“Mäletad Sergeid, kellega väiksena kulli mängisid? Kuulsin, et tema juba leidis omale tüdruku.”

Viimased kolm-neli aastat on olnud pingelised. Ma ei tea, mida vanaemale vastata.

Tal on suur mure - mul pole inimest, kellega, loor peas, õnnepalee poole sammuda.

“Olen paaril korral Toomast näinud,” jätkab vanaema.

“Tal on tüdruksõber, nad jalutavad käsikäes ja nii armas on vaadata. Millal sina endale peigmehe leiad?”

Kord võtan neid küsimusi naljaga, kord tõsiselt. Kui vastan ausalt, et see kõik ei morjendagi mind, ei usu vanaema mind. Tema usub, et 22 on vanatüdruku taks ja mul on täpselt aasta aega veel jäänud.

Las Sergei ja Toomas olla pealegi õnnelikud.

Mina olen ka, aga teistmoodi.

Et ma pole suhtes, ei tähenda, et oleksin murest murtud ja muust ei mõtleks.

Tegelikult ma polegi üldse eriline nähtus Eestis.

Eelmisel aastal abiellusid kõikidest vanusegruppidest kõige rohkem 25- kuni 34aastased naised, näitavad Statistikaameti andmed.

Järelikult on mul veel aega selle kiire asjaga.

Mis sest, et mu vanaema oli minuvanusena juba abielus ja laps ka sündinud. Ajad on muutunud.

Näiteks New Yorgis abielluvad naised keskmiselt 29aastasena!

Minu põlvkonna emad ja vanaemad ei mõista meid.

Kardetakse, et jääme vanatüdrukuteks.

Pakutakse erinevaid lahendusi, kuidas meest leida: vali koolikaaslaste seas, mine tõsieluseriaali, kus sulle kaaslane leitakse, lae alla Tinder (tutvumisäpp).

Kallid sugulased, kui te näete, et me ise ei pinguta kaaslase leidmise nimel, miks peaksite teie pingutama?

Meie ei aja armastust taga, sest see tuleb, kui tuleb. Meil on muid tähtsaid asju ajada.

Tahame koolis käia, tööl käia, lugeda ja reisida.

Nii palju on muud, millele keskenduda. Meile meeldib uute inimestega niisama kohtuda, mitte sellepärast, et kohe oleks vaja suhe luua.

Minu vanavanaema pani juukseharja padja alla ja lausus enne enne magama jäämist harjale, et soovib oma tulevast partnerit näha. Nii tollal soovitati. Unes nägigi ta punapäist pikka noormeest, kellel olid suured taevasinised silmad. Nädala pärast kohtaski ta juhuslikult täpselt samasugust meest. Kohe mindi kohvile, kihluti ja pulmakellad lõid.

Nii lihtsalt käiski see asi.

Aga mina ei ole kohanud inimest, kes paneks mul südame nii tuksuma, et ma julgeksin ja tahaksin teda tutvustada vanaemale.

Nii on lood paljude minuvanustega.

Et saatus pole toonud teele õiget inimest, ei tähenda, et oleksin kurb ja pahane saatuse peale. Vastupidi.

Kui vaadata abielude ja lahutuste statistikat, siis niikuinii üle poolte abielupaaride lahutavad. Vähemalt nii on olnud viimased kümme aastat.

Ma peaksin täielikult kindel olema inimeses, et ma ei peaks kuuluma nende hulka, kes lahutuse eest maksab riigilõivu, 50 eurot.

Tänasel päeval ei abielluta 20ndate alguses vaid kümme aastat hiljem. Ollakse kannatlikumad. Elatakse endale.

Ja see ongi okei.