Nauding konksu otsas

Noor tätoveerija ning kehade augustaja Sten-Martin (19) paneb Christeli (19) nahkapidi lakke rippuma.

Steni parema käe sõrmedele on tätoveeritud sõna VABA. Ja vasakutele MEES.

Ta ei karda manipuleerida oma kehaga ega sellele haiget teha.

Vaba tüdruk on selles mõttes ka Christel.

Täna laseb ta Stenil end rindade vahelt augustada, sinna ajutiselt metallkonksu asetada ning siis end esimest korda selle abil rippu lasta.

Stenil on kaasas nuuskpiiritus (“juhuks, kui ta pildi taskusse viskab”), Cutasept instrumentide ja naha puhastamiseks; teraskonks, mis läbi naha läheb – see on enne läbi kuumutatud ja puhastatud; konksu kinnitamiseks tavaline karabiin; suuremad spetsnõelad augustamiseks (“sellega ma lükkan konksu nahast läbi, sest konks on nüri”); pael ja kummikindad ning majapidamispaber naha puhastamiseks.

Muud polegi. Ega siin mingit erilist operatsiooni ei toimu.

Tuleb tavaline auk lihtsalt.

Sten, kui kaua sa sellega tegelenud oled?

Pulling’u ehk tirimisega umbes kuu-kaks. Vähe tegelikult. Ma olen seda pikemalt uurinud, aga pole võimalust olnud vahepeal sellega tegeleda ja pole vajalikke instrumente olnud.

Esimese augu tegin ma endale aga juba 14–15aastaselt.

Mida pulling täpsemalt tähendab?

Pulling on ühe või mitme nahast läbi torgatud konksuga inimeste või objektide tirimine. Saab tirida kas üksteist või näiteks autosid, või siis mingeid mänge teha. Näiteks limbot – kaks inimest on üksteise küljes kinni, nöör on pingul ja kolmas läheb alt läbi.

Ja selleks otstarbeks pannakse siis konks inimese nahast läbi. Kuhu konksud tavaliselt kinnitatakse?

Pulling’u puhul tavaliselt seljale, rinnale, küünarnukkidesse. Või lihtsalt sinna, kuhu tahad. Vahet ei ole.

Suspension ehk hõljumine on konkreetselt õhus rippumine nii, et sa ei ole maaga kontaktis. Siis kinnitatakse konksud naha külge, nii et sa võid rippuda kas jalgupidi või kuidas soovi on.

Kui palju konkse on hõljumise puhul inimese keha küljes?

Algajatele soovitatakse tavaliselt neli kuni kaheksa.

Edasijõudnud on vahel ainult ühe konksuga. Oleneb kinnituskohtadest ja sellest, kuidas keha vastu peab...

Christel, sa ei ole varem endale lasknud konksu külge panna, miks sa otsustasid proovida?

See on nagu enese proovile panemine. Et kuidas sa valuga toime tuled, kuidas sa end välja lülitad. Sa oled nagu hoopis teises maailmas...

Ja võib-olla saad mingeid emotsioone selle käigus, kogeda valu, ja pärast on vabastav tunne, mõnus närvikõdi.

Kõik tuleb mõtlemisest. See ei pruugigi nii valus olla, vaid meeldiv.

Valu tajumine on sinu jaoks midagi meeldivat?

Christel: Jah. Ma olen end augustanud, tätoveerinud, kunagi pubekaaegadel haava teinud...

Christelil on needid mõlemas nibus, nabas, keeles ja Christina ehk siis intiim-piercing.

Kõrvades on tal tunnelid, mille ta venitas ise ripsmetušiga.

Sten: Mõnedele inimestele meeldibki näiteks pulling’u puhul see protseduur ise, mitte eesmärk neeti saada.

Paljud lasevad endale lihtsalt auke teha kõrva, ninasse ja nii edasi...?

Sten: Augustamine on lihtsalt massidesse läinud. Arvatavasti läheb see ka massidesse. Varsti kuskil Viru keskuse ees kõik ripuvad. Ma ei imestaks, kui nii läheks.

Okei, üks asi on see, et sa lased augu teha, aga mida annab juurde see tõmbamise või rippumise efekt? &a mp;n bsp; 

Sten: Lisamõnu. See ei ole midagi rebestavat ega piinavat. Ongi selline...

Christel: Mitmekesisem. Kaua sa ikka augustad?

Sten: Mõnus, lihtsalt ripud konksu küljes ja... See ei ole valus tegelikult. Kõik kindlasti arvavad, et me oleme mingid masohhistid, aga ei ole.--------- See on lihtsalt selline huvipakkuv asi.

