotti.”

Weiss-Wendti lugedes hakka või uskuma, et sõdadevaheline Eesti Vabariik oli eestlaste ettevalmistamine eelseisvaks juutide mõrvamiseks. Et selle ajaga muudeti nad südametuteks tapamasinateks. “Kui suvel ja sügisel 1941 tuli tegelda juudi meeste, naiste ja lastega, oli ühe emotsiooni kadumine silmatorkav, nimelt inimlikkuse. Need ei olnud ei sovetid ega natsid, kes röövisid eestlastelt selle. Inimlikkus lihtsalt puudus kooliraamatuis, ülikooliloenguis või poliitikute kõnedes.

Mis seal aga oli, oli Vabadussõda, kommunistliku putši mahasurumine ja muud ohvrid, mida Eesti rahvas oli teinud, et saavutada ja säilitada rahvuslikku sõltumatust.” Kui inimlikkus puudus kõigil eestlastel, siis järelikult on ka meie süü kollektiivne.

Võib arvata, et Weiss-Wendt ei suhtu ka tänapäeva Eesti Vabariiki paremini kui eelmisse. Rahvusriik on tema jaoks ju kahjulik igand. “Eesti juhtum demonstreerib taas kord, et pole olemas sellist asja nagu “hea” või “halb” rahvuslus,” kirjutab ta.

Mõttekaaslased Eestis?

Weiss-Wendtil on Eestis vähe autoriteete. 2006. aastal ilmus president ­Lennart Mere poolt ellu kutsutud inimsusevastaste kuritegude rahvusvahelise komisjoni esimene mahukas kogumik “Estonia 1940–1945”, seda ta oma uurimuses pole kasutanud. Veelgi enam, ta peab komisjoni tegevust puudulikuks ning ründab seda oma raamatus.

Ei armasta Weiss-Wendt ka oma siinseid rahvuskaaslasi, sest need ei taha maailmas kuulutada, kuidas Eestis praegu juute taga kiusatakse.

“Hoolimata antisemitismi kasvust Eestis, on kohaliku juudi kogukonna esindajad võtnud hämmeldust tekitava hoiaku. Eesti juudi kogukonna juht jätkab ülalt kõrgelt kuulutamist, et Eesti valitsus on hukka mõistnud antisemitismi Eestis, et juudi kogukonda hinnatakse Eestis kõrgelt ja et eestlased on õppinud, kuidas hinnata teiste rahvaste kannatusi.”

Päris üksi Weiss-Wendt siiski pole ka Eestis. Ajaloolaste seas levib info, et Tallinnas on moodustumas ajaloolaste rühm, kes hakkavad Saksa okupatsiooni “õiges” valguses uurima. Lisaks Weiss-Wendtile kuuluvat sinna ajaloodoktorid Magnus Ilmjärv, Maria Tilk, Jüri Ruus ja Andres Adamson, kasvatusteaduste doktor Veronika Nagel jt.

Rühma uurimisteemaks on Saksa okupatsiooni aja propagandavõtted, vastupanu, kuriteod, kultuurielu ja võimu ülesehitus ning toimemehhanismid. Jääme siis põnevusega oota ma uusi kaalukaid uurimusi eestlastest natsiokupatsiooni embuses, vabandust, haardes.