Neljajalgsete narkoinspektorite suvekool Hiiumaal
Laupäev, 14. august. Hiiumaal Heltermaa sadamas väikesel platsil seisab must Ford. Auto ümber jalutab elegantsel sammul narkoinspektor Rex. Pistab oma pika nina igasse ukseprakku ja nuhib rattakoobastes, kuid jalutab edasi. Ent siis peatub, tõmbab ühe ratta juures sügavamalt õhku, tõstab käpa ja haugatab. Rex, Ämari vanglas töötav saksa lambakoer on just avastanud midagi kahtlast – mingi lõhna, mida ta on aastatepikkuse trenni käigus õppinud eksimatult ära tundma.
Kahtlust tekitanud auto ümber teevad tiiru veel kaks tosinat koera – saksa lambakoerad, spanjelid, retriiverid ja koguni üks lontkõrvne, mitu numbrit ülearu suure nahaga verekoer. Kõik nuusivad hoolega, kuni leiavad mällu sööbinud lõhna. Ja pistavad siis kas haukuma või hoolega ratast kraapima või mõlemat korraga. Märguanne kestab just nii kaua, kuni peremees kummipalli viskab ja koer sellega rõõmsalt eemale putkab.
Ent koerte reaktsioonile ei järgne ajakirjaniku (nimelt talle see kahtlane masin kuulub) jalust maha jooksmist ja rauduskäsi kongi toimetamist. Tegu oli kõigest väikese näitliku õppetunniga, kus peidetud kanepilõhnalise paberitüki leidmise eest narkokoertele kiitust jagati. Sellistel koertel on nimelt üks vahva iseloomujoon – nad kipuvad kergesti solvuma, kui reidi ajal midagi kahtlast ei leia. Sest kui midagi ei leia, siis ei saa ka kiita. Nii võib ka kõige tublima koera töörõõm langeda… Laupäevase reidi ajal õnneks või kahjuks just nii läkski – ühestki autost midagi kahtlast ei leitud.
Põhjalik reid Hiiumaal
See väike jõu-, õigemini haistmisdemonstratsioon pani punkti Heltermaa sadamas möödunud nädalavahetuse kahel õhtul läbi viidud suurejoonelisele narkoreidile. Nii reedel kui laupäeval ootas õhtuselt praamilt maabujaid kenake üllatus. Eranditult kõik autod rivistati (“Tervist, see on narkoülevaatus, koer vaatab auto üle…”) ja neljajalgsed inspektorid tegid neile mitu tiiru peale.
Muide, erinevalt laupäevast, kui koerad pärast reidi lõppu väikest lohutust vajasid, leiti reedel viiest autost ka midagi kahtlast. Tõsi küll, leiti ainult lõhn, keelatud aineid autodes (enam) ei olnud. Hea ninaga narkokoer avastab autost (või riietelt või magamistoa kapi alt) kanepilõhna isegi siis, kui meelemürgi pruukimisest või autos vedamisest on möödunud mitmeid nädalaid. Koerte tähelepanu köitnud autode omanikele oli see kindlasti väärt õppetund.
Narkokoerte kokkutuleku korraldaja, teenistuskoerte koolitamise spetsialist Tarmo Trepp Julgestuspolitseist märgib, et narkootikumi järgi lõhnava autoga Soome sõita ei maksa. “Seal tõmmatakse auto pikema jututa laiali, kui koer kahtlasest lõhnast märku annab. Siis pannakse jälle kokku ja soovitakse head reisi. Kaebama minna pole mingit mõtet, isegi kui ainet ennast ei leita.”
Narkokoerad uurisid Hiiumaa ööelu
Eestis on narkootikumide leidmiseks välja koolitatud üle 40 koera. Hiiumaal peetud ühisüritusest võttis osa 25 neljajalgset spetsialisti. Seda selleks, et koerajuhid saaks kogemusi ja mõtteid vahetada ja lihtsalt koos lõõgastuda ning selleks, et ühiste võistluste käigus selguks riigi parim narkokoer. “Aasta varem osalesid sellisel üritusel ainult politseikoerad, seekord soovisid osaleda ka teised jõuametkonnad. Ja see on väga hea, sest on oluline katsetada, kuidas eri ametkonnad omavahel läbi saavad,” seletas Trepp.