Kas see on ka seotud seksuaalsuse ja fetišimängudega?  

Christel: Kindlasti.

Sten: Oleneb inimesest.

Sten, miks sa otsustasid inimesi konksu otsa riputama hakata?

Kui ma avastasin selle ja vaatasin internetis piltidelt inimeste rõõmsaid nägusid, ja et kõigil seda tehes nii lõbus oli, tahtsin ka proovida. Tundus huvitav.

Ja huvilisi on?

Eestis on väga palju neid, kes tahavad proovima hakata. Ja ma tean, et osa on teinud hõljumist ka.

Meil on plaanis tuttavatega veel konkse tellida ja ise ka seda tegema hakata. Tellime spetsraamid, instrumendid, paneme sõprusringkonna kokku ja siis riputame üksteist.

Kes need inimesed on, kes lasevad end riputada või tirida?

Enamiku tunneb välimuse järgi ära. Nad on ikkagi erinevad, avarama mõttemaailmaga inimesed, kes otsivad uusi elamusi.

Kuna see käib suhteliselt käsikäes tätoveeringute ja augustamistega, on need inimesed enam-vähem ühe huviga.

Kehariputamise huvilised korraldavad vist aeg-ajalt isegi mingeid ülemaailmseid kohtumisi?

Jah, tehakse festivale ja spetstrupid, kes teevad enesepiinamist ja kõikvõimalikku läbistamist-augustamist-rippumist, korraldavad šõusid.

Eestisse peaks ka veebruari alguses tulema üks trupp, mis teeb friigitsirkust, kus valu ja tsirkus käivad käsikäes. Seal peaks saama lasta end ka raha eest riputada.

Kas sa tead, kuidas see traditsioon alguse sai?

Indialastelt ja indiaanlastelt. Neil oli see ikka tõsisem värk, üksteist ei riputatud lõbu pärast, see oli rituaal. Indiaanlased riputasid end näiteks konksuga püha puu külge ja rippusid nii kaua, kuni nahk puruks läks.

Kuidas sa tagad nüüd selle, kui sa Christelit riputama hakkad, et tema nahk ei rebeneks?

Erisuurustele konksudele on antud kindlad massid, mida nad kanda võivad. Ja kohad, kuhu neid kinnitada võib, on ka erinevad.

Siin selle pulling’u konks saab niivõrd vähe raskust, et see ei lähe kindlasti katki.

Kui aga suspension’it teha, tuleb kindlasti panna õige arv konkse õigetest kohtadest läbi. Kui üks rebestub, siis arvatavasti lähevad teised ka ja pärast on kõik puruks.

Kodus seda suvalise konksuga järele teha ei soovitaks, eks?

Sten: Ei-ei-ei. See on ebasteriilne. Valed instrumendid... Ega inimesed ei tea, kust täpselt konks läbi ajada.

Pärast on nahk katki ja haigused, šokk...

Kui inimene tahab seda proovida, peab ta siiski minema professionaali juurde.

* * *

Sten kinnitab tugeva paela lakke. Selle küljes on metallist karabiin.

Paneb kätte mustad kummikindad.

Desinfitseerib vahendid ja istuva ­Christeli rinnaesise, kuhu teeb pastapliiatsiga täpid.

Võtab jämeda nõela ja surub selle kindla käega tüdruku nahast sisse.

Christel naeratab.

Kohe nõela järel saadab tüdruku kehasse jämeda metalse konksu. Sellise, millesarnastega püütakse ilmselt haikalasid.

Nõel kukub põrandale, konks on läbi naha.

Christel lihtsalt naeratab.

Pealtvaatajatele tundub, et neil on valusam kui tal.

“Kas oli väga valus?” – “Mkm. Nagu ei olekski naha sees konksu. Absoluutselt ei tunne.”

Christel tõuseb püsti, tema rindkere on rippuva karabiini juures. Sten kinnitab selle konksu külge ning Christel laseb end kergelt rippu.

“Kas on valus?” – “Ei, absoluutselt mitte. Ma ütleks, et konksu läbi lükkamine oli veidi hullem kui praegu see rippumine. On lihtsalt tunne, nagu keegi tõmbaks sind. See ei ole üldse õudne.”

“Meeldib?” – “Jaa.”

“Teeksid veel?” – “Jaa. Teeks midagi huvitavamat, pigem hõljuks juba.”

Sten võtab konksu ära, Christeli nahale jääb kaks üsna suurt musta auku. Sten desinfitseerib need, surub õhu tekkinud tunnelist välja ja Christeli kehale pääseb lõpuks paar piiska verd.

Ja Christel naeratab.