Need kolm õudset tähte – IMF
Teisipäeval toimus Lätis tööandjate, töövõtjate ning Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) esindajate kohtumine, kuhu ajakirjanikke ega teisi asjasse pühendamatuid ei lubatud. Millised on laenu vajavale Lätile esitatud tingimused, pidavat avalikkusele öeldama veel enne jõulusid.
Meeleolu on ärev. IMFiga nalja pole.
Iseenesest on see kummaline, sest pärast Teist maailmasõda loodud IMF polnud mõeldud mängima vanaema ja punamütsikest alla neelavat kurja hunti. IMF oli ikkagi tubli jahimees, kes pidi hädasolijad päästma. Organisatsiooni ülesanne on edendada rahvusvahelist rahanduslikku kooperatsiooni ja kindlustada finantsilist stabiilsust. Põhimõtteliselt on tegemist vastastikuse abi kassaga, kust iga liikmesriik saab oma eelarve metsamineku puhul raha laenata, et sel moel rahandus- ning majandusasjad õigeks pöörata. IMFi liikmeks on 185 riiki.
IMFi eelloost pajatavates tekstides on ikka mainitud läinud sajandi 20. aastate lõpu, 30. aastate alguse Suurt Kriisi, mis pani tööstusriikidele nii vägeva põntsu, et mõned neist hakkasid eksperimenteerima tollitariifide, protektsionismi ja lõpuks ka poliitilise diktatuuriga. Teine maailmasõda oli globaalne äikesetorm, mille järel oli õhk puhtam, mõtted selgemad, valmisolek alustada uuesti ja õigest kohast suur.
Maasikmari vandenõuteoreetikutele
1944. aastal toimus Ameerika Ühendriikides rahvusvaheline konverents, kus osales 45 riigi esindajaid. Kohtumine toimus Bretton Woodsi nimelises paigas. Siit on tulnud kirjandusse nimetus Bretton Woodsi süsteem. Aga see on nüüd juba ajalugu. IMFist ja Maailmapangast rääkides mainitakse praegu hoopiski nn Washingtoni konsensust. IMFi ja Maailmapanga peakorterid (nagu loomulikult ka USA rahandusministeerium) asuvad Washington DCs. Kui mõni hättasattunud riik tahab IMFilt laenata, pannakse talle ette kümnest majanduspoliitilisest nõudmisest koosnev reformipakett. Seda nimetataksegi Washingtoni konsensuseks.
Rahvusvaheline tööjaotus on selline, et IMF aitab eelarveauku kukkunud riike, Maailmapank rahastab pikaajalisi projekte, USA rahandusministeerium aga... Siit lähebki asi huvitavaks. Või siis vandenõuliseks.
IMFil on juhatus, jooksvaid asju ajab direktorite kogu. Mõlemad pannakse kokku liikmesriikide esindajatest. Kuid see ei tähenda, et riikidel on IMFis võrdse kaaluga hääled. Kes maksab ühiskassasse rohkem, selle hääl on ka vägevam. USA-l on seitseteist protsenti häältest, Jaapanil kuus, Saksamaal ligi kuus, Prantsusmaal ja Suurbritannial viie protsendi ligi. Hiinal on alla nelja protsendi, Brasiilial ning Mehhikol alla kahe. Eestil on kas kümnendik või sajandik protsenti.
Häälte kuhjumine teatud riikide rühma kätte tähendab, et suured ja kõrgelt arenenud lääneriigid võivad ülejäänud maailmale oma reeglid peale suruda. IMFi leppimatud kriitikud ütlevad, et reeglid teeb USA (mõiste "Washingtoni konsensus" omandab seega lisatähenduse) ning et süsteem leiab rakendust neokolonialistliku mõjutusvahendina.
Võib vaielda, et riikide hääleõigus peabki olema korrelatsioonis nende sissemaksega ühiskassasse. Ent valvsaks teeb kriitikuid tõsiasi, et IMFis on takistatud nende riikide mõju kasv, kes majandusliku kandevõime poolest on tõusnud võrdväärseks suurte lääneriikidega.
Tööstushiiglasel Lõuna-Koreal on hääli vähem kui Belgial või Hollandil. Ebaõiglane tundub ka suhtumine suurtesse arenguriikidesse. Kas Indial tõesti peab olema vähem hääli kui Kanadal või Venemaal? Ning ennekõike tekitab küsimusi muidugi Hiina alaesindatus.