Miks reid korraldati just Hiiumaal, Eesti ühes kõige turvalisemas paigas?
“Hiidlased olid sellest ise väga huvitatud ja panid oma õla alla,” selgitab Trepp. “Hiiumaa on tänaseks säilitanud selle, mis Eestist tervikuna mõnekümne aastaga kaduma minna lasti. Turvalisuse, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Tundub uskumatu, aga inimesed hoiavad siin tänagi võtmeid mati all, jalgrattad jäetakse öösel välja… Kuritegevuse ennetamisele pööratakse siin väga suurt tähelepanu.”
Ööl vastu laupäeva läbi viidud lauskontrollimisel leidsid need sõnad kinnitust. Ilmselt polnud sel ööl kogu saarel ühtki autot, mille juht alkomeetrisse ei puhunud. Joobes juhte aga ei avastatud. Tõtt-öelda ei jäänud sel ööl korravalvurite teele midagi kriminaalset. Kogu põnevus piirdus kahe teismelise tüdrukuga, kes politseiautot nähes pakku jooksid (ja järgmisel päeval ühes Käina pubis pohmelli üle kurtsid, aimamata, et ajakirjanik sealsamas lõunatab) ning Kärdlas puu alla pissinud ja hetk hiljem kaheksast korravalvurist sisse piiratud ning ehmatusest hingetuks jäänud noormehega. Pisirikkujate õnneks koeri käiku ei lastud.
Koertega töötavad parimad ametnikud
Vene ajal valitses õigusorganites suhtumine, et koertega tegelevad need ametnikud, kes muuks ei kõlba. Arenenud riikides on olukord vastupidine. Üle kümne aasta teenistuskoeri õpetanud Trepp kinnitab, et mujal maailmas pääsevad koertele ligi ainult väga heade hinnetega politseikooli läbinud ametnikud. “Paraku peavad meie koerajuhid tihti tundma, et neid pole justkui kellelegi vaja. Õnneks liiguvad asjad täna paremuse poole,” ütleb Trepp.
Narkokoera treenimine pole naljaasi. Koeri tuleb treenida iga päev, tihti pärast ametliku tööpäeva lõppu. Iga viga võib kalliks maksma minna. Koolituses mängib põhirõhku tõsiasi, et koer on geenidelt karjaloom ja allub üksnes karja juhile. Koerajuhil on seega kohustus ennast domineerima panna, tehes koerale seejuures selgeks, et teised inimesed peavad omakorda temale alluma. See sunnib juhte lisaks koerale ka ennast pidevalt koolitama.
Viimasel ajal pannakse treeningutel muuhulgas suurt rõhku sellele, kuidas koer oma leiust, s.t keelatud aine lõhnast märku annab. Tavaliselt on koertel kombeks lõhna märkimisel selle “pakendit”, olgu see siis seljakott või autoratas, kõvasti kraapida. Ent see võib kalliks maksma minna. “Koertel on väga tugevad küüned. Aga kui ikka mõnel kallil autol või jahil mingi detaili ära kraabid, siis ei jätku riigil varsti raha, et neid kahjutasusid kinni maksta. Eriti kui midagi peale lõhna ei leiagi,” selgitab Trepp.
Narkokoer ei ole sõltlane
Küsimus, kas koeri treenitakse tõesti nii, et neist tehakse sõltlased, ajab mõne koerajuhi naerma, mõnda lausa solvab. Trepp kostab selle peale, et Eesti riik ei ole nii rikas, et lubada endale sõltlastest koeri. “Vene ajal käis Vana Tallinna laevast pärast reisi üle selline väike kirju segavereline koer. Too leidis kõikvõimalikest peidikutest ained üles. Aga vaene loom pidas vastu vaevalt paar kuud ja siis suri. Siis võeti järgmine. Loomulikult oli tegu sõltlasega ja selge, et sellisest filtrist ei pääsenud ükski aine läbi. Me eelistame mõned lõhnad avastamata jätta, aga säästa koerte tervist.”