IMFilt laenu saamine eeldab tingimuste täitmist. Inglise keeles kõlab see kurjakuulutavalt - there are conditions. Sõna tuletab meelde sajanditetaguse praktika, kui alistuv linn või riik tingis vallutajatega "konditsioonide" üle. Ent IMFiga eriti ei tingi. Ida-Aasia suure rahanduskriisi (1997-98) ajal palus Indoneesia fondilt laenu. Maailmas ringles seejärel halvast sümboolikast laetud foto, kus IMFi tegevdirektor Michel Camdessus diktaatori poosis seisab laenulepingut allkirjastava Indoneesia presidendi Suharto kohal.
Kriitikud väidavad, et IMFi "konditsioonid" on üheülbalised, need ei arvesta konkreetse riigi oludega. IMF virutab kõikidele riikidele ühesugused nõudmised lauale - olgu abipaluja Venemaa, Zimbabwe, Argentina või... kas või Läti.
Ruutpesiti maisikasvatus
Tähelepanuväärsel kombel võis finantsauku kukkunud Lätist kuulda kuu-poolteist tagasi manitsusi, et ärgu neid võrreldagu Argentinaga, sest nende olukord on hoopis teistsugune. Kui IMFi kriitikutel on õigus - kui fond tõesti ei süüvi või siis ei suuda süüvida konkreetsete riikide majanduselu ning sotsiaalprobleemide peensustesse -, siis ega sellised palved mõju. Washingtoni konsensuse kümne puktiga lajatati Argentinale, ja küllap lajatatakse ka Lätile. Sest kõik on jumala ning IMFi ees võrdsed.
Fondi suurimaid kriitikuid on majandusteadlane Joseph E. Stiglitz, Nobeli preemia laureaat, Maailmapanga kunagine peaökonomist ning Bill Clintoni administratsiooni majandusnõunik. Stiglitzi arutluskäik põhineb tähelepanekul, et informatsioon majanduse seisust on alati poolik, turud on ebatäielikud, institutsioonide töövõime erinev. Seda eriti arenevates riikides. Iga konkreetse riigi valitsus kasutab majanduse reguleerimiseks eri võtteid, mis püüavad arvesse võtta kohalikke eripärasid. IMF seevastu surub riikidele peale õpikutarkust, mis pidavat toimima igal pool ühesuguse tulemusega.
Pakutav päästerõngas võib osutuda tinapommiks jala küljes. Indoneesiat kohustati tühistama elanikkonna vaesematele kihtidele antavat toiduhüvitist. Tulemuseks olid näljamässud. Pandi kinni presidendi venna pank, ja alles see tõuganud paanikas riigi tõelisesse kriisi (sest kui halvasti läks juba presidendi venna pangal, siis keda said laenustajad üldse usaldada?!).
Argentina suure kriisi ajal kohustati valitsust Buenos Airese veevarustust erakätesse müüma (riiklike ettevõtete erastamine on üks punkt tingimustes) ja selle soetas USA kompanii Enron, kellel oli kavas energiamüügi kõrvalt muutuda maailma suurimaks joogivee tarnijaks. Kurva kuulsusega Enron läks kolm aastat pärast Buenos Airese diili suure pauguga lõhki. Kümnemiljonilise linna veevarustust tema sekkumine paremaks ei teinud.
Jeltsini-aegsel Venemaal andis IMFi erastamisnõude radikaalne elluviimine maailma ajaloo suurima ärastamise, mille tulemuste käes vaevlevad idanaabrid tänaseni.
Viimase viie aasta kestel on mitmed riigid teinud metsiku jõupingutuse kogu järelejäänud võla tagasimaksmiseks, ostes end sel moel IMFi konditsioonidest vabaks. Seda on teinud Tai, Brasiilia, Argentina, Serbia, Indoneesia, Uruguay, Filipiinid.
Ida- ning Kagu-Aasias arvati veel hiljaaegu, et valitsus, kes julgeb veel kord pöörduda laenu saamiseks IMFi poole, kukutatakse paratamatult. Piirkonna kolmteist riiki ongi moodustanud piirkondliku ühiskassa sellise õnnetuse ärahoidmiseks. Argentina president Nestor Kirchener ütles läinud aasta märtsis, et tema maa ei sõlmi enam IMFiga mitte mingitel tingimustel uut lepingut.
Ka Türgi peaminister Recep Tayyip Erdoğan teatas oktoobri lõpus, et tema maa ei hakka tumestama oma tulevikku IMFi soovidele allumisega.
Aga seda öeldi enne praeguse majanduskriisi kogu ulatuse selgumist. Häda ajab härja kaevu. Ja nii on IMFi poole pöördunud juba Island, Ukraina, Pakistan, Ungari, Valgevene ja Serbia. Nüüd ka meie lõunanaaber.
Lätis on end sisse seadnud Rahvusvahelise Valuutafondi Landesveer. Eesti 200 miljoni kroonine soomusrong lõunanaabrit seekord ei päästa.