Kuldreegel on, et Eesti narkokoerad ei puutu kunagi ainega vahetult kokku. Augusti alguses tuli Inglismaalt uudis, et politsei narkokoer suri amfetamiini söömise tõttu. “Küllap ta mürgitati,” arvab Trepp, “Kurikaelad püüavad narkokoeri pidevalt mürgitada. Ka Eestis.” See on ka põhjus, miks Trepp palub ajakirjanikul koerajuhtide nimed enda teada jätta.
Parim narkokoer töötab piirivalves
Narkokoerte mitmevõistlus koosnes kolmest alast. Esiteks testiti kuulekust ehk mürataluvust. Koerad käsutati lamama, juhid jäid neist meetri kaugusele seisma. Koerte vahel hakkas tiirutama väike aiatraktor. Need, kes müra peale püsti tõusid, langesid välja. Seitsmeteistkümnest osalejast jäi sõelale viis. Tundub uskumatu, aga need ei teinud traktorist isegi siis välja, kui see vaid paarikümne sentimeetri kauguselt mööda mürises. Viit viimast “piinati” seni, kuni must lapsesilmadega spanjel Aramis üksi konkurentsi jäi. Väärib märkimist, et viiest vapramast kolm olid piirivalvekoerad.
Järgmisena võisteldi piiratud territooriumile asetatud esemetest keelatud aine leidmises. Koeratoidu karpide, mänguasjade, kottide ja kastidega täis külvatud alalt pidid koerad leidma kuus kahtlaselt lõhnavat eset. Kõva tuul valmistas koertele siin parajat peavalu, kuid mõne erandiga said kõik üsna hästi hakkama. Eriti tubli oli Lõuna Politseiprefektuuris töötav lambakoer Reks, aga ka piirivalvurite lambakoerad ja tolliametnike retriiverid. Allraiti nimeline noor spanjel seevastu demonstreeris pealtvaatajatele, kui raske võib olla korraliku narkokoera koolitamine. Kirju koer ei tahtnud sugugi võistluskastis püsida, vaid keskendus platsi kohal tiirutavate pääsukeste jälitamisele. Publikul oli sellest muidugi ainult hea meel…
Viimaks tuli jõudu katsuda nn kastiharjutuses, kus piklikesse raud- ja pappkastidesse oli taas kord peidetud hulk erineva lõhnaga narkootikume. Selle harjutusega, mida päriselus läheb vaja autorehvidesse peidetud aine otsimisel, tuli suurem osa koeri väga sujuvalt toime. Erilise aplausi teenis ära tollikoer Silver, kes tundis raudtoru sees kahtlast lõhna ja nagu tublile retriiverile kohane, otsustas kümmekond kilo kaaluva jämeda toru lõugade vahel perenaisele kätte toimetada.
Kolme ala punktid kokku löödud, teatati tulemused. Temperamentne ja häälekas belgia lambakoer Villi, Viljandi politseis teeniv “kiire hammustaja”, nagu märkis peakohtunik, sai kolmanda koha. Teiseks tuli Pärnu politsei spanjel Aramis.
Võitjaks kuulutati üsna suure ülekaaluga piirivalvekoer Apollo. Suurepärase välimusega saksa lambakoer oli ühtlaselt tugev kõigil kolmel alal. Ta jõudis viie parema hulka kuulekuskatsel, sai hästi hakkama piiratud territooriumil ning oli kastiharjutuses lausa nii väle, et koera kenal perenaiselgi oli raske rõõmu varjata.
Peakorraldaja nimeline rändkarikas rändas seega aastaks hoiule Valga piiripunkti. Aasta pärast tulevad narkokoerad uuesti omavahel võistlema. Seni tuleb nii koertel kui nende juhtidel teha oma rasket igapäevatööd. Lisaks sadade kahtlaste isikute ja masinate läbinuusutamisele tähendab see pidevat trenni ja vaeva, et ennast selles raskes ametis vajalikuna tunda.
